Erinevalt Prantsuse korrapärasest stiilist, kus kunst valitses looduse üle, oli teises - inglise vabakujulisel stiilil, loodusel juhtiv osa.

Neid vastandlikke aiakunsti alaseid teooriaid on sageli peetud teineteist välistavateks. Tegelikkuses aga esineb enamikus aedades nii korrapärse kui vabakujundusliku teooria elemente, mis vajadusel täiendavad teineteist. Kõige korrapärasem aedki võitis palju tänu looklevatele teeradadele ümbritsevatel aladel ja kõige looduslikum maastik muutus paremaks tänu mõningatele arhitektuurilistele elementidele maja läheduses.

Uut stiili näidatakse Chiswik House´(1731), Stowe´i (1734) aedades.

Inglise 18. sajandi areng tekitas vajaduse ümber hinnata aianduse eesmärgid ja meetodid - määrata uuesti selle funktsioonid ja tähenduse seoses teiste kunstiliikidega. Kuni selle ajani oli aiakujundus eksisteerinud eelkõige maja ehituskunsti toetajana.

Enam ei peetud aeda maja arhitektuuri jaoks loodud toetavaks süsteemiks, nüüd hakkasid "rohelised aiad" voogama majaseintelt ja sulandusid ümbritsevasse maastikku.

A. Brown loob kuulsad Inglise parkaiad nagu Petworth (1750), Blenheim (1764), Burghley (1755). Browni parkide lihtne ilu peetakse Inglise maastikulise stiili musternäidiseks.

Inglise maastikuaia peamised elemendid olid tol ajal:

• rohi
• puud
• taevas
• vesi, milles kõik peegeldus.

19. sajandi alguseks oli välja kujunenud peamiselt kaks puude ja põõsaste istutusviisi:

1. taimi istutati segamini
2. rindeliselt (kõrgemad tahapoole, madalamad ettepoole)

Teadaolevatel andmetel katsetati ka erinevate lillepeenardega. Lilleaed loodi vabakujulisel ebasümmeetrilisel alal. Kujult olid peenrad sõõrjad, ovaalsed või ebakorrapärase kujuga. Lillepeenrad olid ääristatud pukspuu, merikanni või nelkidega.

Põõsaid ja lilli kokku ei istutatud.

1799. aastast pärit 16 lillepeenra plaanid on leitud Oxfordi ülikooli raamatukogust. Iga peenar näitab mingit liiki paigutust, kus kõrgemad taimed on keskel. Need olidki siis nn. esimesed kontsentriliste ringidega klumbid.

Andeka Browni õpilane H. Repton hakkas kombineerima maalilisi elemente ja lillepeenraid koos rohelise pargimaastikuga (Woburn Abbey, 1802)

Põhjalik pööre saavutati kasvuhoonete ehituses. 1836 aastal ehitas J. Paxton Chatsworthi Suure talveaia.

1860. aastate lõpus muutus taimede lehestik aednike jaoks tähtsamaks ja peenarde rajamine jõudis uude keerukamasse faasi. Troopikataimede ja sukulentide kääbusvormid istutati suurejoonelistesse mustritesse. Selle tegi võimalikuks kasvuhoonete valmimine, kus oli võimalik kasvatada uudseid Lõuna-Ameerikast ja Aafrikast pärit taimi. Peenravaipu rajati üle küngaste, et nad liiga lamedad ei tunduks.

Rajati ka nn. nõelapadjakujulisi peenraid, mille üldkuju meenutas ümarat küngast ja mis kaeti valdavalt madalate taimedega, mis moodustasid keerukaid mustreid.