Loodus on oma tasakaalu kaotanud tänu paljude inimeste egoistlikule tegevusele (ehk "raha eest saab kõike osta" või siis "võtame kõik mis võtta annab - elame ju vaid üks kord"). Pillav ja saastav eluviis viib inimesed olukorrani, mil inimkonnal muutub Maal normaalne eksisteerimine võimatuks.

Niisiis kaevame me sõna otseses mõttes iseendile ja oma lastele "hauda" - loodus suudab alati ellu jääda, sest meie ümbritsev keskkond on alati olnud pidevas muutumises. Tekib ainult üks "väike" küsimus - kas ka inimesed suudavad uues keskkonnas ellu jääda ja elada nii nagu on harjutud elama?

Juba praegu ei suuda mõnes maailmajaos (nt. Aafrika mandril) inimesed enda elatamiseks vajalikke ressursse toota. See on ka Eesti probleem - näiteks mitmeid toiduaineid, mida saab edukalt Eestis toota, tuuakse meile teistest riikidest sisse. Toiduainete transport nõuab energiat ning meie peamisteks energiaallikateks on fossiilsed kütused, mis on inimese seisukohast lähtudes taastumatud loodusvarad - neid ei teki juurde ja varsti saavad nad otsa. Vahest oleks õige aeg hakata endale vajalikke toiduaineid, mida saab Eestis kasvatada, oma maal tootma, sest "viljakandvat mulda on küllalt igal pool"

Juba on maailmas selliseid kohti, kus saastatus ei võimalda inimestel normaalselt elada. Eriti probleemiderohke on elu suurlinnades, kus väiksel alal elab koos suur hulk inimesi (nagu silgud karbis). Samas soovib iga inimene juua puhast vett ja hingata puhast õhku, mis suurlinnades on muutunud juba peaaegu võimatuks. Üheks selliseks näiteks on Jaapanis nn. “hapnikupurgid” - et nautida ja hingata puhast õhku, tuleb selle eest ka maksta - varem oli see "luksus" tasuta kõigile kättesaadav.