Tänapäeval on suvelillede aianduslik tähendus pisut laiem. Meil suvelilledena kasvatatavad lilled on tihti oma kodumaal püsililled ehk püsikud või isegi põõsad (mehhiko päsmaslill Mehhiko poolpõõsas, suur lõvilõug Vahemere ääres püsik, leeksalvei Brasiilias püsik, hall salvei
USA-s püsik). Eestis katkestab nende elutsükli talvine külmaperiood. Kui need taimed enne
külmade tulekut kasvuhoonesse tuua, siis põhimõtteliselt saab neid edasi kasvatada.
Mõned puhul on nendest ka otstarbekas seemneid koguda või teha pistikuid.

Mõned lühiealised taimed ei jõua Eestis viljumiseni, nemad on oma kasvuenergia jaotanud ära kahe aasta peale. Esimesel aastal kasvatavad nad juured ja lehed ja alles järgmisel aastal varre ja õie. Siis jõuavad nad ka viljumiseni. Selliseid taimi nimetatakse kaheaastasteks, näiteks habenelk, aed-kannike, vägihein. Neid taimi on hakatud arvama suvelillede hulka, kuna nende eluiga on püsikutega võrreldes lühike.

Osasid kaheaastaseid taimi kasvatataksegi ainult ühe suve, kuna dekoratiivset väärtust omab ainult esimesel aastal moodustuv lehestik (ilukapsas, vilt-ristirohi).