Keskaja alguseks võib pidada erinevaid sündmusi. Klassikaliselt loetakse keskaja alguseks aastat 476, mil langes Lääne-Rooma. Tegelikult võib lugeda keskaja alguseks ka varasemaid aastaid, näiteks 180 p.Kr. kui suri keiser Marcus AURELIUS või 330 kui Rooma riigi pealinnaks sai Konstantinoopol jms.

Keskaja mõiste võeti kasutusele GIOVANNI ANDREA poolt, kes oli Itaalia humanist. Humanistide tõlgenduse järgi oli keskaeg paus, mis eraldas kahte ajastut (antiiki ja renessanssi).

Rooma keiserriigi ajal hakkas levima kristlus ehk ristiusk ja koos kristlusega tuli idamaadest ka sellega seotud kultuur ja kunst (ka muusika). Varakristlikud laulud arenesid vanade juutide palvelauludest ja hilisantiigi muusikast. Kogu õhtumaade muusikalugu põhinebki kristlikule maailmavaatele ja kiriklikele traditsioonidele. Ka keskaegse kunsti edusammud on võimalikuks saanud tänu kristlusele (unikaalsed kirikud, ikoonid jne.).

Keskaega on nimetatud ka “pimedaks ajastuks” seetõttu, et tegelikke kirjaoskajaid oli üsna vähe ja see raskendas ristiusu levikut, siin aitas seda tühikut täita kunst nn. VAESTE PIIBLIga. Piiblitõdesid mõtestati lahti sümbolitega läbi kunsti, mis oli kõigile arusaadav (ka õpetlik ja hariv). Nii tekkis keskaegne sümboolika, mis on oma olemuselt üsna mitmekesine ja samas elulähedane.