Prantsuse regulaaraed
Seal oli erinevalt Itaaliast maastik tasasem. Uus stiil sobitati laugema ja metsarohkema Prantsusmaa maastikuga.
1593. aastal Saint-German-en-Layes kasutati uudseid võtteid, mille tulemusena sulandati lossikopleks ja aed üheks tervikuks.
16.-17. sajandil laienes tavaline renessanss-stiil mitmesse baroksesse vormi koos selle voogava liikumise ja sirgjoonelisema lähenemisega.
Prantsuse barokkstiili kõige kuulsam kompleks - Versailles - valmis A. Le Notre kavandite järgi 1670. aastal.
Prantsuse regulaarstiili arendati jätkuvalt looduse alistamise suunas. Aed pidi demonstreerima inimese võimu looduse üle.
Aastate jooksul sai korrapärasuse kontseptsioon just Prantsuse aia sünonüümiks.
Näiteid Mollet´ mustritest
|
|
Parterpeenarde loomine saab sisse täishoo. Kui algul mõisteti parteri all kogu lilleaeda, siis hiljem kujunduste keerukuse kasvuga hakkasid lilled kaduma.
16. saj. lõpul kasutati pukspuud järjest enam eraldi kujunduselemendina.
Prantsuse kuninglik aednik Andre Mollet veenis Henri IV, et too laseks teha peenraid hariliku pukspuu Buxus sempervirens kääbussordist `Suffruticosa`.
Selle madala taime pügamisomadused lasksid luua keerukaid põimmotiiviga mustreid.
Kujunesid nn. parterre de borderie`d, kus kasutati rullis ja koolutatud mustreid. Enamgi veel, nendest said Prantsuse baroki tunnusmärgid.
 |
Hilisemal ajal muutusid nn. sõlmaiad (knot garden) , mis olid iseäranis mõjusad väikestel aladel, uuesti populaarseks.
Üksteisega pandi põimuma ürtide ja pukspuude read. |
 |
Prantsuse barokist sai mõjutusi Hollandi aiad (nt. Het Loo, 1693). Barokk jõuab ka Suurbritanniasse ning silmatorkavalt avaldub Hampton Courtis (1689). |