Liilia sibul koosneb lihakatest soomustest, mis säilitavad toitaneid järgmiseks kasvuperioodiks. Ta kujutab endast lühivõsu, mis koosneb lühikesest varreosast, mida nimetatakse sibulakannas. Sibulakannale kinnituvad lehed, mida nimetaktakse soomusteks. Kõige olulisem osa sibulast on selle kand. Sellele arenevad juured, soomnused ja pungad. Soomused on muunudunud lehed, mis on paksenenud ja lühenenud. Nad varustavad arenetavat taime toitainetega selle ajani, kui taimel on arenenud piisav lehepind ja juuresüsteem, et seda ülesannet täita. Soomuste värvus on liigile omane tunnus mis võib valguse käes muutuda. Liiliatel on soomussibul. Võrreldes teiste sibultaimedega on ta lahtine. See tähendab, et ta pole ümbritsetud kaitsvate kattesoomustega. Välmised soomused ei kata ega kaitse sisemisi täielikult. Seetõttu on liiliasibul õrn ning vastuvõtlik taimehaigustele ja kahjuritele. Samuti on neid raske transpotida ja pakkida vigastusi vältimata. Pikemaajalisel seisimisel võivad sibulad kergesti läbi kuivada. Soomuste vahel asuvad väikesed kaenalpungad, millesse kogunevad maapealses osas valminud säilitusained ning millest arenevad uued asendussibulad. Mõne liigi sibulad võivad uueneda igal aastal.

Pärast maapealsete osade hävimist on taim ära kulutatud ka sibulasoomuste varuained ja sibula kand ning juured kuivavad. Asemele on kasvanud asendussibul. Sellised sibulad on kanada liilial. Kuid sibul võib mullas elada aastaid. Sel juhul on soomuste vahel näha vanad eelmiste aastate jäänused. Sellised sibulad on tavaliselt paljusoomuselised. Näiteks Kesserlingi liilia (Lilium kesserlingianum) sibul võib elada 8 aastat, läibimõõt võib ulatuda 25-30 cm-in, kaal 2 kg ja ta võib koosneda rohkem kui sajast soomusest. Seevastu ahtalehise liilia (Lilium pumilum) kaheaastane sibul koosneb 6-12 soomusest ja tema läbimõõt on 3-4 cm.

Uued asendussibulad võivad kasvada kahes suunas, kas horisontaalselt või vertikaalselt. Vastavalt sellele jagatakse sibulad nelja tüüpi: horisontaalse lasvu puhul moodustuvadjuurikalised ehk risoomsed ja võsundilised ehk stoolonilised sibulad. Vertikaalkasvu korral kasvavad võrdkülgsed kergelt asümmetrilised kontsentrilised või vertiklaasuunas kaldu kasvamise korral viltused ehk kammitaolised sibulad.

Kõige erikujulisemad ja ebatavalisema välimusega on juurikalised sibulad. Sibulas olev uuenenmispung nihutab laiali välimised sibulasoomused, võtab külgmise asendi ning areneb edasi vana sibula kõrval. Nii moodustub horisontaalne mitmeaastane sibulate kogumik, kus iga järgnev sibul on eelnevast aasta noorem (nt Vollmeri liilia, lääneliilia). Need sibulad koosnevad arvukatest väikestest lülilistest soomustest. Asendussibul õitseb järgmisel aastal. Looduses kasvavad sellised liiliad suurte kogumikena. Selline sibulatüüp on kõige paremini arenenud Ameerika idapoolse päritoluga liikidel kanada liilial, mishigani liilial ja toredal liilial.

Omapärased on ka võsundilised sibulad (nt kanada liilia, Gray liilia). Nende basaalosa moodustab paks mahlakas horisontaalne võsund, millel arenevad asendussibulad. Mõnel liigil kasvab välja ainult üks võsund, mis lõpeb asendussibulaga, teistel kuni 5 võsundit asendussibulatega.

Vertikaalse kaldukasvu puhul on sibul asümmetriline ja kaldu. Soomused on tal piklikud ning meenutavad kammipiisid. Sellest tuleneb ka nimetus kammitaoline. Sellised sibulad arenevad Washingtoni liilial, Humboldti liilial ja silmikliilial.Kontsentrilisel sibulatüübil asuvad soomused spiraalselt ümber sibulakanna. Kuna tema kasv on peaaegu vertikaalne, siis sellest tulenevalt on sibul võrdkülgne, veidi kaldu kuid mitte kunagi päris sümmeetriline. Uus asendussibul areneb neil peatelje lähedal, vanade soomuste katte all. Sellised sibulad on enamikul euroopa ja aasia liikidel.

Peale tüüpiliste maa-aluste sibulate võivad sibulad areneda maa-alusel varrel juurte vahel olevatest univatest pungadest. Neid nimetatakse varresibulateks. Maapealsel varrel võivad lehekaenaldes tekkida väikesed peamiselt tumeda värvusega sibulad. Neid nimetatakse sigisibulateks, mis on sibulakesteks muudunud kaenalpungad. Sigisbulated arv, värvus ja suurus oleneb liigist. Kõikidele liikidel neid ei esine. Valminult kukuvad sigisibulad maha ning sobivates tingimustes moodustavad juure- ja lehealgme. Kui õiepungad varakult eemaldada, kasvavad sigisibulad hästi suureks ning neid saab kasutada liiliate paljudamiseks.

Joonis 2. Liiliasibulate tüübid (Normet, 2003. lk 40-41).