Igasuguse lillepeenra rajamine algab mahamärkimisega, et peenar valmistataks ette õigel kohal ja õige suurusega. Mahamärkimise aluseks on haljastusplaan.
Lillepeenra ettevalmistamine
Ettevalmistamine algab üldjuhul sügisel, olemasolevast situsatsioonist tulenevalt ka juba suve teisel poolel. Jättes ettevalmistustööd kevadeks, võib hilineda taimede istutamine, eriti kui tegemist on pika ja jaheda kevade ning suvelillepeenraga.
Sügisesed ettevalmistustööd seisnevad eelkõige umbrohutõrjes, väetiste lisamises, kaevamises ja umbrohujuurte eemaldamises. Umbrohutõrjeks võib olukorrast lähtuvalt kasutada mitut erinevat võimalust.
Kui lillepeenar rajatakse eelnevalt haritud maale (nt põllumaa), tuleb sügisel ette võtta väetiste lisamine, kaevamine ja umbrohujuurte eemaldamine. Kui lillepeenar rajatakse murule ja/või tugevalt umbrohtunud alale, tuleb enne kaevamist läbi viia murukamara eemaldamine ja umbrohutõrje. Murukamara eemaldamiseks on mitu võimalust. Enam leiab kasutust herbitsiidi kasutamine. Keemiliste preparaatide kasutamisel tuleb kindlasti lähtuda pakendil olevast juhendist ning järgida ohutusnõudeid. Herbitsiide kasutatakse, kuna see võimaldab murutaimedest ja umbrohtudest vabaneda suhteliselt kiiresti (mõne nädala jooksul).
Koduaedades võiks murukamarat siiski eemaldada mehaaniliselt, kas labidaga lõigates või masinatega harides. Murutaimiku eemaldamisel on soovitatav võimalikult vähe mulda ettevalmistavalt alalt eemaldada. Tegemist on huumus- ja toitaineterikka mullaga. Kui see eemaldatakse, tuleb viljakat mulda asemele tuua.
Lillepeenarde ettevalmistamisel kaevatakse maa 20-30 cm sügavuselt läbi. Kui esineb tugeva ja sügavale tungiva juurestikuga umbrohtusid (nt ohakad, võilill, orashein, naat jt), võib olla vajalik sügavam kaevamine. See ongi vajalik umbrohujuurte eemaldamiseks. Suuremate lillepeenarde pinnase ettevalmistamisel kasutatakse freesi. Freesi kasutamisel tuleb arvestada, et see lõikab umbrohtude juured väiksemateks tükkideks ning neid on keerulisem mullast eemaldada.
Enne kaevamist või freesimist lisatakse mulda väetised. Sügisel lisatakse orgaanilisi väetisi (nt kompost, kõdusõnnik) ja mineraalväetistes P- ja K-rikkaid väetisi. Väetiste kasutamine sõltub vajadustest – mulla viljakusest, planeeritavate taimede toitainetenõudlusest. N-rikkaid väetisi sügisel, peera ettevalmistamisel kindlasti ei kasutata, sest lämmastik on mullas halvasti püsiv. Pigem tasuks N-rikast väetist anda kevadel. Samuti kasutatakse sügisel mulla happesuse (pH) reguleerimiseks lubiväetiseid (jällegi vastavalt vajadusele). Optimaalne mulla pH püsililledele võiks olla keskmiselt 5,5-6,5. Mulla lõimise parandamiseks võib savirikastele muldadele lisada liiva, liivastele muldadele aga savirikast mulda. Mulla omaduste parandamiseks võib mulda segada ka turvast. Turba kasutamisel tuleb arvestada asjaoluga, et naturaalne turvas on happeline ja muudab ka peenra mulla happelisemaks. Kogu mulla ettevalmistamise ajal toimub pidev umbrohujuurte eemaldamine. Mida rohkem umbrohtude juuri eemaldatakse, seda vähem on hiljem rohimist. Pärast sügisesi rajamistöid jäetakse peenar kevadet ootama.
Kevadel alustatakse töödega esimesel võimalusel, pärast mulla tahenemist. Siis toimub pinnase tasandamine, vajadusel umbrohujuurte eemaldamine. Kui rajamistöödega alustatakse kevadel, tehakse kõik tööd just siis. Väetiste kasutamisel võib kevadel kasutada N-rikast kompleksväetist. Orgaanilisest väetisest võib kevadel kasutada komposti. Kõdusõnnik jäägu vaid sügiseseks kasutamiseks. Lubiväetiste kasutamisel peab arvestama selle mõjuks kuluva ajaga. Lubiväetise toimeaeg kestab niiskes mullas 3-4 nädalat.
Enne taimede istutamist ja seenete külvamist võiks ettevalmistatud, tasandatud mullal lasta vajuda. Selleks kulub 2-4 nädalat. Kui taimed istutatakse kohe pärast mulla tasandamist, võib peenra pind mulla vajumise tõttu muutuda konarlikuks. Lohukesi ja konarusi on hiljem keeruline istutatud taimede vahelt tasandada. Samuti koguneb lohukestesse vihmavesi, tekivad liigniisked kohad.
Enne taimede istutamist ja seemnete külvi märgitakse peenrale istutus- ja külvikohad. Siin on taaskord aluseks peenra plaan. Külvialad ja istutuskohad märgitakse peenrale kas liiva, grilltikkude vms materjaliga. Peernale võib nööride abil moodustada rastri, mis abistab samuti taimede kohtade tähistamist.
Külvamine ja istutamine
Suvelillede seemneid külvatakse otse kasvukohale maikuus. Külviviisiks valitakse taime nõuetest ja peenra kujundusest lähtuvalt, kas rida- või hajuskülv. Hajuskülvi kasutatakse tihti üheaastaste kõrreliste korral või suvikute puhul, kes ei vaja kuigi suurt kasvuruumi (nt suureõieline lina, türgi mustköömen, roosa päikesetiib jt). Suuremate taimede korral kasutatakse reaskülvi (nt harilik päevalill, harilik kosmos, suur mungalill jt). Ka üheaastaste kõrreliste seemnete külviks võib valida reaskülvi (nt mustjas sorgo, itaalia kukeleib jt).
Külvi eel hinnatakse mulla niiskus. Kui muld on kuiv, kastetakse külvikoht. Külvi teostamise järel kaetakse seemned, olenevalt seemne suurusest ja mulla lõimisest kuni 3 cm mulla-, liiva või turbakihiga. Taimede tärkamise ühtlustamiseks ja kiirendamiseks kaetakse külvid omakorda kattelooriga.
Pärast taimede tärkamist toimub harvendamine. Esimene harvendamine toimub kohe pärast tärkamist, idulehtede faasis. Esimesel harvendamisel jäetakse taimede vahekauguseks ligikaudu 2 cm. Teine harvendamine toimub 2-3 nädalat pärast esimest harvendamist. Siis jäetakse vahekaugus juba vastavalt liigi nõuetele (keskmiselt 5-30cm). Põuaste ilmade korral tuleb noori taimi kindlasti kasta. Öökülmade ohu korral katta taimed kattelooriga.
Suvelilletaimede istutamine
Suvelillede istikuid istutatakse kolmel ajal. See sõltub, millist tüüpi istutusega on tegemist.
Esimene istutus tehakse kevadel, esimesel võimalusel, märtsis-aprillis-mais (sõltub kevadistest temperatuuridest ja mulla tahenemise kiirusest). Nii vara istutatakse kevadkülmadele vastupidvamaid taksoneid, kes on dekoratiivsed kuni juuni keskpaigani, mil toimub teine istutus. Esimese istutuse taimed on võõrasema, sarvkannike, kirikakar, lõosilm. Esimese istutuse taimi võib kombineerida ajatatud sibullilledega (nartsissid, kobarüatsidid jt).
Teine suvelillede istutus (kõige enam kasutatud istutusaeg) toimub mai lõpust kuni juuni keskpaigani. Sel ajal istutatakse enamik suvelilli, kes on dekoratiivsed istutamisest kuni vähemalt esimeste sügiskülmade saabumiseni (nt sinilobeelia, mehhiko päsmaslill, lilltubakas, lemmmaltsad, peiulilled jt).
Kolmas suvelillede istutus toimub septembris, mil teise istutuse taimed on välja veninud, õitsemise lõpetanud või külmakahjustuse tõttu dekoratiivsuse kaotanud. Sel ajal istutatakse taksoneid, kes taluvad hästi sügisesi öökülmi ja võivad säilitada oma dekoratiivsuse kuni lume tulekuni. Kolmanda istutuse taksonid on nt lehtkapsas (ilukapsas), padipõõsas, vilt-ristirohi jt. Kolmanda istutuse taimi võib kasutada ka teise istutuse taimena.
Suvelilledel jäetakse istutuamisel vahekauguseks keskmiselt 10-60cm.
| Vahekaugus istutamisel cm | 10 | 15 | 20 | 25 | 30 | 40 | 50 | 60 |
| Taimede kogus ruutmeetrile | 100 | 45 | 25 | 20 | 9 | 6 | 2 | 1 |
Istutatavad taimed on enamasti potitaimed, millel on hästi väljakujunenud juurestik ja taluvad väga hästi kasvukohale istutamist. Enne istutamist kontrollitakse, kas mullapall on piisavalt niiske. Kui mullapall on kuiv, kastetakse taimi korralikult, läbikuivanud mullapalli korral hoitakse seda vees kuni täieliku märgumiseni. Istutamisel võetakse taimed potist välja ja uuritakse juuri. Kui mullapall on tugevalt läbi kasvanud ja juured kasvavad poti põhjas ringe moodustades, harutatakse juured lahti (juurestik avatakse). Juurepalli võib ka veidi altpoolt lahti murda või lõigata. Selleks tehakse juurepalli külgedelt ja põhjast aianoaga sisselõiked. See parandab taime juurdumist. Istutusauk olgu vähemalt poole võrra mullapallist suurem. Nii mahuvad juured vabalt istutusauku. Liigselt väikese istutusaugu korral ei pruugi juured sellesse ära mahtuda või jääda kõveralt. Väikestesse istutusaukudesse istutatud taimed ei juurdu kuigi hästi, juured jäävad ringlema samasse keskkonda, kus nad olid.
Istutamiseks tasuks valida pilvise ilmaga päev või pärastlõuna, et vältida taimest liigset vee aurumist. Taimed istutatakse samale sügavusele, nagu ta enne potis kasvasid. Sügavamale istutades satub juurekael mulda, mis omakorda võib olla põhjuseks haiguste tekkimisele. Liigselt kõrgele istutades jääb osa juurtest mullapinnale või suisa mullast välja, mis põhjustab juurte kuivamist ning taimede hävimist.
Istutamise järel kastetakse. Enne istutamist valatakse vett istutusauku juhul kui muld on peenras kuiv. Istutamise ja kastmise järel kobestatakse muld taimede ümbert. See takistab mullakooriku teket ning vähendab vee kadu mullast.
Öökülmade ohu korral kaitstakse taimi kattelooriga. Katteloori paigutamisel suurematele taimedele tuleb jälgida, et see poleks lehtedega kontaktis. Sellest kohast võivad taimede lehed külmakahjustuse siiski saada. Selle vältimiseks tasuks paigutada taimede ümber karkass, millele asetatakse katteloor.
Esimene väetamine toimub 3-4 nädalat pärast istutamist, siis kui taimed on juurdunud.
Püsililleistikute istutamine
Püsilillede istutamises, võrreldes suvelilleistikute istutamisega, suurt erinevust pole. Püsilillede istikuid pakutakse meile enamasti potitaimena. Neid võib istutada kogu vegetatsiooniniperioodi jooksul. Vahekaugused istutamisel jäetakse lähtuvalt taime kasvukujust ja -tugevusest:
- nõrga- ja madalakasvulised püsikud keskmiselt 15 cm,
- keskmisekasvulised 20-25 cm,
- suured ja laiuvad taimed 30-50 cm.
Püsililleistikute istutamise protsess toimub sarnaselt suvelilleistikute istutamisele.
Püsilillepeenraid võib pärast taimede istutamist katta multšiga. Multšimaterjaliks võib kasutada purustatud männipuukoort, puiduhaket, peenkillustikku, spetsiaalseid kive jms. Multšikihi tüseduseks arvestatakse püsikupeenras 5-10 cm. Taime juurekaela ümbuses jäetakse muld 5 cm ulatuses multšist vabaks, et juurekaela ümber ei tekiks liigniiskust, mis omakorda põhjustab haiguste tekkimist.
Eri-istutusvõtted
Aediirised on ühed armastatud püsililled, kelle risoom peab istutamisel mullast välja jääma. Aediirise risoomid vajavad valgust ja soojust. Kattes aediirise risoomid mullaga, võivad need kergesti mädanikest tabanduda, samuti väheneb õitsemine. Aediirise risoomide istutamiseks tehakse istutusaugu põhja kuhulik, millele paigutatakse risoom. Juured paigutatakse sirgelt mööda mullakuhuliku külgi alla ja kaetakse mullaga. Aediirise risoomid istutatakse paremate kasvutingumuste saavutamiseks põhja-lõuna suunaliselt nii, et risoom on avatud lõunapäikesele. Lehtedest “lehvik” jäägu põhjasuunda. Aediirise ümbrust ei multšita. Nii nagu risoomid ei talu mullaga katmist, ei talu nad ka multšiga katmist. Pikemalt aediiriste istutamise kohta saab lugeda siit.
Sibullilled on samuti ühed armastatud püsililled, sest toovad aeda värve juba varakevadel. Sibullillede sibulaid istutatakse kevadel ja sügisel. Kevadel istutatakse peamiselt külmaõrnu sibullilli (nt gladioolide mugulsibulaid) ja sügisel külmakindlaid sibullilli (nt tulbi, lumikellukese sibulaid). Nartsisside sibulaid istutatakse augusti teises pooles, septembri alguses. Tulpide sibulaid istutatakse hiljem, septembris-oktoobris. Sibullillede sibulad istutatakse kolme sibula sügavusse. Sibulate vahekauguseks jäetakse, olenevalt kasvutugevusest ja kujundusest 5-30 cm. Kui sügisene sibulate istutamine jäi hiljaks, võib istutuskohad katta multšiga või kuuseokstega.
Lisalugemist: