Tolmeldajad on erinevad elusolendid (putukad, linnud, loomad), kelle abil ühe taime õietolm ühelt selle liigi õielt teisele selle liigi taime õitele kantakse.
Kõige rohkem on tolmeldajaid putukate hulgas, mistõttu seda tolmlemise meetodit ka enamasti putuktolmlemiseks nimetatakse.
Põhjus, miks elusolendid üldse taimede õisi tolmeldavad on toit. Risttolmlevad taimed, selleks et nende järglased saaksid vastupidavamad, tervemad, tugevamad, (lähisugulaste lastel avalduvad tihti erinevad haigused, on väiksema elujõuga) toodavad seemneid enamasti vaid siis, kui nende õiele satub õietolm sama liigi teiselt taimelt. Selleks et nii saaks juhtuda, peab taim enda juurde meelitama kellegi, kes õietolmu teisele taimele viiks. Enamasti on tolmeldajate kohale meelitamiseks magus nektar, mida eritavad taime nektarinäärmed õie põhjal. See on suhkrurikas siirup, mida teised elusolendid saavad kasutada energia saamiseks.
Selleks et putukatele märku anda, et nektar on õies olemas ja taim ootab külastajaid, on nende taimede õiekroonlehed värvilised ja silmatorkavad (Joonis 1) ja lisaks sellele eritavad tihti ka tugevat lõhna.

Selleks aga, et putukad ennast korralikult õietolmuga kokku teeksid, on paljud õied muutnud oma kroonlehtede kuju nii, et putukas peaks rohkem vaeva nägema nektarini jõudmiseks (Joonis 2). Lisaks nektarile, kasutavad putukad toiduks ka õietolmu, mis on nendele valgurikkaks söögiks nagu inimestele juust ja piim.

Enamus teab, et taimi tolmeldavad mesilased ja kimalased, kes kuuluvad putukate hulka. Tegelikult  tolmeldavad ka kärbsed, sääsed (enamasti soodes kasvavaid käpalisi), liblikad ja paljud teised putukad. Kärbestele spetsialiseerunud õied lõhnavad tavaliselt ebameeldivalt ja nende lõhn meenutab raipe haisu. Täiskasvanud liblikad kasutavad toiduks vaid õite põhjas olevat nektarit, nende vastsed söövad tavaliselt taime lehti juuri varsi või vilju.

Vähesed aga teavad, et tegelikult on kõige suuremad tolmeldajad leemurid Madagaskari saarel, kes tolmeldavad ühe palmi õisi surudes oma näo sügavale õie sisemusse, et seal olevat nektarit limpsida ning hiljem toituvad sama palmi viljadest (Joonis 3).

Peale leemurite on veel imetajaid, kes taimede õisi tolmeldavad – Austraalias tolmeldab eukalüpte ja banksiaid mee opossum, öise eluviisiga troopiliste alade nahkhiired tolmeldavad öösel õitsevaid kaktuselisi.

Huvitavad tolmeldajad on ka sisalikulised N: Brasiilias gekod, kes tolmeldavad ühe liblikõielise puu õisi, ronides õite sisse nektarit jooma. Lindudest on kõige tuntumad tolmeldajad koolibrid, kes ühe kohapeal paigal lennates õitest nektarit joovad.

Mesilased ja kimalased kasutavad toiduks nii nektarit kui ka õietolmu. Viimast on vaja suures mahus just järglaste kasvatamiseks. Õietolmu kogutakse kas eraldi (pesast välja lennates kogutaksegi ainult õietolmu) või nektari kogumise kõrvalsaadusena (putuka keha saab õietolmuga kokku ja putukas harjab selle oma kehalt kokku ja viib pessa koos nektariga. Kui nektar neelatakse meepõide, et oleks võimalik seda tarusse viia, siis õietolm niisutatakse süljega ja mätsitakse pallikeseks mesilase tagumise jala sääre külge (seda kohta nimetatakse suirakorvikeseks). Et õietolm tarus hallitama ei läheks, panevad mesilased selle kärjekannu kihiti meega ja hapendavad ära. Siis on hea järjest võtta ja lastele sööta. Sellist hapendatud õietolmu nimetatakse suiraks (Joonis 4).

Mesilased ei lenda tarust välja juhuslikult toitu tooma. Kui mõni mesilane leiab hea korjemaa – koha kus on palju nektaririkkaid õisi – siis annab ta sellest tarus teistele mesilastele tantsuga teada. Teised mesilased kompavad teda tantsimise ajal ja jätavad meelde lõhna ja seejärel lendavad näidatud kohta korjele. Tants koosneb keha vibutamisest ja 8-kujulisest liikumisest. Viimane näitab korjemaa suunda ja keha vibutamine kaugust (vaata mesilaste tantsu videot).

Õisi valitakse esialgu silmatorkava värvuse ja lõhna järgi. Kui õiele maandudes selgub, et õites nektarit ei ole (nii võib juhtuda väga kuivade ilmadega) või on see liiga lahja (alla 5% suhkrusisaldusega – vihma tõttu), siis seda taime mesilased enam ei külasta. Üks mesilaste suuri lemmikuid on pärn, kuid pärn on väga kapriisne nektari tootja (kõike peab olema parajal hulgal – soojust, niiskust, valgust). Seisatage suvel õitsva pärna all ja kuulake, kas kostub muhedat suminat või vaid tuule kohinat.

Sellest, mis juhtuks, kui mesilased kaoksid ja põhjustest, miks mesilased kaovad loe artiklist „Kui poleks tolmeldajaid.“

Teadmisi kogus ja pani kirja õpetaja Juta Lopp

Allikad

• Rohtla, A. (2001). Meetaimed ja mesi. Tln Valgus
• Übi, E. (2000). Mesilaste elu. Külim
• Portaal mesindus.ee
• https://farm1.staticflickr.com/71/216085936_8db1e6bf06_z.jpg?zz=1
• http://www.fs.fed.us/wildflowers/pollinators/animals/unusual.shtml
• http://elurikas.ee/blogi/tolmeldajad/