Enne istutamist tuleb pinnas kindlasti kobestada ja rikastada orgaanilise ainega. Selleks sobivad hästi kõdunenud sõnnik, samuti ka kompost ja mätta- ning lehemuld. Täheldatud on ka seda, et päevaliiliatele meeldib männikooremultš, mis muudab pinnase õhuliseks ja parandab selle niiskusrežiimi. Samas tuleb arvestada, et igasuguse kuiva kõduneva orgaanilise aine kasutamine toob kaasa lämmastiku koguse vähenemise mullas. Eelkõige hakkavad mullast lämmastikku tarvitama mikroorganismid, kes orgaanilist multšimaterjali lagundava hakkavad. Selletõttu on otstarbekam multšina kasutada värskeid materjale, mille lämmastikusisaldus on oluliselt kõrgem. Kuiva multšimaterjali kasutamisel tuleb mulda lisada mõnda lämmastikväetist, et orgaanilist ainet lagundavad mikroorganismid ei saaks konkurendiks taimedele.

Parim päevaliiliate istutuseg on kevad. Siis jõuavad taimed end talveks paremini ette valmistada. Tegelikult võib päevaliiliad istutada ka suvel, kuid siis tuleks kasutada potitaimi. Eriti oluline sel juhul oleks see, et taimed oleksid pidevalt korralikult kastetud. Sügisese istutuse korral, kuna me ei tea, milline talv tuleb, peaks istutatud taimi multšima. See pikendab juurdumisaega ning on suurte külmade ja vähese lume korral taime juurtele katteks.

Istutusauk peaks olema pigem pisut suurem kui liialt väike. Taime juured peavad sinna vabalt ära mahtuma. Augu keskele kuhjatakse väike kõrgendik, millele seatakse istik. Juured kohendatakse ühtlaselt laial. Pikemaid juureotsi võib vajandusel veidi kellaosuti liikumise suunas keerates. Kindlasti ei tohi juured jääda kahekorra. Taimed istutada samale sügavusele, nagu ta varem kasvas. Sellest annab märku juurekaela heledam osa, mis on varem mullas olnud. Päevaliiliatel peab juurekael olema kaetud vaid 2-3 cm võrra. Sügavama istutuse korral nad küll kasvavad hästi kuid õitsemine jääb tagasihoidlikumaks.

Istutamisel rühma jäetakse taimede vahekauguseks 50-60 cm.