Lehtedest väljuvad harunevad köitraod. Köitraod ehk väänlad kujutavad endast muutunud (muundunud) lehti. Köitraod võivad keerduda ükskõik missuguse toe ümber ja nendele toetudes võib hernetaim kasvada kuni 2 meetrit kõrgeks. Selleks, et hernestel oleks parem kasvada, külvatakse herneid tavaliselt millegi juurde, mida toena kasutada, ja see ei pea olema tingimata puust: sama hästi saab kasutada traadist või nöörist võrku. Tihedalt kasvavad hernetaimed võivad ka üksteist vastastikku toetada. Peale herne omavad köitraagusid veel seaherned, lilleherned, hiire- ehk ussihernes, kurk, lill- ja lattuba, viinamari, humal, elulõng jt. mööda tugesid ronivad taimed ehk liaanid. Kui õnnestub herne kasvu filmida, siis on näha kuidas köitraod teevad pimesi kompivaid liigutusi, otsides mõnda oksa, vart või muud tuge mille külge kinnituda.
Milliseid liigutusi võime siis taimedel, aga ka hernel märgata? Taimede liikumised on seotud kasvamise või rakkude sisemise rõhu (turgori) muutumisega. Taimede liikumise all peetakse siin silmas asendimuutusi ruumis. Taime liigutusi jagatakse tropismideks ja nastideks.
Tropismid ehk suundused on kõverdumisliikumised, mille suuna määrab kindlasuunaline ärriti. Tropismid on tavaliselt kasvuliikumised, kiiresti kasvav külg kumerdub, aeglaselt kasvav külg jääb nõgusaks. Fototropismi puhul on ärritajaks valgus, peamiselt liigub taimeosa valguse poole, harvem sellest eemale. Geotropismi tõttu suundub juur Maa keskpunkti poole, olenemata seemne mulda asetamise asendist. Geotropismi puhul on ärritajaks raskusjõud, maakera külgetõmme. Kemotropismi puhul on ärritajaks mingi keemiline aine, näiteks vesi, süsihappegaas, mulla happesus, mingi toitaine küllus või vähesus jne.
Nastid on kõverdusliikumised, mille suund on määratud reageeriva organi ehitusega ning mis seetõttu ärritaja suunast ei olene. Siin on tegemist nn hajusate ärritajatega — temperatuur, valgus, tuul. Nastid on tavaliselt turgorliikumised, rakkude siserõhk organi eri osades muutub erinevalt. Seismonasti puhul on ärritajaks põrutus või puudutus. Tuntud näide on botaanikaaedade külastatavama kasvuhoonetaime, häbeliku mimoosi, lehtede longu langemine, aga samuti reageerib ka meie kohalik jänesekapsas, kui tema lehestikust käega paar korda kergelt läbi tõmmata. Fotonasti puhul on ärritajaks valgus, selle tõttu toimub õhulõhede avanemine ja sulgumine. Kemonast koos seismonastiga on märgata putuktoiduliste taimede puhul.
Kuna hernel ja tema köitraagudel puuduvad silmad, siis võiks köitraagude pimesi toimivaid kompimisliigutusi vaadelda ühelt poolt kui tropismi ja teisalt kui nasti – looduses lähevadki kõik erinevad nähtused sujuvalt üle teiseks. Köitraagude liikumises omavad olulist rolli tuul ja oksa või varrena toimiv ärriti, mis on sobilik köitrao kinnitamiseks.
Kas hernelt võib midagi õppida?
Võiks õppida seda, et kui asjad on halvasti ja soovid, et läheks paremini, siis tuleb võtta riske. Hernetaimi kasvatati katses nii, et taime juured jaotati eri purkidesse. Purkides oli esialgu sama toiteainete sisaldusega lahus. Hiljem jäeti ühes purgis lahuse kontsentratsioon samaks, teises aga hakati toiteainete sisaldust pidevalt muutma. Muutused olid suvalised ja hernele ettaimamatud. Kui keskmine toiteainete sisaldus oli piisavalt kõrge, kasvatas taim juuri sellesse purki, kus toiteainete sisaldus oli püsiv. Kui aga seal alandati toiteainete sisaldus kriitilise piirini ehk herne ”näljutamiseni”, hakkas taim kasvatama juuri sellesse purki, kus tingimused pidevalt vaheldusid. Seda vaatamata sellel, et hernes ei saanud kuidagi ennustada, millal tingimused purkide toitainete sisalduses muutuvad ja kuidas. Arvatavasti otsustasid herned, et teatud olukordades peab riskima. Tulgu mis tuleb…
Herne ja aedoa liikumised:
Teadmisi jagas õpetaja Toivo Niiberg