Päevaliiliate kasvatamisega on tegeletud juba aastatuhandeid. Alguse sai see Aasiast, peamiselt Hiinast. Esimene kirjalik päevaliiliate mainimine pärineb väidetavalt aastast 2697 eKr Hiinast. Juba siis nautis kohalik rahvas päevaliiliaid nii ilu- kui ka ravimataimena. Päevaliiliaid kasutati samuti toiduna. 16. sajandi alguseks oli päevaliilia jõudnud ka Euroopasse. Carl von Linné avaldas 1753. aastal tänaseni kehtiva klassifitseetimissüsteemi, kus ta paigutas päevaliiliad (Hemerocallis) liilialiste sugukoda (Liliaceae). 1985. aastst paigutatakse päevaliiliad aga päevaliilialiste (Hemerocallidaceae) sugukonda.

Aastaid 1700-1900 võiks iseloomustada kui taimede "küttimise" ajastut. Sel ajal korraldati lugematu hulk uurimisretki uute päevaliilialiikide avastamiseks ja hankimiseks. Ernest Wilson, George Forrest ja Joseph Rock tõid Euroopasse ja Ameerikasse palju uusi päevaliiliate liike. 1900. aastaks oli Läände jõudnud vaid pool tänapäeval tuntud liikidest.

Arlow Burdette Stout (1876-1957) töötas New Yorgi Botaanikaias 1911-1948. Ta on saanud üle 50 000 päevaliilia hübriidi. Väga range valiku tulemusena on ta aretanud üle 100 tippsordi.

Tänapäeval aedades kasvatavad ja kaubanduses müüdavad sordid on mitmekümnenda põlvakonna hübriidid. Tänapäeval on liike raske leida, samuti on keeruline liigiliselt määratleda tänapäeval pakutavaid sorte.