Pojengi perekonda kuulub ka puittaimi (põõsaid) kuid neid antud õppematerjal ei käsitle.

Maasiseseks organiks on pojengil nii-siis risoom, millele kinnituvad juured. Risoom on pojengil muundunud vars. Risoomil arenevad pungad, juurtel aga mitte. Juured on enamikel pojengiliikidel paksenenud ja meenutavad porgandit, mis tipu suunas aheneb. Juurepaksendid võivad olla ka kerajad, nt varajane pojeng, kreeta pojeng jt.

Suve teisel poolel, pärast õitsemist, hakkavad risoomile tekkima uuenemispungad, mis on järgmise aasta varte algeteks. Uuenemispungade moodustumise ajal on tarvis pojengitaimi hoolikalt kasta, sest sellest oleneb järgmise aasta õitsemine. Järgmisel kevadel kasvavad uuenemispungadest varred, mis on liigist ja sordist olenevalt erineva kõrguse, jämeduse ja värvusega. Varred moodustavad puhmiku. Puhmikuks nimetatakse rohttaime maapealsete võsude kogumikku.

Varred kannavad lehti ja õisi. Kevadel pärast tärkamist võivad noored lehed ja varred olla punased, mis aja jooksul muutuvad roheliseks. Pojengidel on kahelikolmetised liitlehed, mis koosnevad lehekestest. Kahelikolmetine leht on liitleht, mille kolm lehekest koosnevad omakorda kolmest teist järku lehekesest. Seega kogu leht koosneb üheksast lehekesest. Lehed kinnituvad varrele rootsuga, lehekesed aga rootsukesega. Lehekesed on lõhestunud. Kõige kitsamate hõlmadega lehtedega on ahtalehisel pojengil ja kõige laiemad, lõhestumata lehed aga suurelehisel pojengil.

Joonis 1. Pojengi õie ehitus.

Õis koosneb tupplehtedest, kroonlehtedest, tolmukatest ja emakatest. Tupp- ja kroonlehit võib nimetada õiekatteks ehk perigooniks. Õiekate katab ja/või ümbritseb emakaid ja tolmukaid. Tupp koosneb tupplehtedest ja kroon kroonlehtedest. Kuna pojengil on tuppe ja krooni võimalik teineteisest eristada, siis võib õiekatet nimetada kaheli õiekatteks. Tupplehti on pojengil enamasti viis. Need on rohelised ja kaitsevad õienuppu. Mõnedel pojengiliikidel esinevad varte tipus, tupplehtede lähedal kõrglehed. Neid võib nimetada ka katte- või kandelehtedeks.

Just suurte ja värvikate kroonlehtede tõttu on pojengid hinnatud ilutaimed. Kroonlehti on looduslikel pojengidel viis või enam, mille värvused võivad varieeruda enamasti valgest kuni tumepunaseni. Pojengidel sinist õievärvust ei ole. Kollast esineb puispojengidel ja vähestel rohtsetel liikidel ning hübriididel.

Tolmukad on taime isassuguorganiteks ning koosnevad tolmukaniidist ja tolmukapeast. Viimane kinnitub tolmukaniidi tippu. Tolmukapeas arenevad tolmuterad, mis väljuvad tolmukapeast sellesse tekkiva pikilõhe kaudu. Tolmukapead on kollased, tolmukaniidid võivad olla olenevalt liigist ja sordist ka mõne teise värvusega. Pojengidel esineb ka viljatuid tolmukaid. Neid nimetatakse staminoodideks.

Emakad on emassuguorganiteks, milles pärast õietolmuga viljastamist arenevad seemned. Emakad koosnevad lihakatest viljalehtedest. Pojengil moodustub emakas ühest viljalehest, mille servad liituvad omavahel õmblusega. Viljalehele kinnituvad arvukad seemnealgmed. Emakas lõpeb emakasuudmega, mis võtab vastu tolmuterasid. Pojengi õies on rohkem kui üks emakas, seega on tegemist lahkviljalehise emakkonnaga.

Pärast viljastumist arenevad emakad viljadeks. Pojengi viljatüübiks on kukkur, milles asuvad ridadena seemned. Vilja valmides kukkur õmblusest avaneb ja nähtavale tulevad läikivad mustad seemned. Kukruid on pojengil tavaliselt rohkem kui üks ning paiknedes lähestikku moodustavad nad kogukukru.

Õie suurus võib liigiti varieeruda 2...3cm (ameerika pojeng) kuni 20cm (Rocki pojeng). Sortide õied võivad olla veelgi suuremad.