Lillede paljundamisel kasutatakse kahte erinevat viisi: generatiivset ja vegetatiivset paljundamist. Generatiivsel paljundamisel kasutatakse seemneid, vegetatiivsel aga taimede vegetatiivseid osi (nt vars, juur, leht). Sobivaim paljundusviis valitakse lähtuvalt paljundusmaterjali olemasolust.

GENERATIIVNE ehk SEEMNETEGA PALJUNDAMINE

Enam kasutatakse seda paljundusviisi suvelillede kasvatamisel, oluliselt vähem aga püsilillede paljundamisel. Samas, seemnetega paljunemine on taimede kõige loomulikum paljunemise viis.  Püsililledest paljundatakse seemnetega neid, keda ei saa paljundada puhma jagamisega taime nõrga juurestiku tõttu (nt kipslilled, karukellad, adoonised jt). Samuti kasutatakse seemnetega paljundamist siis kui soovitakse saada palju taimi või kui taime vegetatiivne paljunemine võtab palju aega. Seemnetega paljundamist kasutatakse ka sordiaretuses uute sortide saamiseks.

Seemnetega paljundamisel saadakse hea juurestikuga ja vastupidavad taimed. Vastupidavaimad taimed saadakse kui seemned on kogutud kohalikes tingimustes kasvanud emataimedelt. Seemnetega paljundatakse eelkõige püsilillede liike, sest sortide tunnused ei pruugi noorele taimele edasi kanduda ehk ei saada sordiehtsaid taimi.

Kuna püsilillede seemneid pakutakse meile aianduskeskustes oluliselt vähem kui suvelillede seemneid, siis tihti tuleb meil ette võtta seemnete kogumine.

LILLESEEMNETE KOGUMINE JA KÜLVIKS ETTEVALMISTAMINE

Külviks kasutatakse võimalikult värskeid seemneid. Paljudel liikidel säilib seemnete idanemisvõime 2…3 aastat, kuid säilitamise käigus see väheneb. Seemneid säilitatakse jahedas, kuivas ja  õhurikkas ruumis, paberkotis kuid mitte kilekotis.

Seemnete idanemiskiirus on taimedel erinev:

1. kiiresti idanevad (5…30 päeva) on enamiku korvõieliste (astrid, kobarpead, õnneheinad, päevakübarad jt), ristõieliste (krambe) ja nelgiliste (nelgid, tulinelk jt) sugukonna taimede ning paljude priimulate ja kivirike seemneid;
2. kaua idanevad (mitu kuud kuni paar aastat), eriti kaua idanevad seemned kui nad on jõudnud säilitamise ajal läbi kuivada. Näiteks hostade, jalglehtede, jumalatelillede, lumerooside, karukellade, lõokannuste, murtudsüdamete, moosesepõõsa, pojengide seemned.

Kiiresti idanevate liikide seemneid kogutakse enamasti täisküpsuses. Kogumise järel  seemned puhastatakse, vajadusel kuivatatakse ja seejärel pakitakse. Parimaks pakendiks on paberist pakk, mille võib ka ise voltida. Idanevuse säilitamiseks hoitakse seemneid jahedas ja kuivas ruumis. Liialt niiskes ruumis võivad seemned hakata idanema või hallitama minna.Väga soojas ja kuivas ruumis kuivavad seemned liialt läbi, mis aeglustab nende idanemist või võib põhjustada seemnete mittetärkamise.

Kõik kauaidanevad seemned tuleks koguda veidi enne täisküpsust (seeme on värvunud, kuid ei varise) ja külvata kohe kas avamaale või külma lavasse. Tähtis on, et seemned talvel läbi külmuksid. Siis idanevad nad järgmisel kevadel.

Paberist seemnekoti voltimine

Paberist seemnekoti valmistamiseks kasutada olenevalt seemnete hulgast paberit suurusega A4, A5 või A6. Esmalt murra see pooleks nii, et esimene pool jääb umbes 1 cm võrra lühem kui tagumine pool. Vt joonis 1.

 

Järgnevalt murra tagumine, 1 cm pikkune paberiosa esimese paberiosa peale, mis tekitab esimesele osale peale murtud serva. Vt joonis 2.

Järgnevalt murra serv kaks korda sama laiuselt enda poole. Nii tekib tugev pakiserv, mis paki tugevasti kinni. Vt joonis 3.

Nüüd keera paki ülemine nurk taha nii, et selle parem serv ühtiks alumise servaga. Vt joonis 4.

Murra parema poole alumine nurk samuti nagu murdsid ülemise serva. Aseta murtud alumine serv eelnevalt mitmekordselt volditud ülemise serva alla. Nii ei tule seemnepaki serv lahti. Vt joonis 5.

Kinnita samuti ka teine serv, siis on seemnetega täidetud pakki lihtsam sulgeda. Paki peale kirjutatakse taime liik ja sordi nimi (kui on) ning kuupäev. Vt. joonis 6.

Kauaidanevate seemnete idanemise kiirendamiseks ja ühtlustamiseks kasutatakse mitmesuguseid võtteid.

Seemnete leotamine vees                                                                                                                  

See pehmendab seemnekesti ja idanemist takistavad ained uhutakse välja. Seemneid leotatakse 20-30 kraadises, puhtas, õhurikkas vees üks kuni mitu ööpäeva. Et vesi oleks õhurikas on vaja seda vahetada kord päevas. Näiteks kiirendab leotamine riitsinuse, lillherne seemnete idanemist. Leotamise kasuteguriks on see, et idanemisvõimelised seemned vajuvad anuma põhja, mitteidanevad jäävad aga vee pinnale.

Skarifitseerimine ehk seemnete töötlemine                                                                                 

1. Mehaanilist skarifitseerimist kasutatakse tugeva ja tihedakestaliste seemnete puhul. Skarifitseerimiseks nimetatakse protsessi, mille eesmärgiks on seemnekesta vigastamine, et see muutuks vett ja gaase läbilaskvaks.

Suurt hulka seemneid töödeldakse spetsiaalsetes seadmetes – skarifikaatorites. Väikseid koguseid võib töödelda purgis või spetsiaalsetes anumates seemneid hõõrudes või raputades  segatuna liiva, kruusa või klaasi puruga. Suuri seemneid võib vigastada viili või smirgelpaberiga hõõrudes. Vältida tuleks seemnepilu ehk mikropüüli lähedalt kesta vigastamisest. See võib kergesti vigastada ka idu.

Et hinnata, kas seemneid on piisavalt töödeldud ja kest vigastatud, leotatakse neid mõni päev leiges vees. Kui seemned ei ima vett, siis on seemnekesti ebapiisavalt kahjustatud. Seemned, mis imavad end vett täis, võib külvata. Töödeldud seemneid ei saa enam kaua säilitada, kuna nad on muutunud haigustele vastuvõtlikuks.

2. Keemilist skarifitseerimist kasutatakse samuti paksuseinaliste ja tihedate seemnete korral. Selleks kasutatakse kontsentreeritud väävelhapet, lämmastikhapet või soolhapet.

Hapetega töötamisel tuleb järgida kõiki ohutusnõudeid!

Töötlemisel asetatakse seemned klaasnõusse ja valatakse peale 2 osa hapet. Seemneid tuleb aegajalt segada ja kontrollida protsessi kulgu. Kui seemne kest on jäänud paberilehe paksuseks tuleb töötlemine koheselt lõpetada ja pesta seemned voolava vee all 10 min. ning teha külv või stratifitseerida. Kuna keemilise skarifitseerimise käigus tekib soojus, võib tekkida vajadus purki jahutada. Keemilise skarifitseerimise aeg sõltub seemnekesta paksusest aga selleks kulub umbes 5…30 minutit.
Keemiline skarifitseerimine nõuab täpsust ja kogemust, seetõttu tuleks enne teha väiksed proovi partiid.
Perekonnad, mille seemnete kraapimine või keemiline töötlemine kiirendab idanemist: koldrohi, kanna, iiris, hibisk, lupiin, pojeng.

3. Termiline skarifitseerimine on seemnete töötlemine keeva veega. Seda tehakse peamiselt liblikõieliste, tihedakestaliste seemnete korral. Seemned asetatakse 10…20 sekundiks keeva vette ja seejärel mõneks sekundiks külma vette. Sellist tegevust korratakse 2…3 korda. Vahelduval temperatuuril seemnekest praguneb.

Stratifitseerimine ehk seemnete kihitamine                                                                                     Seemnete allutamine soodsatele temperatuuri-, niiskus- ja õhurežiimi tingimustele teatud aja jooksul nimetatakse seemnete stratifitseerimiseks. Stratifitseerimist kasutatakse liikide korral, mille seemnetel on pikk puhkeperiood. Stratifitseerimisaeg võib olla 1 kuust kuni 2 aastani. Stratifitseetimise läbiviimiseks sobib kõige paremini kelder kuigi sobib kasutada  ka kaevikuid. Stratifitseerimiseks tuleks võtta liiva ja turba segu 1:1. Seemnete ja substraadi vahekord peaks olema ühe osa seemnete kohta 3 osa substraati mis on parajalt niiske. 1…2 korda kuus tuleks seemneid kontrollida ja segada, et õhutada substraati. Vajadusel tuleb lisada vett. Stratifitseerimistemperatuur on 0…+5^oC. Juhul kui seemned on stratifitseerimise läbinud kiiremini kui arvestati, tuleks seemned asetada välja lumele ja katta pealt lumega. Lume kevadise sulamise vältimiseks kaetakse see saepuru või põhuga. Temperatuur lumes, seemnete piirkonnas ei tohiks olla madalam kui  –1…–3^oC. Stratifitseerimisperioodi läbimisest annavad märku seemnetest ilmunud idujuured. Sellised seemned on väga tundlikud läbikuivamise suhtes, seetõttu on väga oluline jälgida niiskust ka pärast külvide tegemist. Stratifitseeritud seemneid saab külvata kevadel, kuid nad tuleb enne külvi puhtaks pesta. Stratifitseeritakse näiteks tulikaliste ja priimulate seemneid.

Muud võtted                                                                                                                                                 Seemnete puhtimine on seemnete töötlemine fungitsiidiga. Sellega hoitakse ära taime seemnetel olevate seenhaiguste levikut tõusmetele. Puhtimisel jälgitakse puhtimispreparaadi kasutusjuhendit. Võib kasutada preparaati Mycostop kulunormiga 8 g/kg kohta. Seemned külvatakse 1 nädala jooksul pärast töötlemist. Seenhaigustele on vastuvõtlikud astrad, begooniad, leeklilled.

Seemnete granuleerimine ehk dražeerimine. See on seemnete katmine väetiste, fungitsiiside ja abiainete kihiga ning neile antakse kera kuju. Selline töötlemine hõlbustab seemnete mehhaniseeritud töötlemist ja suurendab idandite vastupanuvõimet väliskeskkonnale. Samuti on selliseid seemneid hea külvata, kui algselt on tegemist väga väikeste seemnetega. Granuleeritakse eelkõige suvelillede nagu lobeeliate, petuuniate, begooniate seemneid.

KÜLVAMINE AVAMAALE

Enamike püsikute jaoks sobivaim külviaeg sügis – oktoobri algus. Sellise külviaja valikul tärkavad ka aeglaselt idanevad seemned ikka kevadel, sest külvide läbikülmumine soodustab idanemist. Eelkõige tasuks avamaale, paljunduspeenrasse külvata isekülviga paljunevate liikide seemneid (nt magunad, kurekell, piimalill, ogaputk jt). Kevadel külvatakse avamaale kiirestiidanevate taimede seemneid (nt astrid, aburieeta, kadakkaer, päevakübar, siilkübar, kukekannus, tulinelk jt).

Külviks kasutatakse võimalikult värskeid seemneid. Külvikoht tuleb enne seemnete külvi korralikult läbi harida. Muld kaevatakse läbi, eemaldatakse kõik võimalikud umbrohtud ja nende juured. Püsilillede seemnete külvikoha muld ei tohiks n-ö kannatada liigniiskuse all. Savimullale tuleks segada liivmulda, turvast või lehekomposti. Raske muld on liigniiske, kevadel kaua külm ning taimed kasvavad ka seetõttu väga aeglaselt. Liigniiskes mullas võivad seemned hukkuda. ka kergete, liivmuldade korral tuleks mulda parandada. Selleks lisatakse olemasolevale mullale turbamulda või lehekomposti. Selliselt parandatud muld hoiab paremini niiskust ning taimedel areneb tugevam juurestik, samuti ei kuiva komposti saanud liivmuld nii kiiresti läbi.

Külvikoha valikul tuleb arvestada taimede valgusnõuetega. Noored taimed on selles osas väga nõudlikud. Varjutaimede seemned tulebki külvata päikese eest varjatud kohale, valguslembeste taimede seemned aga päikeselisele kohale. Seemned külvatakse mõne semntimeetri sügavusse vaokesse, mis mullaga pärast külvi teostamist kinni aetakse. Kui muld on kuiv, tuleb külvivaoke enne seemnete külvamist kasta. Et saamned saavutaksid mullaga parema kontakti, võib külviread vajutada nt reha seljaga üle. Seejäral võiks külvikoha katta nt kuuseokstega. Kuuseoksad kaitsevad kevadise päikesekiirguse eest, soodustavad lume kogunemist ning kaitsevad lindude rüüste eest.

Külvide hooldamine 

Üks tähtsamaid töid külvide hooldamisel on kastmine kuna seemned vajavad idanemiseks ja juba tärganud taimed kasvamiseks vett. Taimede tärkamise järel eemaldatakse kuuseosad. Mullakooriku tekkimise ja vee aurumise takistamiseks kobestatakse külviridade vahesid.

Tiheda külvi korral toimub pärast taimede tärkamist (idulehtede faasis) harvendamine. Taimede vahekaugus pärast harvendamist võiks jääda 5-10cm. Pärast harvendamist mullatakse kasvamajäänud taimed kuni idulehtedeni. Edasine hooldamine seisneb eekõige umbrohtude eemaldamises, mullapinna kobestamises ja kastmises.
Kiiresti idanevate seemnetega taimed istutatakse kasvukohale järgmisel aastal, aeglasemalt arenevad taimed jäävad samale kohale 2-3 aastaks.

KÜLVAMINE KASVUHOONESSE

Haruldased ja aeglaselt arenevad, soojalembesed või ka väikeseseemneliste taimede seemned võiks külvata märtsist maikuuni kasvuhoonesse lavasse või pottidesse, külvikastidesse, kassettidesse, karpidesse. Kasvuhoones on temperatuur ühtlasem ja muld pidevalt niiske. Sel põhjusel tärkavad taimed kasvuhoones paremini kui avamaal. Seemnete külviks võib kasutada spetsiaalset külviturvast, mille hulka võib lisada liiva. Oluline on see, et seemned raputatakse substraadi pinnale ühtlaselt. Olenevalt seemne suurusest need kaetakse. Külvide katmiseks võib kasutada külvisubstraati, pestud liiva või ka vermikuliiti. Hästi väikseid seemneid ei kaeta. Parema niiskusrežiimi tagamiseks kaetakse selliste külvide kastid-potid läbipaistva kile või klaasiga.

Külvide hooldamine kasvuhoones

Kasvuhoones tuleb kontrollida niiskust ning vastavalt vajadusele kasta. Kõige ohtlikum on külvide läbikuivamine. Kasta tuleb ettevaatlikult, pihustiga pihustades. Kastmisveena kasutatakse eelnevalt seisnud, ruumi temperatuuriga vett. Päikeseliste ilmade korral varjutatakse külve. Selleks võib külvid katta ajalehe või varjutuskangaga.

Tärganud taimed pikeeritakse idulehtede faasis 5-6cm vahedega kas pikeerkasti või kassetti. Pikeeritud taimi edasisel hooldusel kastetakse ning varjutatakse otsese päikese eest. Kui kasvukoht jääb taimede kasvades neile kitsaks võib taimed kas pottidesse või ka peenrasse istutada. Peenrasse võib noored taimed istutada juulis-augustis.

---

NB! Tutvu järgmise õppematerjaliga. See on küll kirjutatud suvelillede seemnetega paljundamise kohta, kuid kindlasti saad teadmisi, mida saad ka püsilillede seemnetega paljundamisel kasutada.

---

VEGETATIIVNE PALJUNDAMINE JA NOORENDAMINE

Püsilillede vegetatiivne paljundamine .

Hosta meristeemtaimed agar-agaril

Nelgi pistikud kivivillal

Noorendamine

Püsililled vajava noorendamist siis kui nende dekoratiivsus on oluliselt langenud. Noorendamise vajadus sõltub taime elueast. Lühiealised püsililled vajavad noorendamist 3-5 aasta möödudes (nt kitsekakrad, priimulad, tiarellid, helmikpöörised jt). Keskmise elueaga püsikud vajavad noorendamist pärast 8-10 aasta möödumist (nt astrid, hanerohud, astilbed jt). Pikaealised püsikud vajavad noorendamist väga harva. Need taimed võivad samal kasvukohal väga hästi kasvada ja ka õitseda üle paarikümne aasta (nt bergeenia, hosta, rodgersia, pojeng jt).

Noorendamine viiakse läbi nagu püsikute jagamisega paljundamine (vt õppematerjali).