Gladioolide arengutsükkel

Oma eluvormilt on gladioolid geofüüdid, s.t taimed, kelle uuenemispungad asuvad mullas, muundunud maa-aluses võsus, milleks gladioolil on mugulsibul. Mugulsibul on nii säilitusorgan kui ka vegetatiivse paljunemise vahend. Maasisene säilitusorgan on välja kujunenud pika evolutsiooni käigus ja seda võib pidada taimede kohanemiseks ajutiste ebasoodaste keskkonnatingimustega. Lõuna-Aafrikast pärit gladiooliliikide puhul oli selleks põuaperiood, mis tuli läbida mugulsibulatena. Olenevalt päritolust ja kasvukohast võib arengus eristada üht või kahte perioodi.
1. Maasisese ja -välise arengu periood (vegetatsiooniperiood). Sel ajal taimel arenevad juured, lehed, varred ja õied eelmisel aastal mugulsibulasse kogunenud toitainete varude arvelt. Areneb uus mugulsibul, kuhu kogunevad toitained. Samuti areneb mugulsibula külge palju eri arengujärgus olevaid väikeseid külgmugulsibulaid, mid nimetatakse tipukuteks. Tolmlemise korral võivad maapealses osas valmida ka seemned. Siia rühma kuulub Euroopa päritoluga niidu-kuremõõk kui liik, kes õitseb varasuvel, koltub sügisel ja jääb talveks mulda ning teised looduslikud liigid oma päritolukohas. Lõuna-Aafrika liikidest aretatud sortide kasvatamisel mõõduka suvise õhutemperatuuri ja pideva niikuse juures on kasvuperiood pikenenud ning hõlmab kogu suve. Vegetatsiooniperiood algab aprilli lõpus, mai alguses ja kestab septembri lõpuni või oktoobri alguseni (5-6 kuud).
2. Mugulsibulate säilitusperiood. Meil esineb gladioolisortidel, kes õitsevad suve lõpul ning võetakse sügisel üles. See periood on ligikaudu oktoobrist aprillini ja kestab 6-7 kuud. Mugulsibulatel puuduvad sel ajal välised kasvuavaldused.

Taime areng mugulsibulast

Kasv algab mugulsibula tipupunga kasvamise ja väljumisega maapinnale. Selleks kulub istutamisest alates 10-15, isegi kuni 20 päeva. See oleneb sordist, pinnase temperatuurist, istutuussügavusest jt teguritest. Võsu on algul väljaspoolt kaetud kinnise alalehega, mis kavamise käigus rebeneb. Esimese pärislehe kujunemiseks kulub veel 6-7 päeva ning igale järgnevale lehele keskmiselt 7-10 päeva. Pärast viimase varrelehe ilmumist hakkab välja ulatuma õisik. See aeg on kõikidel sortidel väga lühike, mis võtab aega kõigest 3-4 päeva.

Kõigi gladiooli vegetatiivsete organite väljaarenemiseks idanemisest kuni õisiku väljailmumiseni kulub 55-75 päeva. See aeg on erinev varastel ja hilistel sortidel. Esimese õie avanemiseni kulub veel 10-16 päeva. Sellel perioodil on taim eriti tundlik sooja ja toitainete olemasolu suhtes. Soojuse puudus õiepungade kujunemise faasis pidurab tunduvalt õitsemist. Õitsemisest kuni seemnete valmimiseni kulub 30-40 päeva.

Mahapanekust õitsemiseni kulunud aeg iseloomustab sorti. Varaõitsevatel on see ligikudu 65-71, keskmistel 85-90, hilistel 91-100 päeva. Rahvusvaheliselt on sordid õitsemisaja järgi jagatud seitsmesse rühma. Ühe ja sama sordi arengu kestus eri kliimatsoonides on erinev ja võib küllalt palju varieeruda, põhjapoolsetel aladel pikeneda külma kevade, lõunapoolsetel niikusepuuduse tõttu.

Maapealsete organite moodustumisega samaaegselt toimub juuresüsteemi areng, asendusmugulsibulate ja tipikute moodustumine. Pärast õitsemist ja seemnete valmimist hakkab taime maapealne osa koltuma ja hävima. Moodustunud asendusmugulsibul koos tipikutega säilib talvel kuni järgmise vegetatsiooniperioodini (vastavalt kas maa sees või hoidlas).

Joonis 2. Gladioolitaime areng mugulsibulast (Normet, 2005. lk 59).   Joonis 3. Areng tipikust vana mugulsibulani (Normet, 2005. lk 60).

Taime areng seemnest õitsemiseni (juveniilne periood)

Seemne külvist esimese õitsemiseni kulub 1-3, harva 4 aastat. See aeg oleneb kõige rohkem kasvatamise tingimustest, varuainete kogunemise tempost mugulsibulasse ja sordi bioloogilistest iseärasustest. Varase külvi puhul katmikalale võivad vegetatsiooniperioodi lõpuks areneda küllaltki suured mugulsibulad, mis on võimelised andma õisi. Umbes 5 % taimi võib õitseda juba esimesel aastal, teisel kuni 20 %, põhimass aga kolmandal aastal. Õitsemine esimesel ja teisel aastal pole soovitav, see kurnab mugulsibulaid ja muudub neid vanemaks. Mida suurem on mugulsibul, seda enam on arenenud pung, millest hiljem areneb võsu.

Noore veel mitte õisi andunud mugulsibula toitainete varud kuluvad kiiremini, nii et õisiku alge moodustamise ajaks on vana mugulsibul täiesti kurnatud ja asendumugulsibul saavutanud maksimaalsed mõõtmed. Lehed on selleks ajaks samuti täitlikult välja arenenud. Esimest korda õitseval taimel toimub õitsemine toitainete arvel, mis moodustuvad taime kasvamisel. Seepärast on tarvis anda noortele taimedele suuremas koguses toitaineid just neljanda ja viienad lehe moodustumise ajal. Taimel, mis on varem õitsenud, toimub õisiku moodustumine tunduvalt varem, kui vana mugulsibul pole veel kulutanud kõiki toitaineid. Seega toimub õisiku moodustumine suures osas vana mugulsibula varude arvel.