Hostasid leiti Jaapani Honshū saare varjulistest mägimetsadest. Hosta oli taim, keda kasutati küll toiduks, kuid tema aianduslik tähtsus oli väike. Hostasid kasvatati küll templites, kuid rohkem kasvatati seal ikkagi pojenge iiriseid, bambuseid, krüsanteeme.

Kuna Jaapan oli eurooplastele pikki aastaid suletud, siis esmakordselt nägid nad hostat alles pärast 1600. aastat. Esimest korda mainiti hostat 1712. aastal Hollandis. Sellele taimeperekonnale on nimi antud Austria arsti ja botaaniku N. T. Nost'i auks. Taim ise aga jõudis Euroopasse hoopiski aastaid hiljem. Teelehine hosta toodi Pariisi aastatel 1784-1789 ja laiuv host 1790. aastal. Tänu suurtele lumivalgetele, eksootilislet lõhnavatele õitele sa teelehisest hostast peagi populaarne haljastustaim, mida kasutati eelkõige Prantsusmaa parkides. Sealt edasi levis ta aastate möödudes üle kogu Euroopa.

Jaapani hostad hakkasid Euroopasse ilmuma mitukümmend aastat hiljem. 1829. aastal saatis Hollandi arst ja botaanikahuviline Ph. von Siebold Euroopasse hostasid ja mitmeid muid Jaapani taimi. Neid kasvatati esmalt Sieboldi puukoolis Gentis, kuid sealt jagati neid ka botaanikaaedadele ja huvilistele. Nii jõudsid mõned liigid ka Ameerikasse.

Ameerikasse emigreerunud puukooli pidaja Thomas Hoggi marssalist poeg, olles Jaapanisse komandeeritud,saatis koju mitmeid kirjulehelisi hostasid.

Hostade kogumine tekitas ka ühe arusaamatuse. Nimet esialgi botaanikud arvasid, et kõik Läände saabunud hostad on looduslikud liigid, ka kirjulehised. Hiljem selgus, et kollektsionäärid ei kogunud päris kõiki taimi loodusest, vaid hoopiski aedadest, peamiselt templiaedadest. Seega suurem osa kirjulehistest hostadest kujutasid endas Jaapani aednike valitud hübriide, keda oli aastasadu kultiveeritud.

1905. aastal kinnitati rahvusvahelisel Botaaniks Kongressil Viinis hosta nimi. 1960. aastatel oli kirjeldati umbes 40 liiki, siis tänapäeval on hosta liikide arv ulatunud juba 50-ni.