Hostad on külmakindlad püsililled, kes on väga hea kohanemisvõimega. Nad kasvavad hästi nii mõõduka kliimaga piirkondades kui ka subtroopikas. Kõik hostad vajavad talvist puhkeperioodi, mil temperatuur oleks alla +4,5 ^oC, mida esineks aastas vähemalt 3-4 nädalat.

Kuna nad looduslikult kasvavad suhteliselt niisketel aladel, siis aktiivsel kasvuperioodil võiks neid kasta, eriti vajavad hostad kastmist suvisel põuaperioodil. Varjulise kasvukoha tõttu elavad nad põuaperioodid üle ka kuivas ja kastmata, kuid siis taimede dekoratiivsus on tagasihoidlikum. Kuivuses kipuvad lehed koltuma. Nad taluvad lühiajalist üleujutust kuid mitte seisvat vett, eriti puhkeperioodil.

Joonis 5. Erinevad hostad Tartu Botaanikaaias.

Vähem sobivad hostade kasvatamiseks õhukesed paepealsed mullad, kus taimed kannatavad tihti kloroosi all (lehtedele tekib ebaloomulik kollakas värvus). Tugevamakasvulised hostad kasvavad hästi ka savikatel muldadel, kuid seal on taime areng aeglasem. Optimaalne hostadele sobilik mulla pH on 6,5-7,5.

Hostasid peetakse tüüpilisteks varjutaimedeks. Õitsemiseks vajavad hostad siiski päikest. Varjulist kohta vajavad hostad eelkõige seetõttu, et nad vajavad rohkem vett. Niiskemat mulda suudabki pakkuda just varjulisem kasvukoht, päikeselises kohas kuivab muld kiiremini läbi, mistõttu võib taimedel kergemini tekkida veepuudus. Valgusvajadus sõltub tihti ka lehtede värvusest, sortidest. Kehtib reegel, et sinised ja valgekirjulehised hostad eelistavad varju. Rohelise, rohekaskollase ja kollase lehestikuga sordid taluvad, sageli ka vajavad, rohkem päikest. Valgeleheliste sortide lehed muutuvad suvel ka varjulises kohas valguse intensiivsuse tõttu roheliseks.