Gladioolid on mugulsibulaga külmaõrnad püsililled. Neil on mitu, enamasti süstjat või mõõkjat lehte. Lehed paiknevad ümber varre kaherealiselt. Õied on koondunud tähkjasse õisikusse, on kahesugulised, harva lõhnavad. Õite värvus on väga mitmekesine. Esineb nii ühevärvilisi kui mitmevärvilisi õisi, puhastes toonides kui ka nende varjundites. Gladioolid on suhteliselt vastupidavad lõikelillena vaasis. Nad on ühed armastatud lõike- ja kimbulilled.

Enamik gladioolide liike on pärit troopilisest Aafrikast, peamiselt Lõuna-Aafrikast, kuid ka Madagaskarilt, Vahemeremaadest, ulatudes seejuures Põhja-Euroopasse. Samuti on neid leitud Väike- ja Kesk-Aasiast. Euroopas ja Aasias on leitud kokku umbes 20 liiki, maailmas aga kokku umbes 200-300 liiki.

Pikki aastatid arvati, et gladiooli nimi, mis tähendab mõõka, tulenes tema mõõkjatest lehtedest. Kui Vana-Rooma teadlane, filosoof ja kirjanik Plinus Vanem on leidnud, et lehtedest väljuv noor õisik sarnaneb gladiaatori lühikese mõõgaga.

Gladioolide tekkimisest on mitmeid legende. Üks neist jutustab kahest Vana-Rooma gladiaatorist, kes keeldusid omavahel võitlemast ja sõpruse märgiks torkasid oma mõõgad maasse. Nad hukati koheselt, kuid sellele kohale kasvasid gladioolid, just nagu oleksid mõõgad muutunud lilledeks. Gladioole peetakse vapruse ja mehisuse sümboliks. Oma kodumaal, Aafrikas omab ta õnne tähendust, ning ilma gladioolita ei tominud seal ühtki pidustust.

Joonis 1. Gladioolide liike ja sorte (Brickell, 2008. p 482-486).