Aias herneid kasvatades võivad meie eest herneid sööma hakata hernemähkuri vastsed. Kes nad on ja kust nad tulevad?

Kevadsuvel (siis, kui hernes veel õitseb) lendavad hernetaimede juures väikesed (kuni 1,7 cm suurused) pruunikad liblikad. Nad meenutavad pisikesi koiliblikaid ning rohkem lendab neid ringi õhtuhämaruses. Liblikad otsivad endale sobilikud õied, kuhu munevad oma munad. Möödub aeg ja munadest kooruvad vastsed – väikesed röövikud. Röövikud võivad olla 1,5 cm suurused ning neid kutsutakse tihti ka „herneussideks“. Usside nime on nad saanud endale tõenäoliselt pikliku keha järgi ning päris ussidega ei ole neil tegelikult mitte midagi ühist.  Röövikud on väga näljased – nad söövad väga isukalt herneteri, jättes endast maha rohekaspruunikat puru – näripuru. Kui röövik on ennast lõpuks täis söönud, siis ta ronib kaunast välja ning teeb mulla sisse omale väikese talvitumiskoha – kookoni. Peale pikka talve ronib kevadel mullast kookoni seest välja juba täiskasvanud liblikas ja kõik hakkab jälle otsast peale…

Väike nipp – kui tahad hernemähkurist ette jõuda, siis külva herned kevadel vara mulda – siis jõuad herneteradega ise maiustada.


Joonis 1. Hernemähkuri röövik (nn herneuss). Foto autor: T. Albert.


Joonis 2. Hernemähkuri röövik ja tema poolt kahjustatud herne seemned. Herneseemnete vahel on röövik tekitanud näripuru. Foto autor: T. Albert.

Veel võime aias kohata tigude ja nälkjate  kahjustusi. Teod on kojaga ning nälkjad ilma kojata kõhtjalgsed loomad. Herne lehtedesse on siis näritud ebakorrapärase kujuga mulgud. Näritud pinnal on näha märga või kuiva lima, mida teod või nälkjad eritavad.  Lehtede alumisel küljel võime märgata tigusid või nälkjaid ning nende musti väljaheitetükke.

Kui märkad taimede vahel tigusid või nälkjaid, tuleks nad taimedelt ära korjata. Teod ja nälkjad on lindudele või ka konnadele magustoiduks.


Joonis 3. Teod ja nälkjad on lehed auguliseks söönud. Foto autor: T. Albert.

Nii toas kui ka aias kasvavaid hernetaimi võivad kahjustama tulla lehetäid. Sel juhul imevad rohelised (noored ja täiskasvanud) lehetäid taimede mahla. Alustatakse tipus paiknevatest lehtedest. Taimeosad kipruvad (keerduvad kokku) ning tugeval kahjustusel võivad rebeneda ja/või pruunistuda. Lehetäid võivad ühelt taimelt teisele liikuda kas mööda lehti või kasutavad nad selleks tiibu. Lehetäide märkamisel tuleb nad taimedelt eemaldada.


Joonis 4. Lehetäid taimel. Foto autor: T. Albert.

Aias võime hernestel seenhaigustest sageli kohata jahukastet. Haigestumise alguses on lehed ülemiselt küljelt, hiljem mõlemalt poolt kaetud jahuja kirmega.  Lehe alumisele küljele valgele kirmele ilmuvad mustad täpid – need on selle haiguse viljakehad. Valkjas, jahutaoline kirme ilmub ka vartele ja kauntele – taimeosad pruunistuvad ning kuivavad. Terad muutuvad hallikaspruuniks. Nakatumist soodustab niiske ilm. Haigustekitaja säilib taimejäänustel – korjake kõik haiged taimeosad kokku ning hävitage nad ära. Taimed on tervemad, kui nendel on piisavalt kasvuruumi, valgusküllane kasvukoht ning kuival ajal võiks taimi kasta.


Joonis 5. See on jahukaste! Taime osad on kaetud valge jahuja kirmega. Foto autor T. Albert.

 

Infot jagas õpetaja Tairi Albert