Tutvu õppematerjaliga

 

Külviks kasutatakse võimalikult värskeid seemneid. Paljudel liikidel säilib seemnete idanemisvõime 2…3 aastat, kuid säilitamise käigus see väheneb. Seemneid säilitatakse jahedas, kuivas ja  õhurikkas ruumis, paberkotis kuid mitte kilekotis.

Seemnete idanemiskiirus on taimedel erinev:

1. kiiresti idanevad (5…30 päeva) on enamiku korvõieliste, ristõieliste ja nelgiliste sugukonna taimede ning paljude priimulate ja kivirike seemneid;
2. kaua idanevad (mitu kuud kuni paar aastat), eriti kaua idanevad seemned kui nad on jõudnud säilitamise ajal läbi kuivada. Näiteks hostade, jalglehtede, jumalatelillede, lumerooside, karukellade, lõokannuste, murtudsüdamete, moosesepõõsa, pojengide seemned.

Kiiresti idanevate liikide seemneid kogutakse enamasti täisküpsuses. Kogumise järel  seemned puhastatakse, vajadusel kuivatatakse ja seejärel pakitakse. Parimaks pakendiks on paberist pakk, mille võib ka ise voltida. Idanevuse säilitamiseks hoitakse seemneid jahedas ja kuivas ruumis. Liialt niiskes ruumis võivad seemned hakata idanema või hallitama minna.Väga soojas ja kuivas ruumis kuivavad seemned liialt läbi, mis aeglustab nende idanemist või võib põhjustada seemnete mittetärkamise.

Kõik kauaidanevad seemned tuleks koguda veidi enne täisküpsust (seeme on värvunud, kuid ei varise) ja külvata kohe kas avamaale või külma lavasse. Tähtis on, et seemned talvel läbi külmuksid. Siis idanevad nad järgmisel kevadel.

Paberist seemnekoti voltimine

Paberist seemnekoti valmistamiseks kasutada olenevalt seemnete hulgast paberit suurusega A4, A5 või A6. Esmalt murra see pooleks nii, et esimene pool jääb umbes 1 cm võrra lühem kui tagumine pool. Vt joonis 1.

Joonis 1. Seemnepaki voltimise 1. etapp.

Järgnevalt murra tagumine, 1 cm pikkune paberiosa esimese paberiosa peale, mis tekitab esimesele osale peale murtud serva. Vt joonis 2.

Joonis 2. Seemnepaki voltimise 2. etapp.

Järgnevalt murra serv kaks korda sama laiuselt enda poole. Nii tekib tugev pakiserv, mis paki tugevasti kinni. Vt joonis 3.

Joonis 3. Seemnepaki voltimise 3. etapp.

Nüüd keera paki ülemine nurk taha nii, et selle parem serv ühtiks alumise servaga. Vt joonis 4.

Joonis 4. Seemnepaki voltimise 4. etapp.

Murra parema poole alumine nurk samuti nagu murdsid ülemise serva. Aseta murtud alumine serv eelnevalt mitmekordselt volditud ülemise serva alla. Nii ei tule seemnepaki serv lahti. Vt joonis 5.

Joonis 5. Seemnepaki voltimise 5. etapp

Kinnita samuti ka teine serv, siis on seemnetega täidetud pakki lihtsam sulgeda. Paki peale kirjutatakse taime liik ja sordi nimi (kui on) ning kuupäev. Vt. joonis 6.

Joonis 6. Valmis volditud ja seemnetega täidetud seemnepakk.

Kauaidanevate seemnete idanemise kiirendamiseks ja ühtlustamiseks kasutatakse mitmesuguseid võtteid.

Seemnete leotamine vees                                                                                                                  

See pehmendab seemnekesti ja idanemist takistavad ained uhutakse välja. Seemneid leotatakse 20-30 kraadises, puhtas, õhurikkas vees üks kuni mitu ööpäeva. Et vesi oleks õhurikas on vaja seda vahetada kord päevas. Näiteks kiirendab leotamine riitsinuse, lillherne seemnete idanemist. Leotamise kasuteguriks on see, et idanemisvõimelised seemned vajuvad anuma põhja, mitteidanevad jäävad aga vee pinnale.

Skarifitseerimine ehk seemnete töötlemine                                                                                

1. Mehaanilist skarifitseerimist kasutatakse tugeva ja tihedakestaliste seemnete puhul. Skarifitseerimiseks nimetatakse protsessi, mille eesmärgiks on seemnekesta vigastamine, et see muutuks vett ja gaase läbilaskvaks.

Suurt hulka seemneid töödeldakse spetsiaalsetes seadmetes – skarifikaatorites. Väikseid koguseid võib töödelda purgis või spetsiaalsetes anumates seemneid hõõrudes või raputades  segatuna liiva, kruusa või klaasi puruga. Suuri seemneid võib vigastada viili või smirgelpaberiga hõõrudes. Vältida tuleks seemnepilu ehk mikropüüli lähedalt kesta vigastamisest. See võib kergesti vigastada ka idu.

Et hinnata, kas seemneid on piisavalt töödeldud ja kest vigastatud, leotatakse neid mõni päev leiges vees. Kui seemned ei ima vett, siis on seemnekesti ebapiisavalt kahjustatud. Seemned, mis imavad end vett täis, võib külvata. Töödeldud seemneid ei saa enam kaua säilitada, kuna nad on muutunud haigustele vastuvõtlikuks.

2. Keemilist skarifitseerimist kasutatakse samuti paksuseinaliste ja tihedate seemnete korral. Selleks kasutatakse kontsentreeritud väävelhapet, lämmastikhapet või soolhapet.

Hapetega töötamisel tuleb järgida kõiki ohutusnõudeid!

Töötlemisel asetatakse seemned klaasnõusse ja valatakse peale 2 osa hapet. Seemneid tuleb aegajalt segada ja kontrollida protsessi kulgu. Kui seemne kest on jäänud paberilehe paksuseks tuleb töötlemine koheselt lõpetada ja pesta seemned voolava vee all 10 min. ning teha külv või stratifitseerida. Kuna keemilise skarifitseerimise käigus tekib soojus, võib tekkida vajadus purki jahutada. Keemilise skarifitseerimise aeg sõltub seemnekesta paksusest aga selleks kulub umbes 5…30 minutit.

Keemiline skarifitseerimine nõuab täpsust ja kogemust, seetõttu tuleks enne teha väiksed proovi partiid.

Perekonnad, mille seemnete kraapimine või keemiline töötlemine kiirendab idanemist: koldrohi, kanna, iiris, hibisk, lupiin, pojeng.

3. Termiline skarifitseerimine on seemnete töötlemine keeva veega. Seda tehakse peamiselt liblikõieliste, tihedakestaliste seemnete korral. Seemned asetatakse 10…20 sekundiks keeva vette ja seejärel mõneks sekundiks külma vette. Sellist tegevust korratakse 2…3 korda. Vahelduval temperatuuril seemnekest praguneb.

Stratifitseerimine ehk seemnete kihitamine                                                                                     Seemnete allutamine soodsatele temperatuuri-, niiskus- ja õhurežiimi tingimustele teatud aja jooksul nimetatakse seemnete stratifitseerimiseks. Stratifitseerimist kasutatakse liikide korral, mille seemnetel on pikk puhkeperiood. Stratifitseerimisaeg võib olla 1 kuust kuni 2 aastani.

Stratifitseetimise läbiviimiseks sobib kõige paremini kelder kuigi sobib kasutada  ka kaevikuid.

Stratifitseerimiseks tuleks võtta liiva ja turba segu 1:1. Seemnete ja substraadi vahekord peaks olema ühe osa seemnete kohta 3 osa substraati mis on parajalt niiske. 1…2 korda kuus tuleks seemneid kontrollida ja segada, et õhutada substraati. Vajadusel tuleb lisada vett. Stratifitseerimistemperatuur on 0…+5^oC. Juhul kui seemned on stratifitseerimise läbinud kiiremini kui arvestati, tuleks seemned asetada välja lumele ja katta pealt lumega. Lume kevadise sulamise vältimiseks kaetakse see saepuru või põhuga. Temperatuur lumes, seemnete piirkonnas ei tohiks olla madalam kui  –1…–3^oC. Stratifitseerimisperioodi läbimisest annavad märku seemnetest ilmunud idujuured. Sellised seemned on väga tundlikud läbikuivamise suhtes, seetõttu on väga oluline jälgida niiskust ka pärast külvide tegemist. Stratifitseeritud seemneid saab külvata kevadel, kuid nad tuleb enne külvi puhtaks pesta. Stratifitseeritakse näiteks tulikaliste ja priimulate seemneid.

Muud võtted                                                                                                                                                 Seemnete puhtimine on seemnete töötlemine fungitsiidiga. Sellega hoitakse ära taime seemnetel olevate seenhaiguste levikut tõusmetele. Puhtimisel jälgitakse puhtimispreparaadi kasutusjuhendit. Võib kasutada preparaati Mycostop kulunormiga 8 g/kg kohta. Seemned külvatakse 1 nädala jooksul pärast töötlemist. Seenhaigustele on vastuvõtlikud astrad, petuuniad, begooniad, leeklilled, levkoid.

Seemnete granuleerimine ehk dražeerimine. See on seemnete katmine väetiste, fungitsiiside ja abiainete kihiga ning neile antakse kera kuju. Selline töötlemine hõlbustab seemnete mehhaniseeritud töötlemist ja suurendab idandite vastupanuvõimet väliskeskkonnale. Samuti on selliseid seemneid hea külvata, kui algselt on tegemist väga väikeste seemnetega. Granuleeritakse lobeeliate, petuuniate, begooniate seemneid.

Suvelillede all mõistetakse taimi, mida kasutatakse eelkõige suvistel peenardel. Suvelillede hulka loetakse üheaastaseid taimi, ületalvikuid, kaheaastaseid taimi, lühiealisi püsikuid, kiirekasvulisi püsikuid, toataimi, külmaõrnu püsililli.

---

KORDAME!

Mis iseloomustab üheaastaseid lilli? 

Üheaastasteks lilledeks nimetatakse iluaianduses kasutatavaid taimi, mis ühe aasta jooksul kasvavad seemnest, õitsevad, viljuvad ja seejärel surevad. Oma eluea vältel nad õitsevad ja kannavad seemneid ainult üks kord. Need on taimed, mida kasvatatakse seemnest ainult üheks vegetatsiooniperioodiks.  Kogu oma peamise energia suunavad need taimed just seemnete valmimisele. Seemned aga ei valmi ilma õiteta. Selleks, et tolmeldamiseks putukaid ligi meelitada, on nendel rikkalikult värvikirevaid õisi. 

---

Suvelillede valik on väga suur.

Suvelillede eelisteks on: 

• kiire kasv;
• rikkalik õitsemine;
• suhteliselt pikk õitsemisperiood;
• võimalus pakkuda vaheldust iga aastal. 

Suvelillede puuduseks võib pidada kasvatamise ja kasutamise kulukust (kasvuhoone küte, lisavalgustus, kastmine ja tööjõud, mida vajatakse taimede ettekasvatamiseks, istutamine kasvukohale ja muud hooldustööd kasvukohas). 

Tänapäeval on suvel kasvatatavate peenralillede (suvelillede) aianduslik tähendus veidi laiem. Meil suvelillena kasvatatavad taimed on tihti oma kodumaal püsikud või isegi põõsad (näiteks mehhiko päsmaslill, mis on Mehhikos poolpõõsas; suur lõvilõug, mis on Vahemere ääres püsik; leeksalvei, mis on Brasiilias püsik). Meil aga katkestab külmaperiood nende tavalise elutsükli. Kui need taimed enne külmade saabumist tuua kasvuhoonesse või talveaeda, siis saab neid hoida ületalve ja kevadel pistikutega paljundada. 

Mõned lühiealised taimed ei jõua viljumiseni, nemad on oma kasvuenergia jaotanud kahele aastale. Esimesel aastal kasvatavad nad juured, varred ja lehed, alles järgmisel aastal hakkavad nad õitsema ning seejärel viljuvad. Selliseid taimi nimetatakse kaheaastasteks (näiteks aedkannike, aed-lõosilm, keskmine kellukas, vägihein) Neid taimi loetakse suvelillede hulka, kuna nende eluiga on püsikutega võrreldes väga lühike. 

Mõningaid kaheaastaseid taimi kasvatataksegi ainult üheaastasena, kuna dekoratiivset väärtust omab ainult lehestik (lehtkapsas, hõbesalvei, vilt-ristirohi). Kaheaastastena kasvatatakse meil ka mõningaid lühiealisi püsililli, mis õitsevad kõige paremini teisel aastal (aed-tokkroos, harilik kirikakar, verev sõrmkübar, habenelk). 

Veel arvatakse suvelillede hulka mõned troopikast ja lähistroopikast pärit ning osaliselt meil toataimena tuntud liigid. Nendega saab samuti meie peenralillede sortimenti rikastada (näiteks täpplehik, pitslehik, verilekhik, kirinõges, ilunõges, sultan-lemmmalts, santoliin, kuningbegoonia, pelagroonid). Neid taimi võib peale seemnetega paljundamisele ka pistikutega paljundada. 

Lilli, mis ei ole oma bioloogiliselt olemuselt üheaastased kuid mida kasutatakse suvelillena võib kokkuleppeliselt nimetada funktsionaalseteks suvelilledeks. 

Samuti võib leida üheaastaseid ilutaimi kõrreliste hulgast (näiteks pöörishirss, itaalia kukeleib, lakkoder, paelhirss, jänesesaba, kanaari paelrohi, neegri hiidhirss, mustjas sorgo jt).

Enamus suvelilli tuleb kasvuhoones ette kasvatada, et õitsemine ei algaks liiga hilja. Seoses ettekasvatamisega on hägustunud piirid kahe- ja üheaastaste taimede vahel. 

Kas kaheaastane taim käitub ühe- või kaheaastasena, sõltub seemnete külviajast. Suvisese külvi korral õitseb taim järgmisel aastal, varakevadise külvi korral aga samal aastal ja käitubki üheaastasena. Neid taimi nimetatakse ületalvikuteks. 

Enamik suvelilli õitseb juulist külmadeni. Kõige kaunimad on suvelilled tavaliselt Eesti tingimustes augustis. 

SUVELILLEDE KLASSIFIKATSIOON

KASVATAMISE VIIS

1. ettekasvatatavad – aedaster, peiulill, petuunia, sinilobeelia, heliotroop, ruse, päsmaslill, gasaania, lemmmalts, tunbergia, lehtkapsas jt
2. kasvukohale külvatavad – rukkilill, saialill, mungalill, mustköömen, ibeeris, magun, kipslill, päevalill, aed-puhmikmalts, jaanikakar, kalifornia läänemagun, päikesetiib, kivikilbik, magunad, lõhnav lillhernes

ETTEKASVATAMISEST ÕITSEMISENI KULUV AEG 

1. külvist õitsemiseni kulub 3.5…4 kuud – pika kasvuperioodiga taimed, seemned külvatakse veebruaris (alatiõitsev begoonia)
2. külvist õitsemiseni kulub 3 kuud – keskmise kasvuperioodiga, seemned külvatakse märtsis (sinilobeelia, leeksalvei, aed-raudõrt, vilt-ristirohi, riitsinus, lõvilõug, vanikkuljus, heliotroop)
3. külvist õitsemiseni kulub 2 kuud – lühikese kasvuperioodiga, seemned külvatakse aprillis (parim aeg enamike suvelilleseemnete külvamiseks, nt aedaster, peiulill, aed-puhmikmalts)

KASVUAEGNE SOOJUSNÕUDLUS 

1. eriti soojanõudlikud – vajavad optimaalseks kasvuks ja õitsemiseks temperatuuri üle +22⁰C, esimesed sügisesed öökülmad kahjustavad (mugulbegoonia, lemmmalts, mehhiko vanikkuljus)
2. ei vaja optimaalseks kasvuks ja õitsemiseks väga kõrget õhutemperatuuri – +10…+15⁰C, taluvad esimesi sügisesi öökülmi, mõned püsivad kaunid kuni lume tulekuni ja ka läbi talve (vilt-ristirohi, santoliin, lehtkapsas, padipõõsas)

VALGUSNÕUDLUS

1. valgusnõudlikud – eelistavad valgusele avatud kasvukohta (enamik suvelilli, nt portulak, keskpäevalill, mätashari, gasaania, magun, pruudisõlg, raudürt, padipõõsas, käokuld, rukkilill, kipslill, jaanikakar) 
2. varju taluvad – taluvad lühiajalist varju (sinilobeelia, alatiõitsev begoonia, peiulill, mehhiko päsmaslill, sultan-lemmmalts, aedkannike, pärdiklill, ida-varjulill)

KÜLMAKINDLUS

1. kevadkülma taluvad – aedkannike, kirikakar, kuldlakk, lõosilm
2. sügiskülma taluvad – lehtkapsas, hall salvei, vilt-ristirohi, lamav käokuld, aed-puhmikmalts, harilik santoliin, hõbekakar, padipõõsas
3. külmatundlikud  – esimesed sügisesed miinuskraadid kahjustavad neid taimi, enamus ettekasvatatavaid, eriti troopilistest piirkondadest pärinevad liigid, mätashari, aeddaalia, kõrge peiulill, madal peiulill
4. külmakindlad – enamus kohalekülvatavaid liike, mis pärinevad Euroopast või Vahemere äärest ja on lühikese kasvuperioodiga, 1…2 aastased taimed, mille seemned võib kasvukohale külvata juba sügisel  – saialill, õlelill, longus rebashein, argentiina raudürt

VIHMATALUVUS

1. vihma taluvad – sinilobeelia, karvane päevakübar, soo-mustjalg, lamav sanvitaalia, mehhiko õnnehein, salveid, lehtkapsas, vilt-ristirohi, padipõõsas, tiiviklill jt. 
2. vihma mittetaluvad (õied kahjustuvad) – trompetlill, petuunia, päsmaslill (eriti just valgeõisikulised sordid), kõrge peiulill (valgeõisikulised sordid)

MULLA NIISKUS

1. mullakuivust taluvad – alatiõitsev begoonia, portulak, kipslill, lamav käokuld, keskpäevalill, vilt-ristirohi, padipõõsas, kalifornia läänemagun, mustköömen, pelargoon, kosmos, peiulilled, sanvitaalia, pruudisõlg, padipõõsas
2. mullaniiskust vajavad – sultan-lemmmalts, sinilobeelia, kivikilbik, pärdiklill, metsvits, soo-mustjalg, nemeesia, kirju toreenia

MULLA TOITAINETESISALDUS

1. toitaineterikast mulda ja regulaarset lisaväetamist vajavad – põõsas-hõbekakar, pelargoon, fuksia, petuunia, aed-puispetuunia, aeddaalia, gasaania, heliotroop, hertsog-lemmmalts, päevalill, lilltubakas, unimagun, suvi-leeklill, riitsinus, karvane päevakübar, leeksalvei, kõrge peiulill, raudürt, tokkroos, ämbliklill, ogaline lantaan, südajas suutera, lehtkapsas, bataat, roniv mikaania, mehhiko vanikkuljus, lehtertapp, lõhnav lillhernes, tiivuline tunbergia
2. toitainetevaest mulda taluvad – aed-puhmikmalts, kõlupea, alatiõitsev begoonia, saialill, suur mungalill, rukkilill, jaanikakar, kosmos, suureõieline keskpäevalill, kalifornia läänemagun, kivikilbik

ÕIS- JA LEHTDEKORATIIVSUS

1. õisdekoratiivsed – aedaster, pruudisõlg, peiulill, sinilobeelia, aed-raudürt, lillhernes, lõvilõug jt
2. lehtdekoratiivsed – pronks-lutiklill, harilik santoliin, padipõõsas, vilt-ristirohi, kirinõges, lamav käokuld, hõbesalvei jt

KÕRGUS

1. kõrged – kasvavad 50…200cm kõrguseks (nt metstubakas, päevalill, rebashein, argentiina raudürt, sõrmkübarlill, tokkroos, ämbliklill, riitsinus, harilik kosmos, ida-kirburohi)
2. keskmised – kasvavad 30…50cm kõrguseks (nt kirju salvei, lilltubakas, hall salvei, leeksalvei, aedaster, aeddaalia)
3. madalad – kasvavad kuni 30cm kõrguseks (nt sinilobeelia, kivikilbik, portulak, alatiõitsev begoonia, soo-mustjalg, lamav sanvitaalia, padipõõsas)

KASUTUSVÕIMALUSED

1. kuivatamiseks sobivad – kääruline parkjuur, tiivuline toonelill, Suvoorovi kuivjuur, kirju salvei, Manglese päikesetiib, türgi-mustköömen, õlelill, jänesesaba, kanaari paelrohi, itaalia kukeleib, rebashein jt
2. peenralilleks sobivad – päsmaslill, kivikilbik, peiulill, heliotroop, sinilobeelia, aed-raudürt, soo-mustjalg, lõvilõug, kirinõges, vilt-ristirohi, tukalill, nemeesia, hall salvei, leeksalvei jt 
3. lõikelilleks sobivad – aedaster, pruudisõlg, lõvilõug, päevalill, rukkilill, harilik kosmos, saialill, nelgid, levkoi, jaanikar, neitsikummel, klarikia, lõhnav lillhernes, aed-rõngaslill jt
4. taimekastidesse ja amplitesse sobivad – sinilobeelia, lamav käokuld, hübriidpetuunia, ripp-pelargoon, feerulalehine ruse, suureõieline varsapõlv, sinine tiiviklill, südajas suutera, ilunõges, kaksikkannus, puispetuunia, hõbepael, ogaline lantaan, värdfuksia jt
5. ronivad – lillhernes, õisuba, kare tilkviljak, põis-südaseemnik, lõhislehine mungalill, hõlmine lehtertapp, mehhiko vanikkuljus, jaapani humal, tiivuline tunbergia jt
6. kalmistule sobivad – võõrasema, sarvkannike, mets-lõosilm, alatiõitsev begoonia, madal peiulill, mehhiko päsmaslill, sultan-lemmalts, sinilobeelia, vilt-ristirohi, padipõõsas jt

SUGUKONDAD

1. korvõielised – aedaster, käokuld, rukkilill, vilt-ristirohi, peiulill, õlelill, toonelill, ruse, tukalill, padipõõsas, sanvitaalia, daalia, gasaania, jaanikakar, pruudisõlg, päevalill, saialill
2. liblikõielised – lillhernes, õisuba
3. ristõielised – ibeeris, levkoi
4. huulõielised – salvei, kirinõges, ilunõges
5. nelgilised – habenelk, hiina nelk, kipslill
6. magunalised – unimagun, kukemagun, kalifornia läänemagun
7. maavitsalised – petuunia, tubakas
8. begoonialised – begoonia
9. pajulillelised – fuksia, kalevikepp
10. mailaselised – kaksikkannus, lõvilõug, nemeesia, pärdiklill, sõrmkübar
11. kannikeselised – võõrasema (aedkannike)
12. siniladvalised – leeklill
13. lemmaltsalised – lemmalts
14. kellukalised – lobeelia
15. mungalillelised – mungalill
16. tulikalised – mustköömen
17. rebasheinalised – mätashari, rebashein
18. tinajuurelised – parkjuur
19. kurerehalised – pelargoon
20. piimalillelised – riitsinus
21. raudürdilised – raudürt, ogaline lantaan

PÄRITOLUMAA

1. Lõuna-Euroopa, Vahemeremaad – habenelk, jänesesaba, aed-rõngaslill, parkjuur, suvilevkoi, hõbesalvei, kirju salvei, harilik santoliin, vilt-ristirohi, adoonis, sarikibeeris, jaanikakar, rukkilill, aed-kannike, keskmine kellukas, kirikakar, lõosilm, suur lõvilõug, aed-nelk, harilik saialill, sõrmkübar, hurmeline tähtpea, suureõieline varsapõlv, lehtkapsas, suur värihein, aed-varesjalg, kolmevärviline kassitapp, teelehtjas ussikeel, kuldlakk, müürkipslill, aed-kuukress, mets-kassinaeris, soo-härjasilm, kukemagun, kaunis põisrohi, ahtalehine käokuld
2. Väike-Aasia – suviadoonis, värvisafloor, kaunis kipslill
3. Ida-Aasia – aed-puhmikmalts, üheaastane paberlill
4. Edela-Aasia – sile torbiklill, lõhnav neitsikummel
5. Türgi – türgi mustköömen
6. Põhja-Ameerika – hurmav hõbepael, aed-pärdiklill, peekerlill, karvane päevakübar, sarlakpunane salvei, kukemagun
7. Kesk-Ameerika – dekoratiivmais, bataat, mehhiko päsmaslill
8. Lõuna-Ameerika – longus rebashein, inglitrompet, põis-südaseemnik, harilik kosmos, väävelkollane kosmos, värd-fuksia, lakkoder, ogaline lantaan, Sanderi tubakas, hübriidpetuunia, õisuba, kõlupea, bataat, mehhiko päsmaslill, tume rebashein, aed-puispetuunia, ämbliklill
9. Kalifornia – nägus klarkia, tore vaariklill, sametlill, kalifornia läänemagun
10. Andid – mugulbegoonia
11. Tšiili – kinglill, kare tilkviljak, tavatu nolaana, sämpunud trompetlill, püramiidjas libliklill
12. Peruu – harilik heliotroop, peruu nikandra, suur mungalill, lõhis-mungalill, mugulbegoonia
13. Argentiina – metstubakas, niirembergia, sinine kartulipõõsas, argentiina raudürt
14. Texas – suvi-leeklill, hall salvei
15. Mehhiko – aeddaalia, hõlmine lehtertapp, laiuvaõieline salvei, mungalill, kõrge, madal ja ahtalehine peiulill, päsmaslill, lamav sanvitaalia, tume rebashein, feerulalehine ruse, mehhiko vanikkuljus, tulipunane sigaretilill, mehhiko õnnehein, harilik päevalill, ümaralehine titoonia, ahtahõlmine kääbuskakar, harilik pruudisõlg, kalevikepp, hall salvei
16. Brasiilia – alatiõitsev begoonia, harilik ämbliklill, rohetubakas, leeksalvei, jasmiin-maavits
17. USA – kirjulehine piimalill, kirju mõrsjalill, kellukjas keerispea, hall salvei, suureõieline neiusilm, Douglasi soolill, kalevikepp, feerulalehine ruse
18. Lõuna-Itaalia – lillhernes
19. Põhja-Aafrika – kolmevärviline kassitapp, andurjas jaanikakar, loonas, hiidhirss, Eckloni kuldkakar
20. Ida-Aafrika – sultan-lemmalts
21. Lääne-Aafrika – punalehine hibisk
22. Kagu-Aafrika – madagaskari ilunõges
23. Lõuna-Aafrika – gasaania, suureõieline nemeesia, lõhnav pelargoon, viirpelargoon, ripp-pelargoon, kapi-imikas, sinilobeelia, kapimaa ööpalsam, harilik kaksikkannus, oranž kuldlill, suureõieline keskpäevalill, lamav käokuld, südajas suutera, aed-raudürt
24. Hispaania, Portugal –  udu-kastehein, suur mesilill
25. India – ümar-kerarebashein, kera-kirburohi, madal mätashari, sarlakpunane emiilia, balsamiin-lemmalts, rippuv metsvits
26. Austraalia – padipõõsas, roosa päikesetiib, Humboldi päikesetiib, sinine tiiviklill, harilik õlelill, ibeeriselehine tukalill, tiivuline toonelill, kerajas varblill, sinine eukalüpt
27. Hiina, Jaapan – pronks-lutiklill, hiina aedaster, aedrass, tokkroos, hiina nelk, suureõieline kukekannus, verev lemmalts, värd-kirinõges, rippuv metsvits,
28. Kanaari saared – hõbekakar, rand-kivikilbik, nõiahammas, kanaari neitsikummel
29. Lõuna-Vietnam – kirju toreenia

ELUEA PIKKUS

1. Üheaastased lilled ehk suvelilled, suvikud on taimed, mis ühe aasta jooksul kasvavad seemnest, õitsevad, viljuvad ja kasvatavad seemned. Oma eluea vältel nad õitsevad ja viljuvad ainult üks kord. Suvelilled rühmitatakse kasvatamise iseloomu alusel ettekasvatatavateks ja kohalekülvatavateks, samuti ettekasvatusperioodi pikkuse alusel. Suveillede hulka loetakse ka mõningaid püsikuid, mida kasvatatakse suvelillena. Neid nimetatakse funktsionaalseteks suvelilledeks.
2. Kaheaastased lilled on taimed, mis esimesel aastal kasvatavad varred ja lehed ning teisel aastal õitsevad ning viljuvad. Kaheaastaseid lilli loetakse tihti suvikute hulka.
3. Mitmeaastased lilled ehk püsililled, püsikud on taimed, mille eluiga on pikem kui kaks aastat. Sageli loetakse püsilillede hulka ka mitmeid poolpõõsaid (nt kuldkann, puju, liivatee, naistepuna jt). Püsililli rühmitatakse näiteks kasvukõrguse, kasvukuju (haabituse), õite värvuse järgi, mullastikule esitatavate nõuete alusel, külmataluvuse, mullasiseste organite, valgusnõudluse alusel ja ka õitsemise aja ning eluea pikkuse alusel.

VALGUSNÕUDLUS

1. Valgusnõudlikud taimed on taimed, kes eelistavad kasvada valgusele avatud kasvukohas (enamik mägitaimi, sibullilli, suve- ja püsililli).
2. Varju taluvad taimed on taimed, kes võivad kasvada poolvarjus (nt sinilobeelia, begoonia, sultan-lemmalts, aedkannike, maikelluke, astilbe).
3. Varju eelistavad taimed on taimed, kes eelistavad kasvada varjus (nt igihali, metspipar, hosta, sõnajalad).

KÜLMAKINDLUS

1. Külmakindlad taimed on taimed, kes talvituvad avamaatingimustes. Siia loetakse nii avamaal talvituvaid püsililli kui ka kaheaastaseid lilli.
2. Külmaõrnad taimed on taimed, kes ei talvitu Eestis avamaatingimustes. Siia loetakse kõik katmikala- ja toataimed, mida võib suvel kasvatada välitingimustes, talveks tulevad nad aga viia kasvuhoonetingimustesse. Siia rühma loetakse ka külmaõrnu püsikuid, mille maasiseseid organeid säilitatakse siseruumides (nt gladiool, daalia, kanna, mugulbegoonia jt).

MULLA OMADUSED

1. Nõudlikud mulla viljakuse suhtes on taimed, kes vajavad väga heaks kasvuks ja arenguks toitaineterikast, parasniisket mulda (nt astilbe, pojeng).
2. Keskmise mullaviljakuse nõudlusega on taimed, kes vajavad mõõduka toitainetesisaldusega mulda (nt priimula, petuunia).
3. Vähenõudlikud mulla viljakuse suhtes on taimed, kelle heaks kasvuks ja arenguks sobivad toitainetevaesed mullad (nt puju, kukehari, mägisibul).

VEE NÕUDLUS

1. Kuivade kasvukohtade taimed on taimed, kes looduslikult kasvavad kõrbetes, steppides, nõmmedel, paepealsetel aladel. Neil on kas sügavale ulatuv või hästi harunenud pindmine juurestik. Lehed on enamasti kaetud tihedate ja hallide karvadega (nt kassikäpp, nelk, parkjuur, puju, mägisibul, kukehari).
2. Mõõduka niiskusega kasvukohtade taimed on taimed, kes kasvavad hästi mõõdukalt niiskes kasvukohas. Liialt niiskes mullas kannatavad nende taimede juured õhupuuduse all, liialt kuivas aga niiskusepuuduses. Lehed on nendel taimedel enamasti suured ja õhukesed (nt tokkroos, kosmos, rebashein, peiulill).
3. Niiskuslembesed taimed on taimed, kes on kohastunud pidevalt niiske kasvukohaga (nt kullerkupp, angervaks).
4. Veetaimed on taimed, kes kasvavad vees, veekogudes (nt vesiroos, vesikupp).

ENAMLEVINUD SUGUKONNAD (liikide arv on hinnanguline)

1. Korvõielised 23000 liiki (puju, aster, jumikas, jänesekäpp, rukkilill, jaanikakar jt)
2. Liblikõielised 18000 liiki (lillhernes, õisuba)
3. Mailaselised 5000 liiki (müürilill, mailane, käokannus)
4. Ristõielised 4000 liiki (kirburohi, hanerohi, ibeeris, aubrieeta)
5. Huulõielised 3500 liiki (salvei, pune, liivatee, akakapsas, nõianõges, monarda)
6. Roosõielised 3000 liiki (kortsleht, mõõl, valdsteinia, maran, kitseenelas)
7. Sarikalised 3000 liiki (asorell, tähtput, ogaputk)
8. Tulikalised 2500 liiki (tulikas, kullerkupp, ülane, käoking, lumeroos)
9. Maavitsalised 2500 liiki (maavits)
10. Nelgilised 2000 liiki (nelk, kadakkaer, liivkann, kipslill, seebilill)
11. Karelehelised 2000 liiki (brunnera, nabaseemnik, kopsurohi)
12. Paksulehelised 1500 liiki (kukehari, mägisibul)
13. Kellukalised 1000 liiki (kellukas, laikellukas)
14. Tatralised 900 liiki (kirburohi)
15. Magunalised 700 liiki (ebamagun, kevadmagun)
16. Pajulillelised 650 liiki (kuningakepp)
17. Kivirikulised 600 liiki (bergeenia, helmikpööris, kivirik)
18. Kassinaerilised 500 liiki (hibisk)

---

TUTVU ÕPPEMATERJALIDEGA

1. Leht, M. (2011). Taimede määramistunnused. Eesti Maaülikool.
2. Uurman, K. (2009). Taimede kasvu ja arengut mõjutavad tegurid. Räpina Aianduskool.

MÕISTED

Rohttaimede all mõistetakse kõiki aianduses kasutatavaid rohtseid taimi (lilled, köögiviljad, maitsetaimed, ravimtaimed).

Lillede all mõistetakse kõiki iluaianduses kasutatavaid leht- ja õisdekoratiivseid rohtseid taimi. Ilutaimed on taimed, mida inimene kasvatab oma esteetilise vajaduse rahuldamiseks. Tarbetaimed on taimed, mida inimene kasvatab eelkõige toidu saamiseks. Tänapäeval võivad tarbetaimed omada ka ilufunktsiooni.  

OLULISI DEFINITSIOONE

Taksoni mõisteid on mitmeid:

1. takson on taksonoomilisse üksusesse kuuluvate organismide (nt liikide, sortide, hübriidide jt) ühisnimetus ehk kogum; 
2. taksoniteks ehk süstemaatika (taksonoomia) ühikuteks nimetatakse rühmi, mida saab teatud tunnuse abil üksteisest eristada. 

Liik on mingite oluliste tunnuste poolest sarnaste isendite grupp. Liik on taimesüstemaatika põhiühik. Liigil säilivad nii vegetatiivse kui ka generatiivse paljundamise korral tema põhitunnused. Taime ladinakeelne liiginimi on üldjuhul kahesõnaline. Näiteks Achillea millefolium L. – harilik raudrohi. Esimene sõna on perekonnanimi (Achillea), teine aga liigi epiteet (millefoilum). Liigi epiteet on täiendsõna, mis on taimele iseloomulik. Näiteks sõna millefoilum tähendab otsetõlkes tuhandeleheline – taolised lehed raudrohil on. Kui eesti keeles on liigi nimes sõna “harilik”, viitab see asjaolule, et perekonnas on veel liike ja et see konkreetne liik on Eestis sagedane. Perekonnanimed võivad aga olla väga erineva päritoluga. Perekond raudrohi Achillea on oma nime saanud kreeka mütoloogilise sõdalase Achilluse järgi, kes parandas Trooja piiramise ajal raudrohu perekonna taimedega sõdurite haavu. Suur täht (või ka lühend) liiginime järel tähistab esmakordselt seda taime kirjeldanud inimese nime. Näiteks L. on Rootsi taimeuurija Karl Linné järgi.

PEA MEELES! 

Liigist kõrgemad üksused on perekond, sugukond, selts, klass, hõimkond ja riik. Need paigutuvad süstemaatikas hirerarhia põhimõttel. Iga liik kuulub ainult ühte perekonda, iga perekond kuulub ainult ühte sugukonda, iga sugukond ainult ühte seltsi, iga selts ainult ühte klassi jne. Aga ühte perekonda võib kuuluda palju liike, ühte sugukonda võib kuuluda palju perekondi, ühte seltsi palju sugukondi jne.

NÄIDE

• Liik: kollane ülane (Anemone ranunculoides),
• perekond: ülane,
• sugukond: tulikalised,
• selts: tulikalaadsed,
• klass: kaheidulehelised,
• hõimkond: katteseemnetaimed ehk õistaimed,
• riik: taimeriik

 

Peamised liigisisesed üksused on alamliik, vorm, teisend ehk varieteet. 

Alamliik on püsiva eritunnusega taimerühm, mis erineb morfoloogiliselt ehk ehituslikult tunduvalt teiste selle liigi taimedest. Alamliigi tekkimise põhjused võivad olla geograafilised või ökoloogilised. Alamliigil on enamasti oma leviala. Alamliigi nimi koosneb kolmest sõnast – perenimest, liigi epiteedist ja alamliigile viitavast sõnast. Liigi nime ja alamliigile viitava nime vahele kirjutatakse lühend ssp või subsp (subspecies). Nt kompaktne nelk – Dianthus barbatus subsp. compactus.

Teisend ehk varieteet on vähemalt ühe vähemtähtsa päriliku tunnuse poolest liigist erinev taimerühm. Teisendit tähistatakse taime ladinakeelses nimes lühendiga var. Nt krookusliilia – Lilium bulbiferum var. croceum.

Vorm erineb põhiliigist mõne üksiku mittepäriliku tunnuse poolest. Vormi tähistatakse taime ladinakeelses nimes lühendiga f. Nt Okami hosta – Hosta sieboldii f. okamii, suureõielise kuldkinga kollaseõieline vorm – Cypripedium macranthon f. luteum. 

Sugukond on üksteisele lähedaste perekondade kogum.
Perekond on üksteisele sarnaste liikide kogum.

Hübriid on saadud kahe või enama loodusliku liigi ristumisel ilma inimese vahelesegamiseta. Hübriidi nimi koosneb kahest sõnast (perenimest ja liigi epiteedist) mille vahele märgitakse ristike (×). Looduses tekib hübriide suhteliselt harva. Sagedamini toimub hübridiseerumine kultuuri tingimustes, st inimese osalemisel selles protsessis. Nt hübriidpetuunia – Petunia × hybrida, mis on saadud Petunia axillaris × Petunia integrifolia. Kui inimene valib teadlikult vanemvorme soovitud omadustega uute vormide saamiseks ja ristab need omavahel, saab ta uued sordid. 

Sort saadakse inimese vahetul osalemisel. Konkreetsel liigil võib olla palju erinevaid sorte, mis omavahel erinevad mitme tunnuse poolest. Sordi nimi kirjutatakse püstkirjas ja ülakomade vahele või tähistatakse lühendiga cv (cultivated variety, kultivar). Nt suur lõvilõug ‘Appleblossom’ või suur lõvilõug cv Appleblossom. Sordinimes olevad sõnad kirjutatakse suure algustähega. Nt sinilobeelia ‘Crystal Palace’. Sortide nimesid ei tõlgita. 

Sordirühm on sarnaste sortide kogum. Sordirühma võivad moodustada ka ristandid, kelle mõlemad vanemad on teada. Nt nartsisside, tulpide, daaliate jt sordirühmad. 

---

Tutvu järgnevate matejalidega 

Schmidt, L. (2012). Õistaimede sugupuu. Tartu Ülikool
Leht, M. (2013). Taimesüstemaatika põhimõisted. Eesti Maaülikool
Tokko, U. (2014). Veebiseminar: Liikide määramisest mitte-bioloogile. Tartu Tamme Gümnaasium

---

 UUTE TAIMEDEGA ASUSTAMINE…

Introduktsioon on inimese poolt taimede asustamine esialgsest levikupaigast seni hõlmamata aladele. Juhutulnukaid ei loeta introdutsentideks, sest on sisse tulnud teadliku tegevuseta. 

Aklimatisatsioon on asustatud taime kohanemine uue kasvukoha kliimaga. 

Kultuuristamine on looduslike liikide kasutamine inimese poolt loodud haljastuses. 

Naturaliseerumine on mõne kultuurliigi tungimine looduslikku taimkattesse (nt Sosnovski karuputk Eesti looduses).

Metsistumine on kultuuris olnud taime püsimine esialgsel kasvukohal ilma inimese hoolduseta. 

---

TAIMENIMEDE KIRJUTAMINE

Eestikeelne liiginimi kirjutatakse tekstis püstkirjas ja läbiva väikse algustähega, ka juhul kui taime nimi sisaldab kohanime. Nt mehhiko päsmaslill, peruu füüsal, siberi valdsteinia, pekingi lehtnaeris (taim, mida kaubanduses pakutakse hiina kapsa nime all) jne. Erandina kirjutatakse eestikeelse taimenime perekonna nimi suure algustähega, kui see tuleneb pärisnimest. Nt Arendsi astilbe, Davidi budleia, Thunbergi kurereha, Middendorffi päevaliilia, Fortune’i hosta.
Ladinakeelne liiginimi kirjutatakse tekstis kaldkirjas (kursiivis), perekonnanimi suure ja liigi epiteet väikese algustähega. Nt Hosta sieboldiana, Convallaria majalis, Astilbe chinensis, Hemerocallis hybrida jne. Käsikirjas tõmmatakse ladinakeelsele taimenimele laineline joon alla.

Taimenimede õigekirja saab kontrollida eestikeelsete taimenimede andmebaasist. 
Aianduse terminibaas 2017. Termeki. Eesti Keele Instituudi tarkvara terminoloogia haldamiseks.