Lillepeenra rajamine algab mahamärkimisega, et peenar valmistataks ette õigel kohal ja õige suurusega. Mahamärkimise aluseks on plaan. Mahamärkimisel võib kasutada nt aiavoolikut, grilltikke, aianööri, liiva või spreivärvi. Sellega märgitakse maha peenra kuju ja suurus.
Lillepeenra, kasvukoha ettevalmistamine
Ettevalmistamine algab üldjuhul sügisel, olemasolevast situsatsioonist tulenevalt ka juba suve teisel poolel. Jättes ettevalmistustööd kevadeks, võib hilineda taimede istutamine, eriti kui tegemist on pika ja jaheda kevadega. Suve teisel poolel valmistatakse ette peenar ka siis, kui planeeritakse istutada kevadel õitsevaid sibullilli (nt tulbid, nartsissid, lumikellukesed, krookused, koerahambad jms).
Sügisesed ettevalmistustööd seisnevad eelkõige umbrohutõrjes, väetiste lisamises, maa läbikaevamises ja umbrohujuurte eemaldamises. Umbrohutõrjeks võib olukorrast lähtuvalt kasutada mitut erinevat võimalust.
Kui peenar rajatakse eelnevalt haritud maale (nt põllumaa), tuleb sügisel ette võtta väetiste lisamine, kaevamine ja umbrohujuurte eemaldamine. Kui peenar rajatakse murule ja/või tugevalt umbrohtunud alale, tuleb enne kaevamist läbi viia murukamara eemaldamine ja umbrohutõrje. Murukamara eemaldamiseks on mitu võimalust. Enam leiab kasutust herbitsiidi kasutamine. Keemiliste preparaatide kasutamisel tuleb kindlasti lähtuda pakendil olevast juhendist ning järgida ohutusnõudeid. Herbitsiide kasutatakse, kuna see võimaldab murutaimedest ja umbrohtudest vabaneda suhteliselt kiiresti (mõne nädala jooksul).
Koduaedades võiks murukamarat siiski eemaldada mehaaniliselt, kas labidaga lõigates või masinatega harides. Murutaimiku eemaldamisel on soovitatav võimalikult vähe mulda ettevalmistavalt alalt eemaldada. Tegemist on huumus- ja toitaineterikka mullaga. Kui see eemaldatakse, tuleb viljakat mulda asemele tuua.
Peenarde ettevalmistamisel kaevatakse maa 20-40 cm sügavuselt läbi. Kui esineb tugeva ja sügavale tungiva juurestikuga umbrohtusid (nt ohakad, võilill, orashein, naat jt), võib olla vajalik sügavam kaevamine (arvestada võib kahe labidalehe sügavusega). See ongi vajalik umbrohujuurte eemaldamiseks. Suuremate lillepeenarde pinnase ettevalmistamisel kasutatakse freesi. Freesi kasutamisel tuleb arvestada, et see lõikab umbrohtude juured väiksemateks tükkideks ning neid on keerulisem mullast eemaldada. Samuti peab freesi kasutamisel olema ettevalmistatv muld kividest vaba, kuna kivid võivad lõhkuda masinat.
Enne mulla läbikaevamist või freesimist lisatakse mulda väetised. Sügisel lisatakse orgaanilisi väetisi (nt kompost, kõdusõnnik) ja mineraalväetistes fosfori- ja kaaliumirikkaid väetisi. Väetiste kasutamine sõltub vajadustest – mulla viljakusest, planeeritavate taimede toitainetenõudlusest. Lämmastikurikkaid väetisi sügisel, peera ettevalmistamisel kindlasti ei kasutata, sest lämmastik on mullas halvasti püsiv. Pigem tasuks lämmastikurikast väetist anda kevadel. Samuti kasutatakse sügisel mulla happesuse (pH) reguleerimiseks lubiväetiseid (jällegi vastavalt vajadusele). Optimaalne mulla pH püsililledele võiks olla keskmiselt 5,5-6,5. Mulla lõimise parandamiseks võib savirikastele muldadele lisada liiva, liivastele muldadele aga savirikast mulda. Mulla omaduste parandamiseks võib mulda segada ka turvast. Turba kasutamisel tuleb arvestada asjaoluga, et naturaalne turvas on happeline ja muudab ka peenra mulla happelisemaks. Kogu mulla ettevalmistamise ajal toimub pidev umbrohujuurte eemaldamine. Mida rohkem umbrohtude juuri eemaldatakse, seda vähem on hiljem rohimist. Pärast sügisesi rajamistöid jäetakse peenar kevadet ootama.
Kevadel alustatakse töödega esimesel võimalusel, pärast mulla tahenemist. Siis toimub pinnase tasandamine, vajadusel umbrohujuurte eemaldamine. Kui rajamistöödega alustatakse kevadel, tehakse kõik tööd just siis. Väetiste kasutamisel võib kevadel kasutada lämmastikurikast kompleksväetist. Orgaanilisest väetisest võib kevadel kasutada komposti. Kõdusõnnik jäägu vaid sügiseseks kasutamiseks kuna see vajab pikemat aega mullas laagerdumist. Lubiväetiste kasutamisel peab arvestama selle mõjuks kuluva ajaga. Lubiväetise toimeaeg kestab niiskes mullas 3-4 nädalat, st et happeline muld muutub lubiväetise kasutamise tagajärjel neutraalsemaks alles pärast 3-4 nädala möödumist.
Enne taimede istutamist võiks ettevalmistatud, tasandatud mullal lasta vajuda. Selleks kulub 2-4 nädalat. Sama ajaga arvestatakse ka siis kui peenra ettevalmistustööd võetakse ette suve teisel poolel. Kui taimed istutatakse kohe pärast mulla tasandamist, võib peenra pind mulla vajumise tõttu muutuda konarlikuks. Lohukesi ja konarusi on hiljem keeruline istutatud taimede vahelt tasandada. Samuti koguneb lohukestesse vihmavesi, tekivad liigniisked kohad.
Enne taimede istutamist märgitakse peenrale taimede istutuskohad. Siin on taaskord aluseks peenra plaan. Istutuskohad märgitakse peenrale kas liiva, grilltikkude vms materjaliga. Taimede istutuskohtadele võib paigutada ka pottidega taimed. Nii on võimalik näha konkreetset taimede paigutust ning vajadusel veel enne istutamist vajalikke muudatusi teha.
Istutamine
Lillede istikuid istutatakse üldjuhul 3-4 nädalat pärast peenra ettevalmistamist. Istutatavad taimed on enamasti potitaimed, millel on hästi väljakujunenud juurestik ja taluvad väga hästi kasvukohale istutamist. Neid võib istutada kogu vegetatsiooniniperioodi jooksul. Vahekaugused istutamisel jäetakse lähtuvalt taime kasvukujust ja -tugevusest:
- nõrga- ja madalakasvulised püsikud keskmiselt 15 cm,
- keskmisekasvulised 20-25 cm,
- suured ja laiuvad taimed, ka kiirekasvulides pinnakattetaimed 30-50 cm.
Enne istutamist kontrollitakse, kas mullapall on piisavalt niiske. Kui mullapall on kuiv, kastetakse taimi korralikult. Läbikuivanud mullapalli korral hoitakse seda vees kuni täieliku märgumiseni. Istutamisel võetakse taimed potist välja ja uuritakse juuri. Kui mullapall on tugevalt läbi kasvanud ning juured kasvavad poti põhjas ringe moodustades, harutatakse juured lahti (juurestik avatakse). Juurepalli võib ka veidi altpoolt lahti murda või lõigata. Selleks tehakse juurepalli külgedelt ja põhjast aianoaga sisselõiked. See parandab taime juurdumist. Istutusauk olgu vähemalt poole võrra mullapallist suurem. Nii mahuvad juured vabalt istutusauku. Liigselt väikese istutusaugu korral ei pruugi juured sellesse ära mahtuda või jääda kõveralt. Väikestesse istutusaukudesse ja avamata juurepalliga istutatud taimed ei juurdu kuigi hästi, juured jäävad ringlema samasse keskkonda, kus nad olid. Sellised taimed ei talvitu kuigi hästi ning võivad kevadeks hävida.
Istutamiseks tasuks valida pilvise ilmaga päev või pärastlõuna, et vältida taimest liigset vee aurumist. Taimed istutatakse samale sügavusele, nagu ta enne potis kasvasid. Sügavamale istutades satub juurekael mulda, mis omakorda võib olla põhjuseks haiguste tekkimisele. Liigselt kõrgele istutades jääb osa juurtest mullapinnale või suisa mullast välja. See aga põhjustab juurte kuivamist ning taimede hävimist.
Istutamise järel kastetakse. Enne istutamist valatakse vett istutusauku juhul kui muld on peenras kuiv. Istutamise ja kastmise järel kobestatakse muld taimede ümbert. See takistab mullakooriku teket ning vähendab vee kadu mullast.
Öökülmade ohu korral kaitstakse taimi kattelooriga. Katteloori paigutamisel suurematele taimedele tuleb jälgida, et see poleks lehtedega kontaktis. Sellest kohast võivad taimede lehed külmakahjustuse siiski saada. Selle vältimiseks tasuks paigutada taimede ümber karkass, millele asetatakse katteloor.
Püsilillepeenraid võib pärast taimede istutamist katta multšiga. Multšimaterjaliks võib kasutada purustatud männipuukoort, puiduhaket, peenkillustikku, spetsiaalseid kive jms. Multšikihi tüseduseks arvestatakse 5-10 cm. Taime juurekaela ümbuses jäetakse muld vähemalt 5 cm ulatuses multšist vabaks, et juurekaela ümber ei tekiks liigniiskust, mis omakorda põhjustab haiguste tekkimist ja toob kaasa taimede hukkumise.
Esimene väetamine toimub 3-4 nädalat pärast istutamist, siis kui taimed on juurdunud.
Eri-istutusvõtted
Aediirised on ühed armastatud püsililled, kelle risoom peab istutamisel mullast välja jääma. Aediirise risoomid vajavad valgust ja soojust. Kattes aediirise risoomid mullaga, võivad need kergesti mädanikest tabanduda, samuti väheneb õitsemine. Aediirise risoomide istutamiseks tehakse istutusaugu põhja kuhulik, millele paigutatakse risoom. Juured paigutatakse sirgelt mööda mullakuhuliku külgi alla ja kaetakse mullaga. Aediirise risoomid istutatakse paremate kasvutingumuste saavutamiseks põhja-lõuna suunaliselt nii, et risoom on avatud lõunapäikesele. Lehtedest “lehvik” jäägu põhjasuunda. Aediirise ümbrust ei multšita. Nii nagu risoomid ei talu mullaga katmist, ei talu nad ka multšiga katmist. Pikemalt aediiriste istutamise kohta saab lugeda siit.
Sibullilled on samuti ühed armastatud püsililled, sest toovad aeda värve juba varakevadel. Sibullillede sibulaid istutatakse kevadel ja sügisel. Kevadel istutatakse peamiselt külmaõrnu sibullilli (nt gladioolide mugulsibulaid) ja sügisel külmakindlaid sibullilli (nt tulbi, lumikellukese jt sibulaid). Nartsisside sibulaid istutatakse augusti teises pooles, septembri alguses. Tulpide sibulaid istutatakse hiljem, septembris-oktoobris. Sibullillede sibulad istutatakse kolme sibula läbimõõdu sügavusse. Sibulate vahekauguseks jäetakse, olenevalt taime kasvutugevusest ja kujundusest 5-30 cm. Kui sügisene sibulate istutamine jäi hiljaks, võib istutuskohad katta multšiga või kuuseokstega.
Lisalugemist: