Umbrohtumist ärahoidvatest abinõudest on tähtsamad:

• Umbrohuseemnepuhas ja kvaliteetne külvis ning istutusmaterjal. Saavutatakse tänu puhastamisele ja sorteerimisele. Külvise täielikku puhtust on sageli raske saavutada isegi puhastus- ja sorteerimismasinate abil. Tihti on külvisest raske eraldada mõningaid põhikultuuri seemnetega sarnaseid võõrkultuuri või umbrohu seemneid. Erilist rõhku tuleb panna seemnekasvatusele. Kvaliteetse külvise saamiseks on vajalik, et juba seemnepõllud hoitakse umbrohupuhtad.

• Idanemisvõimeliste umbrohuseemnete sõnnikusse ja komposti sattumise vältimine. Peamine osa umbrohuseemnetest satub sõnnikusse söötade ja ka allapanuga. Osa seemneid satub sõnnikusse ka loomadele söödetud teraviljaga, mis sisaldab umbrohuseemneid. Käärinud sõnnikus on 6 korda vähem umbrohtude seemneid. Sõnniku kääritamisel e. orgaanilise aine lagunemisel tõuseb temperatuur isegi üle 60 kraadi, mille tagajärjel umbrohuseemned kaotavad idanemisvõim.

• Väljaspool kasvavate umbrohtude hävitamine. Kui jälgida umbrohtude esinemise ohtrust põllul, siis põllu äärtes on neid rohkem ja põllu keskel vähem. Sellest tuleb järeldada, et põllule levib umbrohtusid teeservadest, kraavikallastelt, põllupeenardelt, hoonete ja aedade ümbrusest. Võilill tuleb niita kevadel, kui ta õitsema hakkab ja niitmist korrata 10 päeva järel. Kui võilill niita täies õitsemisjärgus, valmib mahaniidetud õisikutes seeme, millest 50% on idanemisvõimelised.


• Tühikute kaotamine. Tühikud võivad tekkida seal, kus pinnavesi on püsinud pikemat aega, samuti talvekahjustuste tõttu. Enamikul juhtudel ei jää need tühjaks, vaid neil hakkavad kasvama paljud umbrohud.

• Pinnakattematerjalide ehk multšide kasutamine. Multšid takistavad juurumbrohtude kasvamist ja seemned ei saa idaneda.