Vertikaalhaljastuseks peetakse taimestusmeetodit, kus kasutatakse ära erinevaid vahendeid ja materjale, mis võimaldavad taimedel kasvada vertikaalsuunas. Tavaliselt kasutatakse vertikaalhaljastuses tugiraame, sõrestikke, paneele, mooduleid jms, et taim saaks ülespoole kasvada või ka rippuma hakata. Peaaegu kõiki taimi on võimalik vertikaalselt kasvatada. Osad neist ronivad üles, teised jällegi eelistavad allapoole rippuda.

Vertikaalhaljastus on viimaste aastate jooksul muutunud üha populaarsemaks. Põhjuseks on eelkõige linnastumine, pinnases taimede kasvatamiseks mõeldud ruumi vähenemine ja roheluse ning taimede kasvatamise soov. Vertikaalhaljastuse abil on võimalik luua meeleolu, varjata soovimatuid vaateid, luua privaatsust. Vertikaalhaljastus tõstab välisruumi visuaalset esteetilist kvaliteeti ja parandab hoone energiaefektiivsuse näitusid. Haljastatud fasaadidel on kõrgem heli absorbeerimise võime, mis võimaldab vähendada müra tekitatud mõju.

Enam kasutatakse vertikaalhaljastuses ronitaimi, eriti liaane nagu tobiväät, aktiniidia, metsviinapuu, elulõng aga ka väänroos jt. Üha enam leiab kasutust ka taimeseinte kasutamine. Need ehitatakse spetsiaalsetest moodulitest, paneelidest või karkassidest, kuhu on võimalik istutada kõiksuguseid taimi. Nii võibki vertikaalhaljastusest leida helmikpööriseid, hostasid, sõnajalgu, aga ka suvelilli, maitse- ja ravimtaimi ning köögiviljataimi. Järgnevalt üks väike fotoülevaade erivatest vertikaalhaljastuse võimalustest.

 

Vääntaimed, nende iseloomustus ja istutamine

Vään- ja ronitaimed on sobilikud vertikaalseks haljastamiseks. Nad kasvavad kõrgeks,  nõuavad suhteliselt vähe ruumi. Nende taimede kasvusuunda saab soovikohaselt muuta.

Liaani kasvutüüp on taimede üheks huvitavamaks eluvormiks. Liaanid ei kuluta fotosünteesiks loodud orgaanilist ainet tugikudede ja teiskasvu jaoks, vaid uute pikkvõrsete moodustamiseks. Seega ei kasva nad mitte jämedusse, vaid peamiselt kõrgusse ning suudavad võistelda kõrgeimate puudega ja sageli need isegi lämmatada. Peenikeste ja ülipikkade (jämedusega võrreldes) varte veejuhtivus on nõrk, seetõttu on liaane rohkem niiskemates elupaikades ja niiskema kliimaga aladel. Kõige rohkem esineb neid troopilistes ja subtroopilistes vihmametsades. Mida kuivem ning jahedam on piirkond, seda vähem on roni ja vääntaimi ning seda lühemad on nad kasvult. Parasvööndi põhjapoolses osas tõelised kõrgekasvulised liaanid puuduvad, jäävad vaid rohtsed või poolpõõsasliigid.

Toestiku (tugitaime) külge kinnitumise viisilt võib liaanid jaotada 3 rühma:

1. Väänduvad – pikkvõrsed keerduvad vastu- või päripäeva ümber toe (tugitaime), nt aktiniidiad, tobiväädid, kuslapuud, õisuba, humal, lehtertapp, tiivuline tunbergia jt.
2. Ronitaimed, mis kinnituvad tugitaime külge mitmel muul viisil.

A. Võrsetele tekkivate adventiivjuurtega, nn ronijuurtega, mis kinnituvad tugitaime varte pindmistesse kudedesse, tugitaime toitumisallikana ei kasutata: roniv hortensia, luuderohud. Enamasti on seda tüüpi liaanid puittaimed.
B. Köitraagudega tugitaimedele kinnituvad liaanid.
Köitraag võib olla

• võsu muudend, pungast ei kasva välja võsu, vaid selle asemel areneb köitraag: viinapuuliste sugukonna liigid. Mõnikord on sellised köitraod varustatud kinnitusketaste vms täiendavate toe külge kinnitumise vahendiga;
• kujunenud lehe keskroo tipmisest osast või kogu keskroost: paljud liblikõielised taimed;
• leht on säilitanud normaalse kuju ja suuruse, haardeorganiks on keerduv leheroots: nt elulõngad, lõhislehine mungalil

3. Haakuvad ehk lamavad – pikkvõrsed on varustatud jäikade karvade või ogadega, mis sageli alla suunatud ja takistatud taime mahalibisemist toelt: liaanitaolised kibuvitsad. Sageli tekivad taime uued võrsed eelmise aasta võrse suhtes täisnurkselt. Tekkinud T-kujulised harud takistavad tugitaime võrasse takerdumises taime mahalibisemist.

Mõnikord võib taimel esineda ka rohkem kui üks kohastumine tugitaime küljes kindlamini püsimiseks – tihedas puistus tähendaks maapinnale varisemine hukku või vähemalt tunduvat kaotust olelusvõitluses. Nii on tüüpilistel vääntaimedel sageli lisaks veel ogad (tselastrid), ronijuurtega liigid võivad olla ka väänduvad (roniv hortensia) jne.

Üheaastased vääntaimed

Lillhernes, õisuba, mehhiko vanikkuljus, mungalill, asariin, lehtertapp, kare tilkviljak, tiivuline tunbergia, miina ehk hõlmine lehtertapp, kassitapp, dekoratiivne kõrvits

Mitmeaastased vääntaimed

Elulõngad, luuderohud, väänroosid, metsviinapuu, roniv hortensia, hiina sidrunväändik, kuslapuu ronivad vormid, visteeria ehk rippuba ehk sinivihm, humal, tobiväät, aktiniidia, kannatuslill, põldmurakas, roniv murtudsüda, lehtertapp

Ronitaimede istutamine

Hoonete seinte, müüride ja tarade ääres on muld tavaliselt kuivem ja sellepärast peab seal olema piisavalt head, korralikult väetatud ja vett ning õhku läbilaskvat mulda. Toitaineterikka mulla kiht peab olema vähemalt 60cm paksune. Ronitaimed on tavaliselt müügil konteineristikutena ja seega võib neid istutada kogu vegetatsiooniperioodi vältel.

Taimi ei istutata seinale liiga lähedale, kõige parem kaugus on 30…50cm. Istutamisel asetatakse taim veidi võrestiku, toe poole kaldu (45^o nurga all) ja juhitakse istikupotis oleva toestuskepi abil tugiseinani. Võsud köidetakse lõdvalt kinni, nii et nad esialgu pisut allapoole langeksid. Vääntaime toel edasi juhtides tuleb jälgida liigile iseloomulikku keerdumist. Kui vastupäeva väändujat suunata päripäeva ümber toe, siis kasv peatub ja taim võib isegi hävida.

Ronitaimede hooldamine

Esimestel nädalatel pärast istutamist vajab taim palju niiskust. Sõltuvalt ilmast tuleb taimi kasta iga päev või üle päeva. Mullapinnale võib panna multšikihi, kuna see vähendab aurumist ja hoiab mulla kauem niiske ning veetarve on väiksem. Muld ei kuiva nii kiiresti ega kattu koorikuga. Pärast tugevat vihma ei muutu pind mudaseks. Multš kaitseb mulla pindmises kihis olevate taimeosi päikesepõletuste ja külma eest. Samuti ei tärka umbrohi nii kergesti kui katmata maapinnal. Põua korral vajavad iganädalast tugevat kastmist ka veidi vanemad taimed.

Peale istutamist esimese kasvuperioodi jooksul taimi toitaineterikka mulla puhul ei väetata. Väetama hakatakse taimi alles sama aasta sügisel (sügisväetised, mis parandavad talvitumist ja samuti orgaanilised väetised) või järgmise aasta kevadel. Samuti parandavad mulla viljakust multšid (eriti kõdunevatest materjalidest multš nagu nt puukoor, põhk, kuivatatud hein). Sellist multši tuleb igal aastal uuendada 5…6cm võrra. Samuti võib kasvuajal väetada kompleksväetistega.

Närbunud õied ja ka võsud tuleb pidevalt vegetatsiooniperioodi jooksul eemaldada. Äraõitsenud õite äralõikamine parandab taimede õitsemist.

Kui võrsed kasvavad kiiresti, tuleb neile õigeaegselt anda õige suund ja kinnitada toestikule. Sellised võrsed, mida pole võimalik kinnitada, tuleb ära lõigata. Kujunduslõikusi ja kärpimisi tehakse suvel ja sügisel õitsevate liikide puhul varakevadel, kevadel õitsevate liikide puhul aga pärast õitsemist. Oluline on ka õige kärpimistehnika. Kui kärbitakse valesti, siis kahjustatakse taime veelgi rohkem ja lõikus ei anna soovitud tulemusi. Lõigata ei tohi suvalisest paigast. Õige koht on umbes 3mm silmast kõrgemal. Siis kasvatab taim uue võrse. Pikem võsujääk kuivab pungani. Niisugune jupp on inetu ja haigustundlik. Kärpides lähemalt võib kahjustada uut kasvualget. Kärpimislõige tehakse viltu, nii välditakse infektsioone, sest lõikekohale kogunev niiskus ei tilgu pungale vaid valgub maha.

Paneelidest ja moodulitest taimeseinad

Paneelidest ja moodulitest ehitatud taimeseinte taimestamiseks võib kasutada mitmesuguseid, puhmikjaid ja rippuvaid taimi. Taimede valikul tuleks lähtuda eelkõige asupaiga valgustatusest. Parima tulemuse annavad taimed, kes on vastupidavad mulla kuivusele ja toitainetevaesusele. Paneelides ja moodulites on mulda suhteliselt vähe, mistõttu valitavad taimed peavad pakutavate tingimustega hakkama saama ning samal ajal olema dekoratiivsed. Mida enam vajavad taimed toitaineid ja vett, seda enam vajavad taimeseinad hooldamist – eelkõige kastmist ja väetamist. Hooldamise lihtsustamiseks kasutatakse kastmissüsteeme (Joonis 12), mille abil juhitakse vesi koos väetistega (väetiselahus) mulda.

Lisalugemist ja -vaatamist:

• Vertical Greenery Systems (VGS) for energy saving in buildings: A review.
• Vertical Greenery Systems
• Wall Garden/ Vertical Garden Installation & Operation
• How to Plant a Living Wall. At Home With P. Allen Smith
• How to Build a Moveable Living Garden Wall with Jim Cunneen