Peale valgustingimuste, tuleb püsilillede valikul arvestada ka kasvukoha niiskustingimustega.

Liigniiskus põhjustab mulla happelisemaks muutumist, toitainete väljauhtumist ning taimejuurte mädanemist, mille tõttu külmad võivad taimi kergesti kahjustada. Varakevadel ja hilissügisel isegi vaid paariks nädalaks vee alla jäänud peenardel hukkuvad paljud püsililled. Eriti tundlikud on sügava juurestikuga taimed, nagu kipslilled, inkarvillead, pojengid ning enamik mägitaimi.

Niiskusnõudluse alusel jaotatakse taimed nelja rühma:

1. Kserofüüdid. Need on kuivade kasvukohtade taimed. Nad kasvavad kõrbes, stepialadel, liivikutel, nõmme- ja paepealsetel aladel. Neil on sügavale ulatuv sammasjuurestik või hästi harunenud pindmine juurestik. Lehtedel on iseloomulik tihe ja hele karvastik. Kserofüüdid on enamus sukulente, kipsililled, kadakkaer, kukehari, mägisibul jt.

2. Mesofüüdid. Need taimed kasvavad mõõdukalt niiskes kasvukohas. Väga niiskel mullal kannatavad nad mulla halva õhustatuse tõttu. Liiga kuiv muld neile ka ei sobi, sest sellistes tingimustes on nad põuakartlikud. Lehed on nendel taimedel sageli suured ja õhukesed. Mesofüüdid on näiteks hosta, kobarpea, päevaliilia, kuutõverohi, käoking jt.

3. Hügrofüüdid. Need taimed on niiske kasvukohaga kohastunud taimed. Hügrofüüdid on näiteks kullerkupp, angervaks, varsakabi jt.

4. Hüdrofüüdid on taime, kes kasvavad vees, veekogudes. Enamasti on nad suurte lehtedega. Hüdrofüüdid on vesiroos, vesikupp, vesikuusk, penikeel jt.