Kare pisimelon (Melothria scabra) ning tema kasvatamine

Tuntakse ka väikese arbuusi, mehhiko pisimeloni või hiirmelonina

Kare pisimelon on hea ronija ja katab kiiresti kõrgemaid võraseinu – temast saab väga hea loodusliku piirde erinevate aiaosade vahele. Aia puudumisel saab taime edukalt kasvatada ka suuremas potis – pisimeloneid tuleb korralikult toestada, optimaalselt kasta ja väetada. Õhuline, heleroheline, kuni 3 m kõrguseks kasvav taim näeb suurepärane välja ning annab suvel igast lehekaenlast krõmpsuvaid, kergelt sidruni maitset meenutavaid kuni 4 cm pikkuseid vilju. Kollased väikesed õied, rohelisetriibulised viljad ning kuni sügiseni helerohelisena säiliv lehestik loob ilu ning varju. Viljad sobivad hästi erinevatesse toorsalatitesse ja hoidistesse. Mullas arenevad taimedel mugulad (stoolonid), mis meenutavad kujult maguskartulit ja sobivad hästi salatitesse. Mugulate maitse meenutab redist ning kurki. Ühelt taimelt võib saada kuni 5 kg vilju ja 1 kg mugulaid. Mugulad säilivad kõige paremini pinnases – mullast välja võttes toimub stoolonitel kiire vedelikukaotus – mugulad närtsivad ning muutuvad nätskeks.

Terve, tugeva ja saagika pisimeloni kasvatamiseks on vaja sooja, tuulte eest kaitstud ning päikesepaistelist kasvukohta. Pisimeloni peenra võiks rajada kohale, kus eelmisel aastal ei ole kasvanud kõrvitsalised (kurgid, kõrvitsad, arbuus või melonid)- siis on meie pisimelonid tervemad ning suure tõenäosusega ei lange kahjustajate rünnaku alla. Pinnas peaks olema viljakas ja huumusrikas. Kodustes tingimustes võiks enne pisimeloni külvi või istutust pinnasesse lisada komposti normiga 1 ämber (10 l) 1 m2 kohta. Valmis pisimeloni peenra võib katta erinevate multšidega. Kattematerjal hoiab mullas ka rohkem niiskust ning ei lase umbrohul kasvama hakata. Kasutada võib biolagunevat tumedat kilematerjali, tavalist musta kilemultši, peenravaipa või tekstiilmultši. Multši sisse saab lõigata paraja suurusega augud, auku vett lisada ning hiljem taimed istutusauku istutada. Kuna taimed kasvavad toestuse abil küllaltki kõrgeks, annavad arvukalt kõrvalvõrseid ning ka juurevõsusid, siis võiks pisimeloni taimede vaheks peenras jätta vähemalt 50 cm.

Tugeva ja ilusa pisimeloni taime saamiseks pistame kasvuhoones seemne potti umbes kuu aega enne peenrasse istutust – ehk siis maikuu alguses. Kasvuhoones või toas aknalaual vajavad taimed soojust (temperatuur üle 20°C), parasniisket pinnast ja valgusküllast kasvukohta. Pisimelonil võiks peenrasse või suuremasse potti istutamise ajal olla 4-5 pärislehte. Kellel ei ole piisavalt aega või kohta, kus taimi ette kasvatada, võiks seemned olenevalt ilmastikutingimustest juuni alguses või juuni keskel otse peenrasse külvata (1 seemnest kasvab 1 taim).

Kare pisimelon on külmaõrn – teda võib väljas kasvatada alles siis, kui kevadised öökülmad on lõppenud. Tavaliselt istutatakse või külvatakse meil Eestis pisimelonid peenrasse juuni alguses või keskel. Juhul, kui olete pisimeloni juba välja istutanud või seemnest külvatud pisimelon on juba tärganud ning siis lubatakse veel öökülma, võiks peenra katta kattelooriga. Katteloor aitab hoida pisimeloni kasvukohas soodsamat temperatuuri ka jahedama suve korral. Sooja suvepäeva saabumisel võtame taimedelt katteloori ära – siis saab toimuda tolmeldamine.

Kuival ja kuumal suvel on pisimelon väga tänulik kastmisvee eest. Vihmavett soendada ei ole vaja, kuid kaevuvesi võiks enne kastmist nt. ämbris, kastekannus, tünnis või vannis soojeneda.

Kastmisvett tuleks arvestada vähemalt 20 liitrit 1 m2 kohta. Kasta tuleks korraga nii palju, et vesi jõuaks ilusti mulda imbuda – järk-järgult kastes imbubki kogu veenorm mulda. Kui kasta vähem, siis teeme märjaks vaid ülemise õhukese kihi – sellisel juhul võib vesi enne juurteni jõudmist pinnasest ära aurustuda ning taimed saavad vähese vee vaid tänu oma lehtedele.

Niiske ja sooja suve tingimustes rõõmustavad meid pisimelonid esimese saagiga juba kuu aja pärast peale taimede väljaistutust peenrasse. Seejärel tuleb olla virk ja tähelepanelik – saaki saab korjata ülepäeviti. Kõige maitsvamad on ikka enda kasvatatud pisimelonid!

 

Artikli kirjutas õpetaja Tairi Albert