Istutusala võib rajada nii päikeselisse kui ka täiesti varjulisse kohta, kuivale ja liigniiskele mullale. Kasvukohast ja selle tingimustest sõltub taimede valik. Ettevalmistamine aga ei erine kuigi palju lillepeenarde ettevalmistamisest.

 Ettevalmistamine

Kui taimmaterjal on plaanis istutada kevadel, tasuks istutusala rajamisega algust teha sügisel, et muld kevadeks vajuks. Kui aga istutamine toimub sügisel, võib ettevalmistustöid teha ka kevadel.

Maa ettevalmistamisel viiakse läbi ala piirjoonte mahamärkimine (plaanilt), umbrohutõrje, kaevamine. Mahamärkimiseks võib kasutada aiavoolikut, grilltikke, liiva vms. Umbrohutõrjeks võib kasutada vastavaid herbitsiide. Samuti võib umbrohu koos juurtega kaevamise käigus eraldada. Maa tuleb läbi kaevata kahe labidalehe sügavuselt, et muld oleks kohev, õhusrikas ja hea veeläbilaskvusega. Maa kaevatakse sügavamalt läbi, kuna istutusalale planeeritud puittaimede juured kasvavad sügavamale kui rohttaimede juured. Kui muld on toitainetevaene, võib kaevamise käigus lisada toitaineterikast mulda, komposti või kõdusõnnikut. Toitainete rikka aine lisamine sõltub ka taimedest, mida plaanitakse istutusalale istutada. Toitainetevaest mulda nõudvate taimede korral ei ole otstarbekas komposti ega kõdusõnnikut kasutada. Suuremate istutusalade korral võib maapinna ettevalmistamisel kasutada masinaid (nt mullafreesi). Mullafreesi kasutamisel tuleb arvestada asjaoluga, et mullas paiknevad kivid takistavad töötamist ning võivad põhjustada masina purunemise. Samuti tükeldab mullafrees umbrohtude (nt orashein) juured, mistõttu tegeleme justkui umbrohtude paljundamisega. Mullaharimise järel jäetakse maa seisma ja kevadet ootama.

Kui istutusala rajatakse muru asemele, eemaldatakse murukamar ja umbrohtude juured enne kaevamist. Murukamara eemaldamisel jälgi, et võimalikult vähe mulda viidaks istutusala kohalt ära. See on üldjuhul viljakas ja taimedele sobilik. Kogu eemaldatud muld tuleb asendada uuega.

Kevadel, mulla tahenedes, toimub pinnase tasandamine, vajadusel umbrohujuurte eemaldamine. Istutamise eel märgitakse plaanilt taksonite asukohad istutusalale. Samuti tähistatakse dekoratiivsete muude elementide (nt kivid, puupakud jms) asukohad. Tähistamiseks võib kasutada grilltikke, liiva vms. Istutusele eelnev mahamärkimine võimaldab veenduda, et taimede asukohad ja istutustihedus on õiged. Kui kogu istutatav taimmaterjal on olemas, võib taimed istutusalale paigutada, et asukohtade ning istutustiheduse õigsuses veenduda. Selline istutuseelne taimede kohaleasetamine annab võmaluse näha tervikpilti. Samuti on võimalik teha muudatusi, kui seda vajalikuks peetakse.

Enne taimede istutamist paigutatakse istutusalale (plaanile vastavalt) üksikud kivid. Kivid paigutatakse nii, et 2/3-1/2 kivist jääb maa sisse. Kivid tasuks asetada vähemalt 10cm tüsedusele liivaalusele. Sellisel juhul jäävad kivid liikumatult paika pikemaajaliselt.

Rohttaimede istutamine

Lilletaimi hakatakse kasvukohale istutama pärast öökülmade möödumist, mais-juunis. Kontrollitakse üle taimed. Istikute mullapall peab olema piisavalt niiske. Kui muld on läbi kuivanud, asetatakse taimed pottidega veenõusse ja lastakse seal olla nii kaua kui muld märgub (õhumullide eraldumine lõpeb).

Istutusauk kaevatakse vähemalt 1/3 võrra suurem kui on taime mullapall. Nii garanteeritakse juurte istutusauku mahtumine.

Enne istutamist eemaldatakse pott ja uuritakse taime juuri. Kui juured on terved võib neid vaidi lahti saputada, et soodustada juurdumist. Kui juured moodustavad poti põhjas ringe, on tegemist ülekasvanud istikuga. Sellise istiku paremaks juurdumiseks tuleb juured lahti harutada. Juurepalli põhja ja külgedele võib ka aiakääride või –noaga lõigata sälgud. Seegi parandab juurdumist.

Kui istutamisaugu kaevamisel selgub, et muld on kuiv, tuleb istutusaugu põhja vett valada. Taim paigutatakse istutusauku pärast vee mulda imbumist.

Taim istutatakse veidi sügavamale (0,5-1cm), kui enne kasvas. Taim paigutatakse istutusauku, muld aetakse ümber ning surutakse tugevasti kinni. Pärast istutamist moodustatakse väike nõgu taime ümber, mis on vajalik, et kastmisvesi imbuks juurte piirkonda ega valguks mööda maapinda laiali. Istutusjärgselt kastetakse. Istutamisel jälgi, et muld ei jääks taime lehtedele ega vartele. See muudab taime välimuse inetuks. Kastmisjärgselt võib mulla tasandada ja multšida.

Lillesibulad istutuatakse kolme sibula suuruse sügavusse. Kuna sibullilled kuigi rasket, savist mulda, selle liigniiskuse tõttu ei talu, võib sibula istutusaugu põhja panna u 5cm tüsedune liivakiht. Sibul pannakse liivakihi peale. Liivakiht sibula all toimib drenaažina. Liiga hilja (oktoobris, novembris) istutatud sibullilledele paigutatakse pärast istutamist mullapinnale kuuseoksi või puulehti, ka komposti. See soodustab sibulate juurdumist.

Paljasjuurseid püsililleistikuid istutatakse kas kevadel või sügisel, potitaimi võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi jooksul.

Istutamiseks tasuks valida pilvise ilmaga päev või pärastlõuna, et vältida taimest liigset vee aurumist. Taimed istutatakse samale sügavusele, nagu ta enne potis kasvasid. Sügavamale istutades satub juurekael mulda, mis omakorda võib olla põhjuseks haiguste tekkimisele. Liigselt kõrgele istutades jääb osa juurtest mullapinnale või suisa mullast välja, mis põhjustab juurte kuivamist ning taimede hävimist.

Istutamisjärgselt jälgi mulla niiskust. Vajadusel kasta taimi, et paranada nende juurdumist.

Esimene väetamine võib toimuda 3-4 nädalat pärast istikute kasvukohale istutamist.

Kõrreliste ja sõnajalgtaimede istikute istutamine toimub analoogselt suve- ja püsilillede istutamisele.

Puittaimede istutamine

Külmakindlad taimed istutatakse sügisel ja külmaõrnemad kevadel. Okaspuid istutatakse varasügisel, augustis-septembris. Lehtpuid ja –põõsaid võib istutada sügisel. Siis juurduvad taimed paremini ja hakkavad kevadel kasvama. Kevadel istutatud taim esmalt juurdub ja seejärel alustab kasvu. Paljasjuurseid taimi on parem istutada ajal, mil nad on raagus (sügisel pärast lehtede langemist ja kevadel enne pungade puhkemist. Mullapalliga ja potis kasvavaid puittaimi võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi jooksul.

Istutusprotsess on sarnane rohttaimede istutamisele (juurepalli niiskuse kontroll, juurepalli avamine jne). Kindlasti tuleb jälgida, et puittaimede istutatakse samale sügavusele nagu nad enne kasvasid (va poogitud roosid).  Muld vajutatakse istutusjärgselt taimede ümber kinni. Taime ümber moodustatakse mullavall, mis aitab istutusjärgselt kastmisveel juurte piirkonda sattuda.

Kuna puittaimede juured on oluliselt suuremad ja tugevama kasvuga tuleb nende istutuskoha valik läbi mõelda. Oluline on jälgida, et puid ja põõsaid ei istutatakse hoonetele, teedele, müüridele, vee- ja kanalisatsioonitrassidele, ka elektriliinidele liiga lähedale. Liialt lähedale istutatud taimede juured lõhuvad vundamenti ja teed. Põõsad võiks istutada hoonetest vähemalt 2.5 m kaugusele, puud aga 5-6 m kaugusele. Madalad põõsad on otstarbekas teest istutada 0,5 m kaugusele, kõrgemad põõsad ja ka puud kaugemale. Vee- ja kanalisatsioonitrassidest tasuks puud istutada vähemalt 2m kaugusele. Elektriliinidest võiks puud istutada vähemalt 5 m kaugusele. Muidugi sõltub puude-põõsaste kaugus hoonetest, teedest jms ka taime kasvutugevusest. Kääbuskasvulised sordid ei kasvata nii tugevaid juuri kui mittekääbuskasvulised taimed. Seega võib kääbuskasvulisi okaspuid istutada hoonetele ka lähemale.

Puu toestamine

Puu toestamine tuleb ette võtta juhul kui istutatakse suuremaid istikuid (nt kõrgus 2 m). Toestusvaiadena kasutatakse töödeldud puitvaiasid. Need kestavad kauem kui töötlemata puitvaiad. Toestusvaiasid võib kasutada olenevalt soovist ja kasvukohast (nt tuulisus) kas üks, kaks või suisa 3. Enam kasutatakse puu toestamist ühe ja kahe vaiaga. Toestusvaiad lüüakse istutusauku enne taime istutamist. Ühe toestusvaia kasutamisel lüüakse vai istutatava taime tüvest lõuna poole. Sellisel juhul varjutab toestusvai talvel ja varakevadel puu tüve. Kahe toestusvaia korral paigutatakse need istutusaugu servadesse. Üks peaks siiski jääma lõunasse. Toestusvaiade maasse löömise järel istutatakse taim. Istutamise järel toimub sidumine. Selleks kasutatakse spetsiaalset linti, köit või nööri. Sidumine tuleb teha nii tugev, et taim on fikseeritud. Samas ei tohi sidumine olla nii tugev, et vigastab tüve koort. Toestamisel tuleb jälgida ka seda, et toestusvaia tipp ei suunduks võrasse. Tuuliste ilmade korral võivad oksad vastu toestusvaia hõõrduda ning oksi vigastada. Istutusjärgsete aastate jooksul tuleb sidumiskohta jälgida, et see tüvesse sisse kasvama ei hakkaks. Põõsaid ei toestata.

Multšimine

Vajadusel kogu istutusala multšitakse 10-15 cm tüseduse multšikihiga. Taimede lähedusse pannakse õhem multši kiht (5cm). Taimedel jäetakse juurekaela ümbrus multšist täiesti vabaks, et juurekaelale mädanikke ei tekiks. Multšimine parandab mulla niiskus- ja toiterežiimi, hoiab mulla kobedana, kaitseb taimejuuri külma eest, säilitab selles niiskust, aktiviseerib mullaorganismide elutegevust ja ei lase kuuma päikesepaistelise ilmaga mullal üle kuumeneda. Multšiga antakse istutusalale ka lõplik viimistlus.

Istutusala ja murupinna vahele jäetakse umbes 15cm vaba mulla kiht, et multšimaterjal murule ei satuks ja niitmist ei taksitaks.