Haigused

Hahkhallitus (Botrytis elliptica)

Hahkhallitus on liilia levinuim ja ohtlikum haigus. Lehtedele tekivad esialgu heledad läbipaistvad, hiljem hallikaspruunid, oranži varjundiga ümmargused või elliptilised laigud. Laikude läbimõõt võib olla 0,2-2 cm. Haigestunud lehekude vajub sisse ja muutub paberjalt õhukeseks. Lehed kuivavad. Lehtedelt läheb haigus üle vartele ja õienuppudele ning kroonlehtedele. vartel tekivad pruunikad, halli servaga laigud. Varred võivad murduda. Õienupud ei avane või on avanenud õied välja arenemata. Õiekattelehed on pruunikate või vesiste laikudega. Nakatunud õisikud on moodunud kujuga, ühekülgsed. Kroonlehtedel on läbipaistvad laigud.Nakatub ka sibul.

Haiguse arengut ja levikut soodustavad:

• vihmased ja mõõdukalt soojad ilmad;
• ebaõige (liigselt niiske ja varjuline) kasvukoht;
• umbrohtude levik.

Tõrje

• Kõrvaldada haigestunud taimeosad, vältides eoste levitamist.
• Kevadel, kasvu alguses puistata taimede ümber lehtpuutuhka ja rehitseda see mulda.
• Iga kolme-nelja aasta möödudes istutada taimed uude kasvukohta.
• Enne ümberistutamist puhtida sibulaid selleks ettenähtud preparaadiga.
• Kasutada haigusvaba paljundusmaterjali.
• Vältida niisket ja varjulist kasvukohta.
• Hoida mulda kobedana ja õhurikkana (kobestada).
• Kõik taimejäänused sügisel koristada ja põletada.
• Kasvu ajal kasta harva aga põhjalikult. Vältida lehtede ja varte märgamist.
• Pritsida taimi profülaktika eesmärgil, kasutades selleks ettenähtud preparaat. Järgida pakendil olevaid kasutusnorme ning üldisi taimekaitsetööde ohutusnõudeid.

Fusarioos (Fusarium oxysporum f. lilii)

Liilia lehed, alates tipust, muutuvad kahvaturoheliseks. Alumised lehed kolletuvad, muutuvad seejärel punakaks, närbuvad ja kuivavad. Õisiku moodustumine on pärsitud. Õievars kõverdub, õieraod langevad maha. Haigestumine algab juurtest ja sibulatest. Sibulate alumisel osal on pruunikad laigud. Juured,hiljem ka sibulad küdunevad. Nakkus levib juhtsoonte kaudu taime maapealsetesse osadesse. Varrealus pruunistub. Nakatunud koed kattuvad niiskes keskkonnas õrna kreemika kirmega. Esmaseks nakkusallikaks on haiged sibulda, saastunud muld jataimejäätmed.

Haigestumist soodustavad:

• mulla kõrge temperatuur;
• raske ja happeline muld;
• liigniiskus;
• lämmastiku liig.

Tõrje

• Puhtida sibulaid enne mahapanekut selleks ettenähtud preparaadiga.
• Hoiduda sibulate vigastamisest ülesvõtmisel.
• Kasvatada liiliat haigusvabal, kerge lõimisega kobedal mullal.
• Viljavaheldus, arvestades ka teisi sibulilli, neli kuni viis aastat.
• Kasutada haigustõrjepreparaate, järgides pakendil olevaid juhiseid ning üldisi taimekaitsetööde ohutusnõudeid.

Liiliarooste (Uromyces lilii)

Lehtedel ja vartel on esialgu väikesed kahvatud, pruunika ümbrusega laigud. Laigud aja jooksul suurenevad ja muutuvad kollakaspruuniks. Nendes kohtades tekivad lehel kattekoe all kollakad suvieospadjandid ja sügisel mustad talieospadjandid. Viimastes arenevad talieosed nakatavad kevadel noori taimi. nakatunud lehtede assimilatsioonipind väheneb ja liilia kasv pidurdub.

Tõrje

• Esimesed haigestunud lehed kõrvaldada ja põletada, tugevasti nakatunud taim hävitada.
• Kõik taimejäänused sügisel kokku koguda ja põletada.
• Kasutada haigustõrjepreparaate, järgides pakendil olevaid juhiseid ning üldisi taimekaitsetööde ohutusnõudeid.

Liiliamosaiik (Cucumber mosaic virus, tulip breaking virus)

Haigustekitajateks on kurgi-mosaiikviirus ja tulbi-kirjuõielisuse viirus. Liilia lehtedele tekivad piki leheroodusid väikesed kahvaturohelised, ebaselge piirdega triipjad laigud. Hele- ja tumeroheliste koeosade vaheldumisest tingituna näivad lehed mosaiikjad. Tugeva nakkuse korral laigud kärbuvad ja lehed järk-järgult kuivavad. Taime kasv pidurdub. Õienupud ei avane. Tundub nagu õiekattelehed oleksid üksteisega kokku kleepunud. Avanenud õite kroonlehed on kaetud rohekate triipudega. Kui temperatuur tõuseb üle +22 ^oC, haigustunnused maskeerunad, temperatuuri alanedes aga avalduvad noortel võrsetel uuesti. Nakatunud taimedel jäävad sibulad väikeseks ja on tihti lapergused. Enam haigestuvad taimed, kes kasvavad jahedates ja varjulistes kohtades. Eriti vastuvõtlikud on kuldliilia ja valge liilia. Suhteliselt vastupidavad on martagon-, panter- ja kuningliilia. Tiigerliilial esineb haigus enamasti varjatud kujul. Viirust kannavad edasi lehetäid ja ripslased. Samuti kandub edasi nakatunud sibulatega.

Liilia-rosetsus (Lily rosette virus)

Taimed känguvad. Lehed muutuvad kollakaks, keerduvad servadest allapoole, moodustades tiheda roseti. Ülemistele lehtedele tekib mõnikord punakas varjund. Õisi ei teki või moodustuvad moondunud ja puudulikult avanenud õied. Sibulad jäävad väikeseks. Sibulasoomused vajuvad laiali. Haigust kannavad edasi peamiselt lehetäid.

Liilia viirushaiguste tõrje

• Haiged taimed koos mullapalliga hävitada.
• Tõrjuda regulaarselt viiruste siirutajaid (lehetäid, ripslased) ning viiruste reservaatoreid (umbrohud).
• Kasvuhoonekultuuri korral hoida temperatuur haiguse ilmnemisel võimalikult kõrge.
• Iga õievarre lõikamise järel desinfitseerida lõikeriist piirituses.
• Kasvatada liiliat eemal tulpidest. Viljavaheldus kõikide sibullilledega vähemalt 4-5 aastat.
• Kasvatada vastupidavamaid liike ja sorte (paljud trompetliiliad, idahübriidid ja kuningliilia).
• Viirustele vastuvõtlikumad liigid (pikaõieline liilia, kaunis liilia, tiigerliilia) istutada teistest liiliatest eemale.
• Kasutada haigusvaba paljundus- ja istutsmaterjali.

 

Kahjurid

Lehetäid

Lehetäid imevad lehtedest, võrsetest, õieraagudest ja õienuppudestmahla. Nad on kuni 2,5 mm pikkused putukad. Kahjurid võivad ilmuda taimele varsti pärast tärkamist ja kahjustada liiliat kogu kasvuaja jooksul. Kahjurite intensiivse tegevuse yagajärjel lehed rulluvad ja kuivavad, õienupud ei avane. Suurt kahju tekitavad nad ka kui viirushaiguste levitajad.

Tõrje

• Lehetäide lendavate isendite püüdmiseks paigutada taimede vahele kollaseid liimpüüniseid.
  
• Kasutada kahjurite tõrjeks mõeldud preparaate, järgides pakendil olevaid kasutusjuhendeid ja tööohutusreegleid.

 

Joonis 11. Lehetäid (http://4.bp.blogspot.com/_yrnUOKRC4Cw/TOEg21HA-zI/AAAAAAAAACA/OpcQAnQkNJ4/s1600/Aphid4_mod_250a.jpg).

Ripslased

Nad on umbes 1 mm suurused, kollakspruuni kuni mustjaspruuni peene keha ja kahe paari ripsmeliste tiibadega putukad. Nende kahvatud ja tiivutud vastsed imevad sibulate hoiustamise ajal sibulasoomuste vahel taimemahla. Kahjustuse tagajärjel hakkavad sibulad kõdunema. kasvuperioodil kahjustavad taime maapealseid osi. Võrsed moonduvad ja kõverduvad. Lehed kipruvad ja kolletuvad.

Tõrje

• Ripslaste (valmikute) püüdmiseks paigutada taimede lähedusse sinine liimpüünis.
  
• Pritsida liiliat enne ja pärast õitsemist mõne taimse või keemilise kahjuritõrjevahendiga, järgides ettenähtud juhiseid ja taimekaitsetööde ohutusnõudeid.
  
• Kahjuritega asustatud sibulaid hoida enne istutamist üks tund +40 ^oC või kaks tunid +38 ^oC vees. Enne sibulate maha istutamist kuivatada.
  
• Ripslastest ohtrasti asustatud sibulad, samuti kõik taimejäänused hävitada.

Liiliakukk

Liiliakukk on viimastel aastatel hakanud levima hakanud ohtlik kahjur. Punaste kattetiibadega 6-7 mm pikk tekkiskivivärvi kuni kollakaspunase pikliku kehaga mardikas meenutab veidi lepatriinut, kuid on ilma täppideta. Liiliakukk võib kahjustada nii avamaal kui ka katmikalal. mardikas sööb lehtedesse ja õienuppudesse ümmargusi või piklikke auke. Sageli sööb ka leheservi. kevadel toituvad nad püvilillel ja harilikul maavitsal, hiljem lähevad üle liiliale, kus munevad munad ritta, lehe alumisele küljele. 1,5 mm pikkustest munadest koorunud vastsed on lühikesed, paksud, määrdunudkollased ja mustade limatükkidega kaetud. Vastsed toituvad esialgu lehe alumise poole epidermisest, süües sisse väikseid mulke nii, et lehe pealmine pool jääb terveks. vanemad vastsed ehk tõugud on aplad ja lühikese aja jooksul võivad lehe roodudeni ära süüa. Toitumise lõpetanud tõuk nukkub mullas, millest kolme nädala pärast väljub teise põlvkonna mardikas. Teise põlvkonna mardikad talvituvad valmikuna mullas või taimejäänustel. Liiliataime kergel liigutamisel kukutavad nad end maapinnale, kus jäävad selili lamades liikumatuks. Musta kõhualuse tõttu on neid väga raske märgata. Kahjuri paljunemist soodustab soe ja kuiv suvi.

Joonis 12. Liiliakukk (http://t1.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcQ1p4woLsWQVkjANnLapbEOz_61sI3NK7xn-1E3dmRX4RHNmJN8&t=1).

Tõrje

• Üksikute mardikate korral tuleb nad taimedelt ja mullapinnalt ära korjata ja hävitada. Vastsete korjamisel neid mitte puudutada palja käega. Võib tekitada mürgistust.
  
• Liilia kasvukoha vahetamine.
• Pritsida liilia taimi ja taimedealust maapinda esimeste mardikate avastamisel keemilise kahjuritõrjevahendiga, järgides ettenähtud juhiseid ja taimekaitsetööde ohutusnõudeid.
  

Sibula-juurelest

Liilia lehed ja õievarred kolletuvad alates tipust. Taimed känguvad. Sibulas ja varrealusel on näha peeni käike ja pruuni sõmerjat näripuru. Kahjustavad kuni 1 mm pikkused, valjaskollased läikivad olendid. lestakahjustus loob soodsa pinna bakterite ja seente sissetungiks sibulasse. kahjurid elavad mullas taimejäänustel, kuhu satuvad lillesibulate ja söögisibulaga. Munevad sibula soomuste vahele. Juurelestad imevad sibulast mahla. Tühjaks imetud sibularakud kõdunevad ja muutuvad pruunikaks jahutaoliseks massiks.

Tõrje

• Leotada sibulaid küüslaugutõmmises.
  
• Kasutada kahjuritevabu sibulaid.
  
• Taimejäätmed koristada ja hävitada.
  
• Kasutada kahjurite tõrjeks ettenähtud keemilisi preparaate, järgides pakendil olevaid juhiseid ja taimekaitsetööde ohutusnõudeid.