Maasika erinevad liigid kuuluvad roosõieliste sugukonda ning maasika perekonda. Arheoloogilised leiud tõestavad, et maasika vilju tarbiti toiduks juba nooremal kiviajal (neoliitikumis) ja rauaajal. Maasikatega maiustati ka antiikajal –  Kreekas ja Roomas. Rooma poeetide – Vergiliuse, Ovidiuse ja kirjaniku ning loodusteadlase Plinius Vanema poolt kutsuti maasikat tema aromaatsete viljade pärast Fragrumiks (ladina keeles tähendab frago lõhnavat).

Teadaolevalt hakati metsmaasikat aias kasvatama alates 14. sajandist. Algul hinnati maasikat väga tema kaunite õite pärast, kuid tarbiti ka vilju. Maasikas leidis endale alguses kasvukoha lossi– ja kloostriaedades. Maitsvaid vilju serveeriti delikatessina peolaudadel koos veini, mee, hiljem ka suhkruga.

17. sajandil kasvatati Euroopa aedades kolme looduslikult levinud liiki: metsmaasikat (ja tema teisendit kuumaasikat), kõrget maasikat ning muulukat.

Meile praegu tuntud suurte viljadega aedmaasikas (Fragaria x ananassa) saadi kahe Ameerikast pärit liigi  – virgiinia maasika ja tšiili maasika ristumise tulemusena. Uuel maasikal olid virgiinia maasika  sarnased lehtede ja tšiili maasikat meenutavad viljad. Esimesena kirjeldas sellist maasikat 1759.a. aednik Philipp Miller Inglismaal. Prantsusmaal nimetas 1766.a. botaanik Antoine Nicholas Duchesne saadud aretist suurte, helepunaste ning ananassi lõhna ja maitset meenutavate viljade tõttu `Frezier de ananass` (Pineapple Strawberry) ning hiljem `Fragaria ananassa` – ananassmaasikaks (aedmaasikaks).

Teadmisi jagas õpetaja Tairi Albert