Kirikumuusika sünd ja areng
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse Milano piiskopi e. püha Ambrosiusega (333-397), kes sai Milano piiskopiks 374. a. Ambrosius oli kõva laulumees ning lauluviiside innustatud korjaja ristikoguduse seas ja pani need viisid ka kirja.
Lääne kirikumuusika sümboolseks keskuseks sai Rooma.
Keskaegse muusikakultuuri kujunemise ja säilitamise kohaks kujunesid kloostrid (näit. Tours Prantsusmaal, St. Gallen Šveitsis).
590. a. valiti Rooma paavstiks Gregorius Suur (Gregorius I).
Ta jätkas Ambrosiuse poolt alustatut - kogus ja parandas leitud viise ning aitas kaasa nende levitamisele. Näit. lasi ta ühe lauluviiside raamatu Peetri kirikus pruukimise (kasutamise) tarvis kinni aheldada, et raamat kaotsi ei läheks.
Gregorius oskas ka helisid oktavitesse järjestada.
Gregorius juhtis ka läänekiriku ühendamispoliitikat, mille käigus ta ühtlustas ja uuendas liturgilisi tekste ja võttis kasutusele uue liturgia. Tema poolt uuendatud liturgilised tekstid said lääne kirikulaulu aluseks - Gregooriuse laulu aluseks.
Gregorius Suur ei olnud muusik ega otseselt seotud laulmisega, vaid kirikulaulu koguja, arendaja ja propageerija. Tegemist oli vaimuliku laulu arenguga.
Pärast Ambrosiust ja Gregorius Suurt jäi kirikumuusika tükiks ajaks soiku, mis andis võimaluse ja tõuke ilmaliku laulu tekkeks.
Gregooriuse laul levis sajandeid suulisel teel. Säilinud vanim noodikiri on pärit 8. - 9. sajandist.
Gregooriuse laul levis sajandeid suulisel teel. Säilinud vanim noodikiri on pärit 8. - 9. sajandist.