Hilisemal keskajal muutusid kloostriaiad mitmekesisemaks.

Lisaks toitvatele köögiviljadele hakati kasvatama ka taimi, mida sai kasutada ravi otstarbel.

Esimest korda võeti kasutusele ilutaimede mõiste.

Taimi hakati jaotama ilutaimedeks, metsikuteks taimedeks ja kasulikeks taimedeks.

Ilutaimed olid:

• roosid
• valged liiliad
• kannikesed
• iirised
• loorber

13. sajandil kirjeldas aia puhkefunktsiooni Albert Magnus. Ta väitis esimesena, et keskaegne aed võib olla ka rõõmupaik.

Ta nimetas iluaedu ilma suure kasuta ja tuluta paikadeks, mis olid kujundatud peamiselt kahe meele rahuldamiseks, nägemise ja haistmise jaoks.

A. Magnus andis ka aia kujundamise nõu.

Aia korrapärasus sõltus paiga kujust. Teerajad, mis jooksid paralleelselt piirimüüridega, pöördusid tihti täisnurga all ja peamise struktuurielemenina oli purskkaev paigutatud keskele.

Varajastel illustratsioonidel oli perspektiiv veel leidmata, tasakaal, sümmeetria, proportsioon ja kontrast olid veel avastamisel. Lattvõrestikud või lehtlad pakkusid privaatsust.

Ilma teadliku kujundamise ja geomeetriata sobitati tagasihoidlik lustaed lossikompleksi.

Altarimaalidelt pärinevate piltide järgi on võimalik näha, et keskaja lõpupoole olid levinud ikka veel suletud aiad hoone ümbruses, kuid levisid ka puuviljaaiad ja jahiaiad puhkehetkede nautimiseks.

Muru ümber istutati tol ajal magusalõhnalisi ürte: ruut salvei basiilik
Samuti istutati muru ümber mitmesuguseid lilli: kannike liilia kurekell roos iiris	Le Roman de la Rose (1485) kujutab iluaeda, kus on purskkaev, kõrgpeenrad, murupingid ja roosid