Juurestik
Pärast istutamist või ajatuseelsel soojendamisel tekivad mugulsibula
kannale juurealgmed, millest arenevad esimese järgu juured. Need on taimel kuni õiepungade ilmumiseni. Seejärel nad hävivad
pikkamööda koos mahapandud mugulsibulaga. Esimese järgu juured on
tavaliselt kõik ühesugused, peened (läbimõõdult kuni 2,5 mm), ei harune, 25-27 cm, isegi kuni 40
cm pikad. Neid on 20-90, olenevalt mugulsibula vanusest ja suurusest.
Koos maapealse võsu kasvuga toimub asendusmugulsibula moodustumine.
Varre alumisel osal, vana mugulsibula peale tekib esialgu paksend, mis
kiiresti suureneb ja areneb uueks, vanaga tihedalt seotud
mugulsibulaks. Vana mugulsibul võib asenduda ühe või mitme uuega. Tavaliselt on neid 1-2, harva 3. Aendusmugulsibulate arv sõltub soomuste kaenlas tekkivate
pungade arvust ja arengu tingimustest. Juba kolmanda lehe ilmumise
ajaks moodustuvad uuel mugulsibulal teise järgu juured. Need arenevad
aktiivselt, jagunevast kambiumist, mis jääb vana ja uue, tekkiva
asendusmugulsibula vahele. Tavaliselt juhtub see 25-35 päeva pärast istutamist,
põuastes kasvukohtades ka varem. Teise järgu juured võimaldavad taimel
saada suuremat kogust toitaineid ja niiskust. Järk-järgult nad
asendavad surevaid esimese järgu juuri. Nõrkadel mugulsibulatel ja
kõrge temperatuuri puhul teise järgu juured arenevad aeglaselt ning
taim võib hävida. Teise järgu juured on kahesugused. Osa nendest on peened, mis
varustavad taime toitainetega kogu ülejäänud vegetatsiooniperioodi ja
teised on 15-20, harva ka 35-40 cm pikad, kuid palju võimsama arenguga
tõmbjuured. Nad on lühiealised, jämedad, paksenenud, värtnakujulised ja ei harune. Nende ülesanne on tõmmata asendusmugulsibulat
parajasse mullasügavusse. Algul on nad hallikasvalged, vananedes
muutuvad pruuniks. Neid juuri on ühel taimel 10-15, mõnikord 3-4 nendest võivad
tungida isegi 40-45 cm sügavusele. Teise järgu juurte areng sõltub agrotehnikast. Heades
tingimustes arenevad nad varem, halbades aga nende areng lükkub edasi või nad ei
arene üldse. Tõmbjuurte lühenemisel uus asendusmugulsibul
tõmmatakse maasse samale sügavusele kui oli maha pandud vana mugulsibul.
Tõmbjuured on olulised taime kinnitajad pinnases. See on eriti tähtis
seemnetega paljundamise korral noorte moodustavate mugulsibulate
õigesse sügavusse paigutamisel.
Korkkoe moodustumisega muutub asendusmugulsibul oma juurte ja maapealse osaga iseseisvaks vanast mugulsibulast. Suve jooksul tõmbub vana mugulsibul kokku, hääbub, kuid ei eraldu. Paar nädalat pärast koristamist ja kuivatamist saab teda kergesti asendusmugulsibulast eemaldada ja minema visata. Mõnel sordil saab seda teha ka enne kuivatamist. Mõnel juhul võib vana mugulsibul säilida sügiseni kuid edasiseks paljundamiseks ta enam ei sobi, sest ta on oma toitainetevarud täielikult ammendanud.
Asendusmugulsibula tekkega algab ka tipikute moodustumine. See ongi asendusmugulsibula viimaseks funktsiooniks. Tipikud on vegetatiivse paljunemise organid. Nad arenevad asendusmugulsibula alumises osas alalehtede kaenlas asuvatest pungadest. Mugulsibula kannal arenevad õõnsad väljakasvud, mille sees eri pikkusega stoolonitel moodustuvad väikesed mugulsibulad. Neid nimetetakse tipikuteks, mille tipus asub üks pung. Kasvamisel nende välimine kest tugevneb. Igal tipikul on omad juured, mis on eraldi mugulsibula juurtest.
Tipukute hulk, suurus ja kuju sõltuvad sordist ja kasvutingimustest. Nad on tavaliselt 0,1-1,5 cm läbimõõduga. Sügisel kauaks maha jäänud tipikud tulevad väga kergesti asendusmugulsibula küljest lahti ja võivad jääda mulda. Sellepärast tuleb nad õigel ajal üles võtta. Kui järgmisel aastal samasse kohta gladioolid istutada, tekib sortide segunemise oht, kuna osa tipikuid võib avamaal, mullas talvituda. Suhteliselt hilja õitsevatel või antud aastal üldse mitte õitsevatel gladioolilsortidel on tavaliselt palju tipikud. Osa väiksemaid tipikuid pole küllaldaselt jõudnud välja areneda. Need ei säili ületalve ja nad praagitakse juba sügisel välja. Juhul kui mugulsibulad haigestuvad säiliamise ajal ning ei säili, saab sordi tipikute abil taasatada ja säilitada.
Korkkoe moodustumisega muutub asendusmugulsibul oma juurte ja maapealse osaga iseseisvaks vanast mugulsibulast. Suve jooksul tõmbub vana mugulsibul kokku, hääbub, kuid ei eraldu. Paar nädalat pärast koristamist ja kuivatamist saab teda kergesti asendusmugulsibulast eemaldada ja minema visata. Mõnel sordil saab seda teha ka enne kuivatamist. Mõnel juhul võib vana mugulsibul säilida sügiseni kuid edasiseks paljundamiseks ta enam ei sobi, sest ta on oma toitainetevarud täielikult ammendanud.
Asendusmugulsibula tekkega algab ka tipikute moodustumine. See ongi asendusmugulsibula viimaseks funktsiooniks. Tipikud on vegetatiivse paljunemise organid. Nad arenevad asendusmugulsibula alumises osas alalehtede kaenlas asuvatest pungadest. Mugulsibula kannal arenevad õõnsad väljakasvud, mille sees eri pikkusega stoolonitel moodustuvad väikesed mugulsibulad. Neid nimetetakse tipikuteks, mille tipus asub üks pung. Kasvamisel nende välimine kest tugevneb. Igal tipikul on omad juured, mis on eraldi mugulsibula juurtest.
Tipukute hulk, suurus ja kuju sõltuvad sordist ja kasvutingimustest. Nad on tavaliselt 0,1-1,5 cm läbimõõduga. Sügisel kauaks maha jäänud tipikud tulevad väga kergesti asendusmugulsibula küljest lahti ja võivad jääda mulda. Sellepärast tuleb nad õigel ajal üles võtta. Kui järgmisel aastal samasse kohta gladioolid istutada, tekib sortide segunemise oht, kuna osa tipikuid võib avamaal, mullas talvituda. Suhteliselt hilja õitsevatel või antud aastal üldse mitte õitsevatel gladioolilsortidel on tavaliselt palju tipikud. Osa väiksemaid tipikuid pole küllaldaselt jõudnud välja areneda. Need ei säili ületalve ja nad praagitakse juba sügisel välja. Juhul kui mugulsibulad haigestuvad säiliamise ajal ning ei säili, saab sordi tipikute abil taasatada ja säilitada.
Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Non-commercial Share Alike 3.0 License