Aiandus varajasel keskajal oli pea olematu, kloostriaedades oli see äärmiselt tagasihoidlik.

Pärast Rooma riigi langemist, sattus suur osa Euroopast madalseisu. Inimesi laastasid vaesus ja haigused. Ellujäämise julmas maailmas ei olnud mõistagi mingit kohta nautimisel.

Aianduse olemasolust keskajal on üsna vähe säilinud dokumente. Varajase keskaja lõpust (aastast 820) pärineb Sveitsi Sankt Galleeni kloostri raamatukogust leitud kloostriaia plaan. Sellel plaanil on sõnaga „paradiis" tähistatud lillepeenraid, milles kasvatati lilli altari kaunistamiseks.

Lillepeenrad olid äärmiselt tagasihoidlikud ning olid rajatud kloostrimüüri lähedale.

Ka ürtide ja ravimtaimede kasvatamiseks olid eraldatud väiksed nelinurksed maatükid.

Seal kasvatati juba meilegi tuttavaid köögivilju nagu:

• seller
• pastinaak
• sibul

Seoses inimeste kaitstusvajadusega tekkis eraldi vaimse alatähendusega aiakäsitlus - „suletud rohuaed" - Hortus conclusus.

Väike suletud aed oli kristlikus tähenduses varjupaik. Vajadus müüride järele oli keskaja olemusele väga omane. Seal arvati olevat pelgupaik paganlike jumalate ja maiste murede eest.

Täpsemalt tähendas suletud aed kirikut ja kinni pitseeritud purskkaev ristimist.

[ „Suletud rohuaed” – Hortus conclusus]