Kevadel esimese tööna on tarvis eemaldada talvekate. Sellega ei tohiks aga kiirustada. Katte liialt varajane eemaldamine ergutab kasvu ning tärganud taimed võivad saada kevadise öökülmakahjustuse. Kui võsud on kevadel kasvanud umbes 5 cm pikkuseks võib hakata liiliaid väetama. Seda ei tohiks teha eredalt päikesepaistelise ilmaga. Pigem valida pilvise ilmaga päev. Väetamiseks kasutatakse lämmastikku sisaldavat väetist. Võib kasutada ka lämmastikväetist, mis paneb taimed vegetatiivselt kasvama. Suvel, juuni alguses on otstarbekas kasutada mõnda tasakaalustatud kompleksväetist.Kui nähtavale ilmub õisikuvars, on liiliatel suur lämmastikuvajadus. Sel ajal võib anda lämmastikväetist. Kindlasti ei tohi väetis sattuda lehtedele, mis põhjustab põletust. Õitsemise ajal või kohe pärast õitsemise lõppu antakse lämmastikuvaest kompleksväetist, mis soodustab taimede ettevalmistumist talvek ja toitainete kogunemist sibulasse. Kui muld on viljakas ja huumusrikas, ei ole istutsjärgselt tarvis väetiseid anda.

Teised olulisemad hooldustööd on mullapinna kobestamine, umbrohutõrje ja kastmine. Regulaarse kobestamise käigus hävib enamik seemneumbrohtusid. Samuti parandab kobestamine mulla õhurežiimi, mis mõjutab soodsalt taimede juurekava arengut. Umbrohtude levikut tuleb kindlasti takistada, kuna nad muudavad kasvukoha mikrokliima liiliatele ebasobilikuks. Nimelt muutub kasvukoht niiskeks, mis põhjutab liiliate seenhaigustesse nakatumise.

Kasvu ajal vajavad liiliad küllaltki palju vett, kuigi liiliatele ei meeldi liigniiske kasvukoht. Liiliad ei talu ka põuda. Põuaperioodidel on tarvis liiliaid kindlasti kasta. maapind peaks olema piisavalt niiske vähamelt 15-20 cm sügavuseni. See saavutatakse põhjalikuma kastmise korral. Kasta tuleb kindlasti mulda. Vältida vihmuteid. Kasta on otstarbekam hommikuti, siis jõuavad märjaks saanud lehed päeva jooksul ära kuivada. Pärast õitsemist liiliate veetarve järk-järguliselt väheneb. Lehtede kolletumise ajal võiks muld olla kuivem. See parandab oluliselt taimed ettevalmistust talvitumiseks.

Liiliate kasvatamisel võib kasutada multši. See vähendab umbrohtude levikut ning hoiab sibulaid ja juuri kuumal suvel ülekuumenemise eest. Multšiks sobib neutraliseeritud freesturvas või kompost, samuti ka poolkõdunenud lehemuld, muruniide, põhk vmt materjal.

Tõsiseks probleemiks liiliate kasvatamisel on hilised kevadised öökülmad, mis võivad taime kahjustada niivõrd, et ta ei pruugigi õitseda. Kui tugevat öökülmakahjustust esineb mitmel aastal järjest võib see viia sibula hukuni. Tänapäevane tõhus materjal öökülmade kaitseks on karkassile asetatud katteloor. Kasutada võib ka kilet. Karkassile tuleb katteloor või kile asetada, kuna liilaite maapealsed osad kevadel on väga õrnad.

Ümberistutamise vajadus sõltub eelkõige liiliate paljunemisvõimest, kasvukohast ja ka taime tervisest. Mõni sort võib samal kohal kasvada 3 aastat, mõni aga isegi 10 aastat. tavaliselt annavad õmberistutamise vajadusest märku normaalsest väiksemaks jäänud õied või varred. See on märk liialt suurtest ja tihedatest sibulapesadest. Paljud aasia hübriidid vajavad ümberistutamist kolme aasta möödudes. Idahübriidid võivad samal kohal aga kasvada 6-7 või isegi rohkem aastat. Panter- ja kirju liilia ning nende hübriidid vajavad ümberistutamist 5-6 aasta möödudes. Enne ümber istutamist vajavate üleskevamist peab uus kasvukoht olema juba ette valmistatud. Sibulad kaevatakse ettevaatlikult üles. Jälgida tuleb, et ei vigastaks sibulaid ega juuri. Need lahutatakse üksteisest, puhastatakse kõdunenud juurtest, sibulasoomustest. Otstarbekas on ka sibulad suuruse järgi sorteerida. Seejärel toimub uude kohta istutamine. Väikesed sibulad võib vajadusel istutada kasti, lavasse või paljunduspeenrale. Väikesed sibulad istutatakse 3-5 cm sügavusele.

Lumevaesel talvel võivad liiliad talvekatet vajada. Selleks sobivad puulehed, neutraliseeritud freesturvas, kompost, kuuseoksad. Suhteliselt külmakindlad on Kagu-Ida, Ida-Aasia ja Euroopa päritoluga liigid, samuti mitmed ameerika hübriidid, kirju liilia, Martagon-hübriidid ning enamik LA-hübriide. Kui talv on lumevaene, tuleb neile siiski 8-10 cm puulehtede või 5-6 cm freesturba kiht peale panna. Külmaõrnad on kõik trompetliiliad. Need vajavad paksemat kattekihti. Sobilik oleks neid katta 15-20 cm paksuse puulehtede või 10-12 cm freesturbakihiga. Kõige õrnemad on kuldvööt-liilia, jaapani liilia, punakas liilia, kaunis liilia ja nende hübriidid. Need vajavad talvekatteks 25-30 cm paksust puulehtede kihti, millele lisada veel ka kuuseoksi. Tüsedamat kattekihti vajavad ka varrejuurteta liiliad. nemad kasvatavad juba sügisel lehekodariku, mis talvitub. Selletõttu kaetakse nad esmalt kuuseokstega ja seejärel puulehtedega.

Katmist alustatakse püsivate külmade saabumisel, kui maapind on juba mõne sentimeetri ulatuses külmunud.