Sissejuhatus
Tuntud ka kui lihasööjad taimed, insektivoorid või karnivoorid.
1769.a. kirjeldas inglise botaanik J. Ellis esimesena putukate püüdmist taimede poolt.
1875.a. ilmus Londonis esimene põhjalik uurimus putuktoidulistest taimedest.
See oli Ch. Darwini "Putuktoidulised taimed" (Insectivorous Plants)
Putuktoidulisi taimi tuntakse ca 500 liiki. Nad kuuluvad mitmesse sugukonda nagu kannpõõsalised, vesihernelised, huulheinalised jt. Teada on ka mõningad liigid mikroskoopiliste seente hulgas. Enamik putuktoidulisi taimi on levinud troopikas ja lähistroopikas.
Kõik putuktoidulised taimed on võimelised autotroofselt toituma - neil esineb klorofüll ja nad võivad fotosünteesida. Seetõttu arenevad nad normaalselt ka ilma lisatoiduta. Darwini katsed näitasid, et loomse toidu tarvitamine soodustab taimede kasvu ja arengut. Taimede lihatoidulisus on kujunenud kohastumus kasvamaks lämmastiku ja mineraalsoolade poolest vaesel pinnasel nagu rabas, kaljudel ja vees.
Putuktoiduliste taimede lehed on osaliselt või täiesti muundunud putukaid püüdvateks organiteks. Sageli on nad varustatud eredavärviliste laikude ja näärmetega, mis eritavad putukaid ligimeelitavat ainet.
Kohastumuslike iseärasuste järgi jagunevad putuktoidulised taimed kolme rühma:
1. taimed, mille lehepind on varustatud kleepainet eritavate näärmetega, kusjuures lehed sooritavad aeglasi liigutusi (võipätakas, huulhein)
2. taimed, millel on urni- või kannutaolised püügivahendid (kanntaim, näpitslill e. sarratseenia)
3. taimed, mille püünisteks muundunud lehed on võimelised tegema kiireid liigutusi putukate püüdmiseks
Toas kasvatamiseks on võimalik meil lillekaupluses valida kolme liiki putuktoiduliste seast: kanntaim, kärbsepüünis ja näpitslill
Pildil: putuktoiduliste taimede müük Amsterdami aiandusmessil 2004