See teema on pühendatud aednikule. Arutleme aedniku suhete üle ümbruskonnaga. Keskendume seejuures suhetele skaalal hea-halb (eetika), osaliselt ka suhetele skaaladel ilus-inetu (esteetika) ja kasulik-kahjulik (ökonoomia).
Aednikukutse on kindlasti üks vanemaid maailmas. Piiblis kirjutatakse sellest juba enne naise loomist: “Ja Jehoova Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma” (1 Mo, 2,15). Mis sunnib inimest taimi kasvatama? Sellele küsimusele vastab igaüks kindlasti erinevalt, milleks on tal õigus ja selles väljendub tema suhtumine ellu. Kas tõukab inimest aiandusega tegutsema vajadus hankida elatusvahendeid, lootus saada tulu, sportlik hasart rekordsaakide või kauni aia tiitli saavutamiseks, tuntuse- ja kuulsusejanu, seletamatu tung ilu loomiseks või suhtlemiseks taimedega? Ükski neist tõukejõududest pole teistest parem ega halvem. Mõni mõtleb tööd tehes loodetavatele tonnidele, teine rahale. Õnnelikumad on ilmselt need, kes tunnevad rõõmu aiatööst ja taimedest endist. Saak ja tulu tulevad nende jaoks pealekauba. Aiandusest haaratud inimesed kaotavad kevadel sageli mõõdutunde. Istutada ja külvata on lihtsam kui rajatut hooldada. Nii juhtubki, et nad mattuvad suvel tegemata töödesse ja neil jääb vähe aega kõigeks muuks, ka kaasinimeste jaoks. Võib-olla samal põhjusel ei ole ka üldtuntud halvad harjumused aednike hulgas eriti levinud – need pole nii põnevad kui aed ja röövivad aiatöö jaoks alati nappivat aega. Ühel keskaegsel maalingul (TAMK, 1934, lk.29) kujutatakse põhjusi, miks inimesed taevaredelilt langevad. Kõige kõrgemale jõudnud munk langeb sealt armastusest oma lillede ja aia vastu.
Aednike hulgas on väga praktilisi inimesi ja neid, kelle suhted taimedega kalduvad müstitsismi (The Findhorn Garden, 1968). Aednikukutsega Heino Kiik on huvitavalt kirjutanud mõnedest tuntud aednikest oma raamatutes “Taimetark. Meie aia-ajakiri”. Neist, koolinoortele mõeldud raamatutest, võib lugeja muudki õppimisväärset leida. Raamatut “Mõedaku eelpäev” lugedes tutvume aiandusele pühendunud inimese Jaagup Andresmaa eluga, kelle prototüübiks on Polli teadlane Jakob Palk. Peategelase tunnetuse kaudu tajume selles taimi ja loomi kui teisi elusid, kes enamasti ise hakkama saavad, kuid ka inimese mõistmist ja abi vajavad (Kiik, 1966, lk.113-117).
Tulemuslik aednik võib kujuneda igast inimesest kui ta on töökas, kohusetundlik ja järjekindel. Kindlasti on need üldinimlikud hüved olulised paljude elukutsete juures. Ometi on mõndagi, mis eristab aednikke teistest inimestest. See on aednikule omane suhtumine taimedesse ja kaasinimestesse. Töö tulemuste huvides võiks sellele suhtumisele mõelda igaüks, kes aianduse või aednikega kokku puutub. Sobiva aluse aedniku kutse-eetikale annab A. Schweitzeri elufilosoofia, mida kokkuvõtlikult väljendab lühike fraas: aukartus elu ees. Selleks, et mõista, kuidas kujunesid A. Schweitzeri tõekspidamised, peaksime meenutama tema elulugu.
Albert Schweitzer [švaitser] (14.01.1875 Kaysersberg, Alsace [alzas] – 04.09.1965 Lambaréné [lanb-], Gabon) oli väga mitmekülgne inimene. Ta sündis maal, mille pärast Saksamaa ja Prantsusmaa vahelduva eduga sõdu on pidanud ja mis tema noorusajal kuulus Saksamaale. Õppis Strasbourg’i [-bu:r] ülikoolis teoloogiat, filosoofiat ja muusikat. Omandas 24-aastasena filosoofiadoktori kraadi ja töötas alates 1902.aastast Strasbourg’i ülikoolis teoloogiadotsendina. Oli tunnustatud orelikunstnik, keda eriliselt vaimustas Johann Sebastian Bach’i muusika. Kirjutas raamatu J. S. Bach’ist prantsuse keeles (1905) ja samal teemal esimesest tunduvalt mahukama saksa keeles (1908) ning saksa ja prantsuse oreliehitamiskunstist (1906). Õppis taas ülikoolis arstiteadust aastatel 1906-1911. Aastal 1913 sai arstiteaduste doktoriks ja sõitis koos abikaasa Helene Breslau’ga misjoniarstiks Aafrikasse. Prantsusmaale kuuluvas Gabonis Ogoové jõe saarel Lambaréné’s rajasid nad haigla. I maailmasõja alguses 1914. aastal abielupaar interneeriti sõjavangina kui sakslased. Algul lubati neil jätkata tööd Aafrikas, kuid 1917. aasta septembrist kuni 1918. aasta juulini tuli neil veeta ka vangilaagris Prantsusmaal. Sõjaoludes tekkis A. Schweitzeril vajadus ja võimalus mõtiskleda eetiliste küsimuste üle. 1915. aastal Ogoové jõel Igendja külast mööda sõites leidis ta formuleeringu oma universaalsele eetikale: aukartus elu ees. Järgnevatel aastakümnetel saavutas ta kõlbeliselt tervikliku elu ja tegevusega suure autoriteedi. Talle anti 1952. aastal Nobeli rahupreemia ja ta osales 1953. aastast alates tuumasõjaohu vastases liikumises. Suri Aafrikas 91. eluaastal.
Elu on mõistatus. Seda ei saa täielikult seletada, kuigi eluprotsessi üksikuid osi suudab teadus väga täpselt kirjeldada. Me tunnetame elu ise elades. Erinevus õpetlase ja harimatu vahel on suhteline, kuna elukogemus on mõlemal. “Harimatu, keda õitsvat puud nähes haarab tema ümber liigatava elutahte saladus, on teadjam õpetlasest, kes uurib elutahte tuhandet kuju mikroskoobi all või füüsikalistes ja keemilistes protsessides, kuid keda kõigi tema teadmiste juures elutahte nähtuste kulgemisest siiski ei haara see saladus, et kõik, mis on, on elutahe, vaid kes paisub edevusest, et ta võib täpselt kirjeldada tükikest eluprotsessi.” (Schweitzer, 1984, lk. 265).
Mina olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada. Mind ümbritseb loendamatul hulgal teisi elusid. Neis kõigis pesitseb elujanu (soov elu jätkamiseks ja lõbu suurendamiseks) ning surmahirm (hirm hävingu ja valu ees). Loomulikus olekus püüab iga elutahe suurendada oma lõbu ja vältida valu ning hävingut. Elujanu ja surmahirmu tunnevad kõik olendid, hoolimata sellest, kas nad suudavad meile sellest teatada, või jäävad tummaks.
Igasugune elu on ühtviisi püha. Eetiline inimene suhtub teistesse eludesse samasuguse aukartusega kui enda elusse. Ta ei küsi, mil määral see või teine elu väärtuslikuna osavõtmist pälvib, kas ja mil määral see veel tajuvõimeline on. Ei ole väärtuslikku ja vähemväärtuslikku elu. Elu kui selline on püha.
Kõlbelisuse põhiprintsiip: hea on elu säilitada ja edendada, halb on elu hävitada ja takistada, sündigu see mis asjaoludel tahes. “Maamees, kes on heinamaal tuhat lille lehmadele toiduks maha niitnud, peab koduteel hoiduma maantee ääres kasvaval lillel mõttetuks ajaviiteks õit otsast löömast, sest muidu teeks ta kuriteo elu vastu ilma paratamatuse sunnita”. (Schweitzer, 1972, lk.43)
Kõlbeline inimene ei karda näida sentimentaalne. Ta suhtub kaastundega ja abistamispüüdega igasse elutahtesse, isegi siis kui see teistele võõrastav tundub. “Iga tõe saatuseks on enne oma tunnustamist muige objektiks olla. Kunagi peeti rumaluseks arvata, et värvilised inimesed on tõelised inimesed ja et neid peab inimlikult kohtlema. Rumalus on tõeks saanud. Täna peetakse liialdatuks esitada mõistuspärase eetika nõudena pidevat arvestamist kõige elavaga kuni tema madalaimate vormideni välja. Tuleb aga aeg, mil pannakse imeks, et inimkonnal kestis nii kaua, enne kui ta hakkas elu mõtlematut kahjustamist eetikaga kokkuviidamatuks pidama.” (Schweitzer, 1984, lk. 267)
Eetiline käitumine ei saa arvestada efektiivsusega. Kõlbelist inimest ei häiri mõte, et tema poolt praktiseeritav elu edendamine on tühine võrreldes vägeva eluhävitamisega, mida iga hetk teevad loodusjõud.
Keegi ei saa elada teistele kahju tegemata. Toimub pidev võitlus eluruumi ja toidulaua pärast. “Maailm on elutahte lõhestumise kohutav näitemäng. Üks eksistents lööb end läbi teise arvel, üks hävitab teist. Üks elutahe suhtub teise üksnes tahtvalt, mitte teadvalt. Minus aga on elutahe teistest elutahetest teadlikuks saanud.” (Schweitzer, 1984, lk. 268) Selleks et elada, pean ma alluma paratamatusele teisi elusid hävitada ja kahjustada, pean pidevalt läbi elama eetilisi konflikte. Eetiline inimene tunneb alati süümepiina. Eetilisi konflikte pidevalt läbi elades muutub inimese soov elu edendada üha suuremaks ja ta läheb üha kangekaelsemaks vastupanus elu hävitamise ja kahjustamise paratamatusele.
Vastutus eetiliste konfliktide lahendamisel. Ei ole valmis retsepte, keda eelistada kui pean valima, kellele ja mil määral kahju teha. Igas olukorras pean ise otsustama, mil määral saan jääda eetiliseks ja mil määral pean alluma hävitamise paratamatusele ning seeläbi süüdlaseks saama. Teadmine, et oled teistele halba teinud, muudabki eetiliseks. Puhas südametunnistus on kuradi leiutis.
Ärgu keegi teise üle kohut mõistku! Olles teinud halba teistele eludele, pean olema andestav teiste suhtes, sest mitteandestamisega oleksin ebaaus enda suhtes. Ma teeksin näo, nagu poleks mina samal viisil süüdi, nagu teine on minu vastu süüdlaseks saanud. Pean andestama vaikselt ja silmatorkamatult, tegudega teiste elutahet soodustades.
Üleisiklik (altruistlik) vastutus. Inimene ei kanna ainult isiklikku vastutust, vaid ka üleisiklikku vastutust. Süüdlaseks võib saada mitte ainult egoistlikult oma heaolu taotledes, vaid ka altruistlikult paljude teiste heaolu taotledes. Juht peab kollektiivi huvides oma otsustega kahjustama sageli üksiku alluva, ka iseenda huvisid.
Tõeline eetika sisaldab elujaatust ja vastutust kõige elava ees. Pole õige hoiduda vastutusest, jättes ebameeldivad otsused teha teistele. Pole õige sarnaneda perenaisega, kes jätab angerja tapmise koka hooleks. Tõeline eetika sunnib meid võtma paljud üleisikliku vastutuse kohustused, millest võiksime üsna heade põhjendustega ära ütelda.
Elu on enam väärt kui idee. Üleisiklikus vastutuses tuleb otsustamisel säilitada nii palju humaansust kui võimalik. Ja kahtluse korral tuleb eksida pigem humaansuse kasuks kui saavutatava sihi kasuks.
Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Aukartus elu ees ei luba õnne ainult iseenda jaoks. Ei saa nautida paradiisi võlusid teades, et keegi teine kannatab põrgupiina. Kui oled õnnelik, siis pead ka palju teistele andma. Kõike, mida sulle on antud teistest rohkem – kui sul on tugevam tervis, enam annet, ilusam lapsepõlv, harmoonilisem perekonnaelu – seda ei tohi sa vastu võtta, nagu oleks see endastmõistetav. Sul tuleb selle eest tasuda ja tavalisest suurema osa oma elust teiste heaks ohverdada.
Siin on mõtteid aedniku suhetest teiste eludega, keda seni on peetud inimesest madalamateks. Pakutu vajaks kaasamõtlemist, vastuvaidlemist ja illustreerimist näidetega. Ehk soovid sellele loendile lisada mõne uue punkti, mis ei sobi olemasolevate alla.
Aednik suhtub taimedesse nagu elusolendeisse. Ta ei hävita, ega vigasta neid mõttetult, vaid ainult vajaduse korral. Kas oled tabanud end mõnikord mõtlematult rebimas puulehte või lilleõit, et seda hetke pärast maha visata? Kuidas mõjutab selline käitumine aia ilu?
Taimedel pole liikumis- ega kõnevõimet. Nende vajadusi saab aimata vaid nende elu põhjalikult tundes ja osates samastuda nendega. Taimi võib mõista vaid analoogias enda elutahtega. Kujutage end ette tagurpidi mulda torgatud pistoksana. Kuidas oleks end tunda puuna, kelle juurestiku põhiosa ulatub võraokstest kaugemale, aga väetised ja kastmisvesi on antud ainult tüve ümbrusse? Kuidas oleks tunda end murutaimena, kes on sattunud elama kohta, kuhu väsimatult tallatakse otserada? Kuidas oleks end tunda iluaednikuna, kes rajas selle haljasala, kuhu rada tallatakse? On see rada kena iluaednike silmis?
Aednik ei saa puhata kui tema hoolealused pole rahuldavas seisundis. Mulda kaevamata istikuid ei saa jätta lõunatunniks janusse surema. Kui kaua suudab inimene elada söömata? Aga ilma joomata? Kui kaua suudab elada paljaste juurtega taim kõrvetava päikese käes?
Umbrohutõrje või niitmine on aias enamasti möödapääsmatu. Taimejäätmete väljakandmine aiast (ilmselt esteetilistel kaalutlustel) pole aga otstarbekas ega eetiline. Lagunev orgaaniline aine on toiduks ja elukeskkonnaks kasulikele mullaorganismidele. Nende elutegevuses vabanev süsinikdioksiid ja mineraalained on omakorda toiduks taimedele.
Aednik ei püüa aiataimede kahjustajaid viimseni hävitada. Ta on sunnitud piirama kahjustajate arvukust kui see vajalikuks osutub. Muidu kaotab mõtte külv ja istutamine. Kahjustajate elu põhjalikult tundes saab tõrjeks valida vähem keskkonda kahjustavaid tõrjeviise, mis on sageli ka ökonoomsemad.
Pestitsiidid peaksid taimekaitses kujunema üsna erandlikeks vahenditeks. Kui neid kasutada, peaksime teadma, millised teised elud hävivad koos kahjustajatega. Kemikaalidega võib kergesti rikkuda tasakaalus oleva biotsönoosi, mis võib tuua ettearvamatuid tagajärgi. Teinekord isegi kasu asemel otsest kahju. Pestitsiide siiski kasutades tuleb täpselt järgida ettekirjutisi.
Taimede hooldamisel, eriti lõikamisel ja kujundamisel tuleb arvestada nende kasvamise ja arenemise seaduspärasustega. Valel ajal ja ebaõigesti tehtud töö on vägivald nende kallal, mille peale nad ei karju, kuid kannatavad. Ja mitte üksi, vaid koos aednikuga. Kui on raske end samastada lohakalt lõigatud puuga, siis suudate ehk aimata, mida tunneb patsient, kellele kirurg teeks vajalikust suurema haava, või kellelt hambaarst eemaldaks terve hamba. Taimedel on uskumatult pikk mälu. Kas olete märganud puutüvedesse lõigatud märke ja sõnu. Need on seal tegijaile etteheiteks senikaua, kuni puu elusana püsib, veel pärast tema surmagi.
Taimekasvataja ei saa unustada, et mullaski kihab elu. Kuidas talitada, et seda elu soodustades mullaviljakus pidevalt suureneks? Kui unustame mulla, siis võib juhtuda nii, nagu hoiatab vanasõna: “Narri põldu üks kord, ta narrib üheksa korda vastu”.
Selles loendis on aedniku suhted teiste inimestega, kes oma huvide kaitseks võivad seadustele toetudes pöörduda kohtuvõimu poole. Eetilisi printsiipe hindavate inimestega suheldes saab läbi ilma kohtu abita. Ühiskond, kus selliseid on rohkem, saab läbi väiksema arvu seadustega ning lihtsustub kontroll seaduste täitmise üle. Seaduskuulekate kaaslastega on meeldiv ja turvaline suhelda. Tihtipeale toob eetilise inimese kuulsus materiaalset tulugi. Järgnevad põhimõtted vajaksid samuti täiendusi, vastuvaidlemist ja illustreerimist näidetega.
Taimi paljundades aednik kahtlemata edendab elu, kuid kõik saadud istikud ei vääri levitamist. Haiguskahtlasi ja kahtlase sordiehtsusega taimi müües petaksime oma kliente. Sellised istikud ei tohi mingil juhul müüki sattuda. Kuidas meeldib kui toidukauplusest ostetud pakendit avades selgub, et sisu on riknenud või erineb pakendil lubatust? Kuidas tulla toime, kui ei saaks usaldada bussijuhte, õpetajaid, arste? Samamoodi peab aednik olema usaldusväärne.
Seadustega on püütud reguleerida inimeste intellektuaalse omandi kasutamist, kuid ilma eetilise suhtumiseta on tulemused kesised. Seadus lubab kaitse alla võetud sortidel istikuid müügiks paljundada vaid omaniku loal, enamasti osa tulust sordi omanikuga jagades. Kaitsealuse sordi omaniku teadmata sellise sordi istikuid müües pistab puukooliaednik pidevalt oma kukrusse võõrast raha. Kuidas meeldiks olla ise sellise sordi aretaja?
Kõlbelised aedviljade tootjad tarbivad ka ise oma toodangut, ega püüa ostjat petta. Nad on valmis soovijaile jagama ausat infot saaduse tootmise kohta – milliseid kemikaale ja millal kasutati, milline on taimede geneetiline päritolu.
Lihtsamad töövahendid ja tehnoloogiad on enamasti eetilisemad ja ökonoomsemad. Kas oskad tuua näiteid, kus masinatööga ja materjalide kulutamisega on liiale mindud?
Inimest puudutab tavaliselt valusalt kui tema poolt toodetu ei leia kasutamist. Sel juhul on töö käigus tehtud ohvrid asjatud. Pealegi pole inimkond tervikuna veel nii rikas, et sellist raiskamist lubada. Väga palju on maailmas neid, kellel pole rahuldatud esmased eluvajadused. Äärmiselt ebaeetiline on koristatud saagi hävitamine hinna hoidmiseks. Võib-olla saab ülearust toodangut kasutada heategevuslikel eesmärkidel, oma ettevõtte reklaamimiseks.
Rikneva toote hävitamine on ärilistes aiandites möödapääsmatu. Seda tehes pole vaja end õigustada. Küll aga peaks seda elama läbi kui eetilist konflikti, et edaspidi üha vähem toodetut hävitada tuleks.
Suhted naabritega. K.Čapek (1996) soovitab oma humoorikas raamatus “Aedniku aasta” keelata seadusega vaarikate istutamine naaberaia piirile. Miks oleks sellist seadust vaja? Seda mõtet laiendades peaks aednik hoolitsema selle eest, et tema aia taimed ei ahistaks mingil moel naabrit. Piiriküsimusi reguleerib ka asjaõigusseadus, mille kohaselt üle piiri ulatuv saak kuulub naabrile.
Kindlasti võib tubliks aednikuks kujuneda aias töötades iseõppimise teel, ainult et see võtab palju aega ja tihtipeale tuleb õppida oma vigadest. Koostöös teistega ja õpetaja juhendamisel võib sedasama saavutada kiiremini ja valutumalt. Selleks, et õppeprotsess oleks meeldivam ja viljakam, on palju teha igal õppijal. Oma tegevusega (või tegevusetusega) saab ta soodustada või pidurdada õpetaja tööd. Aianduse õppijail tasuks mõelda järgmistele soovitustele.
Arukas inimene oskab kuulata, vajadusel küsida ja seejärel korraldusi täpselt täita. Kõike seda on võimalik harjutades üha paremini omandada. Eriti olulised on need omadused abiaedniku kutse taotlejatele, kes hakkavad tööle aedniku juhendamisel.
Õppige esitama küsimusi. Juba nende sõnastamine aitab vastusele lähemale jõuda. Õppija jaoks on kaks võõrandamatut õigust – esitada teemakohaseid küsimusi ja nõuda mitmekesist tööd praktikal olles.
Töö on kerge ja sellest saab tunda rõõmu siis, kui seda tehakse õigel ajal, töökorras tööriistade ja otstarbekate töövõtetega. Uut ja harjumatut tööriista ei maksa kohe kiruma hakata. Ikka juhtub, et halb kündja ajab kõik adra süüks.
Inimesed kasutavad sama töö tegemisel erinevaid töövõtteid. Õppimist väärivaiks tuleb pidada selliseid, mis väiksema jõu- ja ajakuluga annavad suurima töömahu, tagades seejuures nõutava kvaliteedi. Uue töö õppimisel tuleb pöörata tähelepanu kvaliteedile. Kui töö selgeks saab, hakkab ka kiirus jõudsasti kasvama.
Otstarbekaid töövõtteid on iga töö jaoks ilmselt rohkem kui üks. Igaüks peaks leidma enda jaoks sobivad. Igal juhul on ratsionaalne töövõte vaba ülearustest liigutustest, tööasend olgu võimalikult pingevaba ja enamasti kasutatakse töö juures mõlemat kätt. Ei tule põlata mugavamat tööasendit, kui see võimaldab vähemalt sama kiiret ja kvaliteetset tööd.
Tööd õppides pole eriti oluline, mida selle eest saad (töötasu, õpetaja kiitus); palju tähtsam on see, mis saab sinust endast (tööoskused ja –vilumused) seda tööd tehes.
Kõike midagi teed, tee hea meelega. Tee nii, nagu teeksid seda Jumalale või kellegi jaoks, keda jumalaks pead. Halva töö parandamine ja ümbertegemine röövib töörõõmu. Eriti hoidu vigadest, mida parandada ei saagi.
Raamatust „Taim ja aednik“
Jaan Kivistik 2004