Värviteooria areng Inglise aiakujunduses sai hoo sisse 19. sajandi keskpaigas, kui suvelilleliikide hulk tohutult suurenes. Algselt istutati puhaste värvitoonidega madalaid suvelilli ainult kontsentriliste ringidena.

Kasutati näiteks koos

• punakaslillasid heliotroope,
• kollaseid kinglilli ja
• siniseid lobeeliaid.

Tänapäeva maitse kohaselt olid need silmale liiga teravad kombinatsioonid. Mida aeg edasi, seda rohkem toodi sisse uusi huvitavaid suvelilli nii Lõuna-Ameerikast kui Aafrikast. Ka aednike paljundamisoskused olid paranenud ja paljudest uutest taimedest oli võimalik aretada hübriide.

Suvelillede värviskaala ulatus üle kuue peamise värvigrupi:

• kollane,
• punakaslilla,
• helepunane,
• sinine,
• punane ja
• valge.

Algselt istutati taimi segiläbi, peagi aga katsetati eri skeemidega, kus püüti üht värvitooni taimi kokku istutada.

Saadi ka aru, et üksteisest tublisti erinevad värvid tuleks suurema kontrasti saavutamiseks kokku istutada.

1850 aastal hakkas aednik D. Beaton kasutama toon-toonis paigutust, kus väga lähedastes värvitoonides taimerühmad või read istutati väga peeneid tulemusi saavutades nii, et värvid sujuvalt üksteisele üle läksid.

Üheaegselt õitsevate eri värvi suvelillede paigutamisega katsetati läbi võimalikke istutusskeeme.

Sel perioodil saadi oluliselt juurde teadmisi värvuste kasutamise kohta aiakujunduses.

Esimese teoreetilist laadi värviteooria lõi Prantsuse teadlane M. E. Chevreul. Tema "Värvide teooria ja kontrasti põhimõtted" tõlgiti inglise keelde 1854 aastal.

Loomulikult sai aiakujunduses värviskeemi kasutada abstraktselt. Tähelepanu tuli pöörata ka muutuvatele faktoritele nagu valgus, perspektiiv, varjusügavus. Inglismaa niiskes paraskliimas võisid tugevad värvid näida liiga karjuvatena, samas heledad värvid, mis muidu teravas valguses hajusid, võisid raskemas õhustikus jsut särama lööma.