Õisik moodustub ja areneb istutamise aastal, arengu algus langeb kokku kolmanda lehe ilmumisega. Juveniilste mugulsibulate puhul areneb õisik hiljem, tavaliselt viienda lehe ilmumisel. Õisiku moodustumine algab olenevalt sordist 3-4 nädalat pärast mugulsibula mahapanemist. Täis arengutsükkel kestab 2,5-3 kuud. Paari-kolme nädala pärast, viienda pärislehe ilmumise ajaks on õisik lehtede kaenlas tuntav. Ta on 12-15 cm pikkune. Edasises arengus väljub õisik lehekaenlast 6-8 varrelehe olemasolul. Õisiku mõõtmed suurenevad kuni viimase õie puhkemiseni. Õied on eri arengujärkudes. Esimesena arenevad välja õisiku alumised õied. Õisik on siis veel nõrgalt välja kujunenud. Kõrge varem ja tugevamini arenevad välja tolmukad. Õisikus on keskmiselt 16-20 õit, kuid on ka 22-24 õielisi sorte. Õisiku pikkus kõigub eri sortidel 40-45 kuni 60-70 cm. Näiteks G. alatus on 12 õiega, G. crassifolis aga kuni 30 õiega. Mitte kõik õiealgmed ei pruugi areneda normaalselt. Peamiseks põhjuseks on niikuse vähesus või agrotehniliste nõuete mittetäitmine. Üksikute õite puhkemise ajal kasvab õievars pikkuses veel edasi.

Õiekate on gladioolidel bilateraalsümmeetriline. See koosneb kuuest erinevast eredalt värvunud õiekatte- ehk perigoonlehest, mis asetsevad kahes ringis ja on alumises osas lehterjalt kokku kasvanud. Õietüüp oleneb õiekattlehtede asetusest, levinumad tüübid on genti ja edel. Genti tüübile on iseloomulik see, et õie ülapoole kerkib kõige enam esile sisemise ringi ülemine õiekatteleht, mis on suur ja püstihoidev, kaks alumist on väikesed ja suunatud allapoole. Edeli tüübli tõuseb esile ülevalpool hoopis välise ringi õiekatteleht, seesmise ringi omad on eelmise tüübiga võrrelde pööratud 90^o. Õietkatteleht võib oma kuju poolest olla süstjas, ovaalne, kitsas- või laitalbjas, laiovaalne või ümardunud. Tema serv võib olla sile, loogeline, hõlmine, lainjas, jooneline, odajas, rombjas, lehvikjas või kaarjas. Õiekattelehe äär võib olla erksavärviline. Tolmukaid on 3, nad ulatuvad välja krooniputkest ja kumerduvad õiekatte ülemisse osasse. Emakakael on vähemalt sama pikk kui tolmukad ja kumerdub ülespoole nagu tolmukadki. Emakas haruneb tipus kolmeks.

Joonis 6. Gladiooliõite tüübid (Normet, 2005. lk 55).                                             Joonis 7. Gladiooli õisikud (Normet, 2005. lk 56)

 

Sõltuvalt õite hulgast võib õisik olla hõre, tihe või väga tihe.

Õite asetuse järgi eristatakse peamiselt viit õisikutüüpi (vt joonis 7):

1) üherealine - õied asetsevad ühes sirges reas ja puutuvad omavahel kokku;
2) kaherealine - õied asetsevad kahes paralleelses reas ja puutuvad kokku nii, et vahet pole näha;
3) järjestikuline (vahelduv) - õied astsevad astmeliselt kord vasakul, kord paremal pool. See on kõige levinum õisikutüüp;
4) kahepoolne - õied asuvad kahes vastassuunas;
5) spiraalne - õied asetsevad spiraalselt eri suundades.

Kõige täiuslikumaks peetakse ühe- ja kaherealisi õisikuid. Spiraalsed ja kahepoolsed on vanadel sortidel ja neid hinnatakse vähem dekoratiivseks. Headel sortidel on õisikus 18-20 õit, neist on korraga avatud 5-7 ja 4-5 värvunud. Õied avanevad järjekorras, alt ülespoole. Kõige dektoratiivsemad on taimed siis, kui õisikus on avenenud 5-8 õit, s.o teisel ja kolmandal päeva pärast õitsemis algust. Õisiku õitsemiskestvus ületab üksikõie oma ja võib kesta 12-14 päeva. Õitsemise kestvus oleneb ilmastikuoludest. Alumised õied säilivad kauem kui ülemised, vastavalt 6-7 ja 2-3 päeva.

Õie värvus oleneb pigamentide olemasolust. Näiteks punase värvuse puhul võib õies olla olenevalt sordist 2-6 eri antotsüaani. Õitele kollase ja kreemika värvuse annavad antoksantiin ja flavonoidid.

Gladioolid on risttolmejad taimed, tolmeldajateks on suured putukad, peamiselt kimalased. Looduses toimub tolmlemine ja õite viljastamise protsess kilmalaste, mesilaste ja tuule kaasabil.