Mis juhtuks kui mesilased kaoks?

Juba Alber Einstein on öelnud, et kui mesilased kaoksid maakeralt, siis inimkond kaoks nelja aasta pärast. Kui pole enam mesilasi, ei ole enam tolmeldamist, pole taimi, pole loomi ja pole inimest.

Kui tõsine siis asi tegelikult on? Loomulikult on kultuure, mis tolmeldajaid ei vaja, st. on isetolmlejad või saavad hakkama tuule abil (näiteks enamus teraviljasid).

Meemesilased, looduslikud mesilased ja kimalased on kõige tähtsamad tolmeldajad paljudele puu- ja juurviljadele, mida me igapäevaselt sööme. Väiksem arv mesilasi viib puu- ja köögiviljade väiksema kättesaadavuseni ja kõrgemate hindadeni. Vähem mesilasi tähendab vähem mandleid, vähem kohvi ja vähem kvaliteetset heina, et toita piimalehmasid. Tolmeldajad tolmeldavad 70 liiki 100-st toidutaimest, mis toidavad 90% maailmast. Mesilased vastutavad Ameerikas aastas 30 billioni dollari sissetuleku eest põllumajanduses. Seega võime kaotada kõik taimed, mida mesilased tolmeldavad, siis kõik loomad, kes neid taimi söövad ja nii edasi mööda toiduahelat.  Mis tähendab, et inimkond peaks võitlema selle nimel, et säilitada inimkonna suurus ilma mesilaste abita? Meie supermarketites oleks 2 korda vähem puu- ja köögivilju.

Miks mesilased kaovad?

Igal talvel hukkub palju mesilasperesid talvitumise ajal, aga mesilasi kaob ka suvel. Mõnel pool maailmas on kaotus praegu kaks korda suurem, kui mesinikud peavad majanduslikult talutavaks. 2014.-2015. a. talvega hukkus 40 % kõigist kolooniatest Ameerika Ühendriikides ja erinevatel andmetel ka Euroopas. Õnneks ei ole see arv veel nii suur Estis (2015. aastal oli see 12%).

Võimalikud põhjused hõlmavad endas nii looduslike niitude kahanemist, erinevaid haiguseid ja kahjureid (eriti varroa lesta), hoolimatut pestitsiidide kasutamist põllumajanduses (Joonis 1), kuid Marika Männi sõnul ka pidevat ja inimese poolt suunatud tõuaretust.

Mesilased külastavad õisi selleks, et ise süüa ja mesilasperet toita. Keegi meis ei tahaks nädalate kaupa süüa näiteks ainult kartulit. Suured monokultuursed põllumassiivid, nagu on Ameerikas mandlipuude istandikud (Joonis 2), muudavad mesilaste toidubaasi üksluiseks. Mesilased vajavad erinevate taimede nektarit ja õietolmu. Intensiivselt majandatavatel põllumajandusaladel, Euroopas ja Põhja-Ameerikas, on põllud kasvanud suuremaks, neid lahutavaid vaheribasid ja muid looduslikke kooslusi on jäänud vähemaks. Seoses sellega on muutunud mesilasele kättesaamatuks rida neile vajalikke toidutaimi. See on üks põhjus, miks mesilased on praegu nõrgestunud. Eestis hetkel olukord nii kriitiline ei ole ja praegused nõuded põllumeestele hõlmavad ka nn. rohestamise nõudeid, kus tuleb säilitada ja vajadusel rajada ökoalasid. Ökoalad (Joonis 3) on näiteks looduslikud puuderibad, põllusaared, kraavid, kiviaiad jne, kus saavad pesitseda looduslikud tolmeldajad ja toitu varuda mesilased.

Suured on ka probleemid haiguste ja kahjuritega. Neist kõige levinum ja raskesti tõrjutavam on varroa lest (Joonis 4), kes imeb mesilaste ja nende vastsete verd põhjustades sellega neile väärarenguid. Lestaga tulevad kaasa veel mitmesugused viirushaigused. Kui sellele kõigele lisandub veel ühekülgne toit, siis on raske mesilasperel endal ka haigustega  võidelda.

Lisaks ei pruugi mesilastele alati hästi mõjuda ka mitmed põllumajanduses kasutusel olevad taimekaitsevahendid. Kui taimekaitsevahend tapab mesilase, siis on selle toime koheselt näha. Kuid on ka taimekaitsevahendeid, mille väga väikesed kogused tasapisi mesilase organismi kogunevad ja mõjutavad nende tegevusi ja omadusi. Tulemuseks on see, et meie meelest mesilaspere töötab, aga taimekaitsevahendite väikesed kogused, mis ei ole otseselt mesilasele mürgised, on hakanud salakavalalt, tasapisi mõjutama mesilaste käitumist ja läbi selle  ka pere edukust. Selle tagajärjel pere vaikselt kuhtub, kaob. Ei saa nõuda taimekaitsevahenditest loobumist, sest vastasel juhul jääks suur osa saagist saamata, kuid neid saab kasutada sobivatel aegadel. Samuti saab vältida nendega liialdamist.

Partneri valik käib looduses keemiliste ning käitumuslike signaalide kaudu, mille eesmärk on vältida suguluspaaritumist, ja selle tulemusena on järglased tugevamad ja tervemad. Inbriidingu ehk sugulusaretuse võimalik mõju mesilastele on üks teema, mida praegu uuritakse ja seegi võib olla mesilasperede nõrgenenud tervise põhjus.

Marika Mänd mesilaste kadumisest: „Tuultolmlevad taimed jäävad alles: leiba ja saia saab ikka, aga mett ja moosi nende peale enam mitte“.

Materjali koostas ja pani kirja õpetaja Juta Lopp

Allikad:

• http://www.cnbc.com/2015/05/14/honeybees-are-dying-and-us-fruit-and-nut-crops-may-suffer.html
• http://hmk.inkassi.pri.ee/MKE2015.pdf
• http://www.bbc.com/future/story/20140502-what-if-bees-went-extinct
• http://edition.cnn.com/2014/05/17/opinion/spivak-loss-of-bees/
• http://www.ohtuleht.ee/529603/mesilased-surevad-miks-pole-tapselt-teada
• http://nuusi.ee/01122854
• http://bizzy-bee-apiaries.co.uk/blog/wp-content/uploads/2015/11/varroa-2.jpg
• http://beeinformed.org/wp-content/uploads/2012/04/www.uni_.illinois.edu_1.jpg
• http://inhabitat.com/new-study-suggests-pesticide-tainted-pollen-is-killing-bees-by-the-millions/
• http://p6.coop/local-beekeeping-with-beez-kneez-llc/
• http://www.pria.ee/uudised/rohestamise_reeglid_said_selgeks_.html
• http://www.vet.agri.ee/static/files/1472.Nouetele_vastavus_ja_rohestamine_2015.pdf