Hostasid leiti Jaapani Honshū saare varjulistest mägimetsadest. Hosta oli taim, keda kasutati küll toiduks, kuid tema aianduslik tähtsus oli esialgu väike. Hostasid kasvatati enamasti templites, kuid enam kasvatati seal pojenge iiriseid, bambuseid ja krüsanteeme.

Kuna Jaapan oli eurooplastele pikki aastaid suletud, siis esmakordselt nägid nad hostat alles pärast 1600. aastat. Esimest korda mainiti hostat 1712. aastal Hollandis. Sellele taimeperekonnale on nimi antud Austria arsti ja botaaniku N. T. Nost'i auks. Taim ise aga jõudis Euroopasse aastaid hiljem. Teelehine hosta toodi Pariisi aastatel 1784-1789 ja laiuv host 1790. aastal. Tänu suurtele lumivalgetele, eksootilislet lõhnavatele õitele sai teelehisest hostast peagi populaarne haljastustaim, mida kasutati eelkõige Prantsusmaa parkides. Sealt edasi levis ta aastate möödudes üle kogu Euroopa.

Jaapani hostad hakkasid Euroopasse ilmuma mitukümmend aastat hiljem. 1829. aastal saatis Hollandi arst ja botaanikahuviline Ph. von Siebold Euroopasse hostasid ja mitmeid muid Jaapani taimi. Neid kasvatati esmalt Sieboldi puukoolis Gentis, kuid sealt jagati neid ka botaanikaaedadele ja huvilistele. Nii jõudsid mõned liigid ka Ameerikasse.

Ameerikasse emigreerunud puukooli pidaja Thomas Hoggi marssalist poeg, saatis Jaapanist koju mitmeid kirjulehelisi hostasid.

Hostade kogumine tekitas ka ühe arusaamatuse. Nimelt esialgu botaanikud arvasid, et kõik läände saabunud hostad on looduslikud liigid, ka kirjulehised. Hiljem selgus, et kollektsionäärid ei kogunud päris kõiki taimi loodusest, vaid peamiselt aedadest, peamiselt templiaedadest. Seega suurem osa kirjulehistest hostadest kujutasid endast Jaapani aednike valitud hübriide, keda oli aastasadu kultiveeritud.

1905. aastal kinnitati rahvusvahelisel Botaanika Kongressil Viinis hosta nimi. 1960ndatel aastateks kirjeldati umbes 40 hostaliiki, tänapäeval ulatub hosta liikide arv umbes 50-ni.