Õis ja õisik
Liiliatel on lihtne õiekate (perigoon), mis koosneb 6 õiekattelehest. Need asetsevad kahes ringis. Liilia õies on ka 6 tolmukat ja emakas. Tolmukad võivad ulatuda kaugele õiest välja. Ka emakakael on sageli pikk, ulatudes õiekattest välja. Emaka suue on lõhenenud kolmehõlmaliseks ja kaetud kleepuva vedelikuga. Õietolmu värvus on kollastes ja pruunikaspunastes toonides. Õied tolmlevad enamasti putukate ja tuule abil. Putukate ligimeeltamiseks on paljud liikide õitel nektaariumid. Õied on sageli lõhnavad. Mõnede liikide lõhn võib olla isegi väga tugev (kuningliilia). Õite värvus varieerub, sisaldades kollased ja punaseid pigmente. Puudub ainult helesinine värvus. Õite kuju on oluline tunnus aianduslike klassifikatsioonide puhul. Eristatakse kolme õite põhitüüpi, milledeks on turbani-, trompeti- ja karikakujulised õied. Turbanikujulised õied on rippuvad, õiekattelehed on suuremal või vähemal määral tagasi pöördunud. Tüüpiline esindaja on kirju liilia ja tema hübriidid. Trompetikujulised ehk lehterjad õied variveeruvad oma kujult. Enamasti on nad kistad, koonilised, tipu poole kellukeskekujuliselt laienevad. Õiekattelehed võivad olla kergelt tagasi pöördnud. Hästi tuntud on pikaõieline ja kuningliilia. Karikakujulised õied on rohkem avatud kui trompetikujulised õied. Õiekattelehed võivad olla allapoole pöördunud (kuid mitte nii palju kui turbanikujuliste õitel). Tüüpiline trompetikujulise õiega liilia on kuldvööt-liilia. Püstised karikakujulised õied on Candidum- hübriididel, osal idahübriididest on õied laivukarikjad. Paljude liiliahübriidide õied on hoopis vahepealse kujuga (kellukjad, lamedad jne), seepärast on jaotamine õite kuju järgi suhteline. Õite hoiaku järgi eristatakse püstiseid, kõrvale ja allapoole suunatud ning rippuvaid õisi.
Joonis 4. Liiliate õiekujud (Normet, 2003 lk 44-45).
Joonis 5. Liiliate õiekujud (Brickell, 2008 lk 628).
Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Non-commercial Share Alike 3.0 License