Kasvukohatingimuste suhtes on pojengide sordid suhteliselt nõudlikud.

Suure külmakindluse tõttu ei vaja pojengid sooja kasvukohta. Kasvukoht võib olla isegi tuultele avatud. Samuti ei peaks istutus olema liialt tihe, sest õhu vähene liikumine põhjustab pojengidel seenhaiguste arengut ja levikut.

Nad on valguslembesed taimed ja vajavad päikesepaistelist kasvukohta. Taluvad ka kerget poolvarju. Varjulises kohas nad kasvatavad küll hästi lehti kuid õitsemine jääb oluliselt tagasihoidlikumaks kui päikeselises kohas.

Muld peaks olema sügavapõhjaline ja toitaineterikas liivsavimuld, mis oleks nõrgalt happeline kuni neutraalne. Sobilik pH oleks 6.0...7.2. Pojengidele ei sobi tugevalt happelised ega tugevalt aluselised mullad. Lubjarikkal mullal pojengid haigestuvad kergesti.

Pojengide areng on erinevatel mullatüüpidel erinev. Kergematel, liivastel ja saviliivastel muldadel moodustavad puhmad rohkem lehti ja vähem õisi. Savimullal saadakse väga suured ja kaunid õied, õitsemine on rikkalik ja kauakestev kuid taimed arenevad sellisel mullal aeglasemalt. Kergetel saviliivmuldadel areneb taime juurestik kiiremini ja õitsemine algab 5...6 päeva varem kui raskematel muldadel, kuid õitsemine jääb tagasihoidlikumaks. Saviliivmuldadel puhmikud vananevad ja kaotavad dekoratiivsuse kiiremini. Selletõttu sobivad kergemad mullad eelkõige pojengide paljundamiseks. Kergele liivmullale on soovitatav lisada niiskus- ja toiterežiimi parandamiseks savi-, kompost- või turbamulda ja kõdusõnnikut. Raskele savimullale võib struktuuri parandamiseks lisada aga liiva, komposti, turvast või kõdusõnnikut.

Kasvukoha muld ei tohiks olla ka liigniiske. Pojengid ei talu seisvat vihma- ega lumesulamisvett. Põhjavesi võiks olla kuni 1.5m sügavusel.

Pojengide kasvatamiseks ei sobi suurte puude ja põõsaste juurtest läbikasvanud alad, sest nende juurestik võtab mullast hulgaliselt toitaineid ja niiskust ning muutuvad seeläbi pojengidele konkurendiks.

Pikaealiste püsililledena võivad pojengid ühel kasvukohal kasvada üle 20 aasta. Taimed tuleks kohe alalisele kasvukohale istutada, sest hilisema ümberistutuse järel võivad taimed põdema jääda ning istutusjärgsetel aastatel vähe õitseda.