Sissejuhatus barokkmuusikasse
Renessansiga lõppes üks ajastu (keskaeg) ja ennustas järgmise ajastu sündi, mis sai nimetuseks uusaeg.
Nii nagu varakristlik muusika juhatas sisse keskaja muusika, nii juhatas uusaaja sisse barokkmuusika.
Uusaja muusika oli mitmeti keskaja muusika vastand.Sõna "barocco" on pärit portugali keelest ja tähendab ebakorrapärast lopergust pärli. 18. sajandil sai sõnast "barokk" pilkesõna, mis väljendas mitmeid hinnanguid/omadusi: kummaline, liialdav, ebaloomulik, väärnähtus jms.
Barokk jätkas paljus renessansis alustatut, kuid tõi ka palju uut. Kohati eksisteeris koos uus ja vana nii ühiskonnas kui kunstis üldse. Nii jätkus vaimuliku koorimuusika areng, mille kõrvale tuli vaimulik instrumentaalmuusika. Kasvas huvi ilmaliku muusika vastu, mis arenes edukalt. Püsis huvi vokaalmuusika vastu, kuid populaarsemaks sai instrumentaalmuusika.
Nii kujunes barokkmuusika vastandite ja kontrastide muusikaks, kus kõrvuti eksisteerisid nii polüfooniline kui homofooniline muusika, tekkisid vastandlikud meloodiatüübid - dramaatiline ja koloratuurne meloodia, eksisteerisid kõlakontrastid, dünaamikakontrastid jms. Kunstiteoste ja muusikateoste ainestikuna eelistati piiblimüütide asemel ajaloosündmusi, antiiklegende ja kaasaegset elu.
Barokk hakkas ülistama kangelaslikkust, suurte tegude paatost, esinduslikkust ja liikumishoogu.
Barokk kunsti- ja muusikastiilina sündis 16. sajandi Itaalias, kus kujunes enamik ajastu muusikažanritest (kunstis arenes barokk enim Prantsusmaal) ning Itaalia oli kõigis muusikavaldkondades Euroopale eeskujuks. Muusikastiilina võeti barokk kasutusele alles 18/19. saj. vahetusel.