Maapealse võsu iga-aastane uuenamine toimub pungadest, mis moodustuvad mugulsibulal. Mugulsibul, mis kulutub ära oma toitainete varud maapealse osa arenguks, hävib ja tema kohale moodustab taim uue nn asendusmugulsibula. Sellisel teel on taganud gladiooli kui mitmeaastase rohttaime elutegevus. Sortide kasvatamisel Eesti tingimustes tuleb asendusmugulsibulad igal aastal talveks üles võtta ja säilitada hoidlas. Vana mugulsibul eemaldatakse tavaliselt pärast kuivatamist ja visatakse ära. Osa kasvatatavaid liike ülesvõtmist ei vaja ja nende mugulsibulad jäävad maa sisse. Ka Eesti looduses kasvav niidu-kuremõõk on selline taim.

Gladioolitaim areneb mugulsibulast, kuhu eelmisel aastal koguti toitaineid. Mugulsibul on varre tugevalt lühenenud ja paksenenud muudend, millel on paljunemise ja toitainete säilitamise funktsioon. Tema eluiga on üks aasta. Mugulsibul annab oma toitainetevarud ja geneetiliste koodi noorele taimele ning sureb. Moodustunud asendusmugulsibul oma bioloogiliste näitajate poolest ei ole täiesti uus ja noor, vaid täiskasvanud taime osa. Olenevalt sordi iseärsustest on kõige produktiivsem aeg 2-3 vegetatsiooniperioodi seejärel hakkavad ilmnema vananemise tundemärgid. Nooremad on sama sordi mugulsibulad, mis on kasvatatud tipikutest. Seega in tipikutel oluline osa sordi "noorendamisel" ja eluea pikendamisel. Tipik on stooloni tippu arenev väike mugulsibul.

Joonis 4. Gladiooli mugulsibula läbilõige.

Mugulsibul sarnaneb botaaniliselt rohkem mugulaga kui sibulaga. Erinevalt sibulast, millel toitaned kogunevad muundnud lehtedesse, milleks on mahlakad sibulasoomused, kogunevad mugulsibulas toitanined muguljalt paksenenud varre alusesse. Selletõttu ongi ta sarnane mugulaga. Mugulsibulad on peale gladiooli veel näiteks krookustel, sügislilledel ja mõnedel võhmõõga (iiris) liikidel, mida aga tihti ekslikult sibulateks nimetatakse.

Mugulsibul on suuremal või vähemal määral tihenenud, kujult ümmargune või kumerpiklik, tema kuju oleneb vanusest. Pealt on ta kaetud kuivade soomustega. Mugulsibulat katvad soomused on õhukesed ja kiulised. Nende ülesandeks on uuenemispungade kaitsmine. Soomused on tekkinud alalehtedest assimileerivate lehtede kuivamisel. Nad kinnituvad mugulsibula pinnale spiraalselt ja nende kaenaldes, mugulsibula peal asuvadki uuenemispungad. Soomuste värvus on enamasti õlgkollane või hallkiaspruun, tumedaõielistel sortide soomused on tavaliselt intensiivsemalt värvunud.

Ristlõikes võib näha, et mugulsibul koosneb kahesugusest koest. Välimine on struktuurilt peeneteraline. See on toitainete (tärklis jt) kogunemise kohaks. Teine, sisemine on sooneline ning kiuline, millest hiljem areneb välja peavõsu. Mugulsibula alumist osa nimetatakse kannaks, sealt arenevad juured.

Mugulsibula suurus oleneb sordist ja kasvatamise tingimustest. Tema läbimõõt on tavaliselt 3-7 cm ja kõrgus 2-4 cm. Vana mugulsibul on lame ja tema läbimõõt on tundvalt suurem kui kõrges, kand on lai ja ebaühtlane. Noor mugulsibul on rohkem ümar, kõrgus on võrdne või ületab läbimõõtu. Korraliku õisiku annab mugulsibul, mille läbimõõt on vähemalt 3 cm. Mõnel sordil võib mugulsibula läbimõõt olla kuni 8 cm ja kaal ultada 80-100 g-ni.

Mugulsibula värvus on mitmesugune ja sõltub peamiselt sordist (sordispetsiifiline). Mugulsibul võib olla valge, kollane, punane, tumepunane ja vahepealsete toonidega. Otsest seost õie värvuse ja mugulsibula värvuse vahel pole täheldatud, kuid heledaõielistel (valga, roosa, kollane) sortidel peaaegu kunagi ei ole tumedavärvilisi mugulsibulaid, tavaliselt on nad kollased või kreemikad. Enamikul tumedat värvi õitega sortidel on mugulsibulad oranžid või pruunikaspunased kuni kirsipunased.

Noorel, juveniilsel (veel mitte õitsenud taim) seemnest või tipikust kasvanud mugulsibulal on ainult üks ülemine pung. Õitsvate taimede mugulsibulal on sageli kaks või enam asenduspunga (külgpunga), mis asuvad varre mõlema külje juures. Asenduspungad hakkavad arenema siis, kui ülemine pung on kahjustunud, samuti annab nende olemasolu võimaluse mugulsibula paljundamiseks tükeldamise teel.

Puhkeseisundis kuni istutamiseni toimub mugulsibulas kudede diferentseerumine. Tipupungas moodustuvad 7-8 lehe algmed, külgpungades 2-5 lehe algmed. Õisiku moodustumine toimub alles pärast mugulsibula mahapanekut.

Kuna gladiooli kõik pungad on kasvamiseks valmis, võib sobivates tingimustes igast saada uue taime. See võimaldab mugulsibula osadeks jagamise teel kiiresti paljundada näiteks uut sorti ja saada suurest mugulsibulast 2-4 õitsvat taime. Samuti on võimalik ühele pungale luua optimaalsed tingimused teiste eemaldamisega. Seda võtet kasutatakse näituselillede kasvatamiseks, samuti ka varasemaks lõikeõite saamiseks.