India on kodumaaks väga paljudele maailmas laialt levinud söögikultuuridele, sealhulgas ka harilikule kurgile. Kurk sellisel kujul nagu meie teda teame, ei ole loodusest leitav, küll aga on Bengali lahest Himaalaja kõrgustikuni leitud kasvamas harilikule kurgile sarnaseid liike.
Ingliskeelne taimenimetus cucumber tuleneb ladina keelsest nimest cucumis. Saksa keeles kõlab kurk eestikeelele sarnaselt – Gurke aga näiteks Kreekas hoopis aggouria.
Arvatakse, et harilikku kurki on kasvatatud juba 3000 aastat ning et Euroopasse toodi ta roomlaste poolt. On leitud tõendeid selle taime kasvatamise kohta Mesopotaamias ning mainitud on teda isegi ajaloolises eeposes Gilgameš. Kurgi söömist orjastatud iisraelaste poolt on kirjeldatud ka Piiblis. Indiast levis kurk edasi Kreekasse ja Itaaliasse, sealt Hiinasse. Ka maadeavastajal Columbusel oli kurgi levikul oma roll. Nimelt tõi tema selle taime oma avastusretkelt kaasa Uude Maailmasse ning 1494. aastal istutas ta kurgitaimi Haitile. Kirjalikud allikad väidavad, et juba enne 1650. aastat kasvas kurke ka Brasiilias.
Väidetavalt leidus kurki juba üheksandal sajandil Prantsusmaal, 14-ndal sajandil Inglismaal ja 16-nda sajandi keskpaiku Põhja-Ameerikas. Tänu maad laastanud sõjale kadus kurk vahepeal Inglismaalt, kuid see taasavastati 250 aastat hiljem.
Harilik kurk oli olnud Rooma impeeriumi valitseja Tiberius´e suurim lemmik ning väidetavalt ei saanud ta päevagi mööda saata neid mahlakaid vilju söömata. Selle aja aednikud kasutasid tänapäeva kasvuhoonete põhimõtetega sarnaseid kasvatustehnoloogiaid, et valitsejal oleks meelispala kogu aeg laual.
Tänapäevalgi on kurk suhteliselt igapäevane meie menüüs. Vilju süüakse toorelt või küpsetatult, populaarsed on ka marineeritud või hapendatud kurgid. Tänaseks on kurkidest aretatud väga palju sorte üle terve maailma. Lisaks inimestele on kurgid toiduallikaks ka putukatele ja loomadele.
Mehhiko pisikurgi päritolu peegeldub juba tema nimes. Pärinedes Mehhikost, on ta laialt levinud ka Kesk-Ameerikas – Pennsylvaniast Floridani ning Texasest Nebraskani. Esimesena kirjeldas teaduslikult mehhiko pisikurki prantsuse botaanik Charles Victor Naudin 1866. aastal. Pisikurke leidub looduses eri andmetel 35 liigi ümber ja nad on levinud üle maakera kõikidel troopilistel aladel.
Nende huvitava välimuse ja põneva maitsega viljadel on aegade jooksul välja kujunenud mitmeid nimesid. Üks eelistatumaid on ingliskeelne mouse melon ehk ka eestikeeles kasutusel olev nimetus hiirmelon. Levinud on samuti nimed Mexican sour cucumber mehhiko hapu kurk ning cucumelon. Viimane nimi on kooslus kurgi ja meloni ladinakeelsetest nimedest.
Teadmised kogus kokku ja pani kirja õpetaja Liisi Kont
Kasutatud allikad
https://aggie-horticulture.tamu.edu/archives/parsons/publications/vegetabletravelers/cucumber.html
http://www.newworldencyclopedia.org/entry/Cucumber
https://www.motherearthnews.com/real-food/mouse-melons
http://www.eattheweeds.com/creeping-cucumber-melothria-pendula/
https://wimastergardener.org/article/mouse-melon-or-mexican-sour-cucumber-melothria-scabra/
http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/mehhiko-pisikurk-ehk-hiirmelon?id=66955044