Katusehaljastus | Rohttaimed ja haljastus

Joonis 1. Taimestatud katus.

Katusehaljastus on hoonete katustele rajatav katusekate, mida iseloomustab põhinemine substraadikihil ja taimestikul. Katusehaljastust loetakse üheks säästva haljastuse ja arhitektuuri komponendiks. Haljastatud katused on eriti populaarsed Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Täna on see hakanud ka meil üha enam populaarsust koguma. Taimestatud maakeldri katused, mis on muudetud kiviktaimlaks, pole meie jaoks küll midagi uut, sest sellist katuse taimestusviisi on kasutatud aastakümneid. Uuemad nn nähtused meie jaoks on aga kukaharjamattidega taimestatud hoonete lamekatused, samuti pole Eestis kuigi palju levinud mätaskatused, mida võib Norras märgata väga palju.

Mõistetest

Olenevalt taimkatte tüübist ja rajamise tehnoloogiast tulenevad ka erinevad (kohati sünonüümsed) nimetused ja erinev liigitus. Eestis on väga levinud mõiste „murukatus“, kuigi heintaimedest kujundatud tihedat pügatavat muru kasutatakse harva. Samuti on eesti keeles levinud mõiste „mätaskatus“, mida kasutataksegi mätastega kaetud katuste puhul. Katust, mille pinnasekihiks on kergkruus, nimetatakse „kerghuumuskatuseks“ või „kergmurukatuseks“. Üldistavalt sobib kõige paremini mõiste „haljaskatus“, mis koondab endasse kogu valdkonna. Samuti kasutatakse mõisteid „rohekatus“, „rohukatus“ ja „taimkatus“. Katusehaljastust, mis sisaldab rasketest puudest ja põõsastest, nimetatakse „katuseaiaks“. Mujal maailmas kasutatakse eesti keelde tõlgituna mõistet „roheline katus“.

Aga nüüd järjest…

Haljaskatuseks (ka pinnas- või taimkatus) loetakse hoone katust, mis on osaliselt või täielikult kaetud taimkattega. Haljaskatuse mõiste alla loetakse ka katuseaeda, mida katkavad lisaks rohttaimedele ka puittaimed.

Kergkruusal põhinevat haljaskatust nimetatakse kerghuumuskatuseks või ka kergmurukatuseks. Mitmesuguste kõrrelistega kaetud katuseid nimetatakse veel ka rohu- või murukatuseks. Heintaimede mätastega kaetavate katuste kohta kasutatakse mõistet mätaskatus.

Erisuguste katusehaljastuse tüüpide kohta kasutatakse üldmõistena väljendit rohekatus kui roheline katus. Mõiste roheline katus hõlmab endas taimkattest moodustatud katust, rohelist värvi katust, ökoloogilist või energiasäästlikku katust.

Haljaskatus koosneb mitmest aluskihist, millest igaühel on kindel eesmärk.

Miks?
Linnamaastikul paiknevate maa-aluste garaažide, parklate ja teiste hoonete taimestatud pinnad muudavad linnade elukeskkonna tervislikumaks. Katusehaljastus kaitseb katuse hüdroisilatsioonikihti ekstreemsete temperatuuride eest, pikendades katusekatte eluiga. Samuti loovad taimestatud katused ilu ja võimaldavad lahendada mitmeid keskkonnaprobleeme (nt väheneb kanalisatsiooni koormus, haljastus jahutab õhku, tõkestab müra, loob soodsa mikrokliima).

Tüübid
Tänapäeval liigitatakse katusehaljastust ekstensiivseks ja intensiivseks katusehaljastusesks. Vahepealse tüübina kasutatakse ka vähese intensiivsusega katusehaljastust.

Ekstensiivne katusehaljastus on lihtne, looduslähedane haljastus. Taimestus on mitmekesine ja moodustab kauni terviku. Valitud taksonid on eriti hea kohanemisvõimega, st nad taluvad väga hästi tugevaid külmi, aga ka kuivust ja ajutist liigniiskust. Vee- ja toitainetega varustamine toimub ekstensiivses katusehaljastuses ainult looduslikult. Mingeid erivõtteid ja vahendeid selleks ei kasutata. Kuna ekstensiivhaljastuse korral kasutatakse õhukesi kihte, millest tulenevalt jaotub koormus katusekonstruktsioonile ühtlaselt, on seda tüüpi haljastust võimalik kasutada peaagu kõigil kaasaegsetel lamekatustel.

Ekstensiivse katusehaljastuse korral on haljastuskihi paksuseks 70–160 mm, mis lisab katusele koormust ca 65–120 kg/m², sõltuvalt veesisaldusest ka pisut enam. Substraadikihis kasutatakse kergust tagavat kergkruusa. Taimedest on levinuimad temperatuuri- ja niiskusrežiimi kõikumistele vastupidavad ning hooldusvabad samblate, kukeharjade, nelgiliste sugukonna, nurmikate liigid. Valitud taksonid võiksid olla nn hooldusvabad ja iseuuenevad. Ekstensiivset katusehaljastust saab rajada peaaegu igale olemasolevale kuni 30° kaldega katusele. Taimed võib istutada või nende seemned külvata. Kiireima lahenduse annab ettekasvatatud mattide kasutamine. Ekstensiivse haljastusedga katused on käidavad vaid korrapäraseks hoolduseks (nt umbrohtude eemaldamiseks). Lamekatuste korral võib sellele igapäevaseks käimiseks rajada laudteed.
Ekstensiivse haljastuse oluliseim osa on veekindlus. Seda tagatakse tänapäeval SBS bituumenmaterjalidega või nt Protan PVC materjalidega. Pikemalt saab nendest materjalidest ja nende omadustest lugeda AS Maleko kodulehelt: SBS bituumenmaterjalid, Protan PVC.

Ekstensiivse katusehaljastuse kihid:

Aluskatus – kasutusvalmis katusekonstruktsioon, mis võib olla bituumenkatus, aga ka ainult katuselaudis.
Isolatisoonikiht – kaitseb katusekonstruktsioone ekstreemsete temperatuuride korral kahjustuste eest.
Veekindel membraan ja juuretõke – geomembraan, mis kaitseb katusekonstruktsiooni vee ja taimejuurte eest. Kasutatakse näiteks PVC (polüvinüülkloriid) materjali, polüetüleenkilet või ka EPDM-kummimembraani (etüleen-propüleen-dieen-monomeer).
Drenaažikiht – juhib ära üleliigse vee, mis on katusehaljastusest ja pinnasekihist läbi imbunud, et taimede kasv ei pidurduks. Samas tagab piisava vee olemasolu taimede kasvuks. Enamasti kasutatakse kergkruusa, aga ka plastikust ebatasaseid (sopistunud) dreenikihte.
Filterkiht – takistab peenemate osakeste tungimist drenaažikihti ja seega selle ummistumist. Kasutatakse geotekstiile, mis on soovitatavalt ka juurekindlad.
Vett akumuleeriv kiht – tagab kasvupinnase ühtlase vee- ja toiteainesisalduse. On taimedele täiendavaks veevaruks ja tagab samas ka katusele mehaanilist kaitset. Vett imava kihi materjalina kasutatakse kivivilla.
Kasvusubstraat – kerghuumus, mis on taimedele nn kasvulavaks. Kasutatakse eri fraktsioonidest kokku segatud kergkruusa (65%), mulla (30%) ja savi (5%) segu.
Taimestik – taimed, mis on vastupidavad temperatuuri- ja niiskusrežiimide kõikumisele. Kasutatakse peamiselt kukeharju, nurmikaid, nelgilisi jt.

Joonis 2. Läbilõige murukatusest (Hallik, 2008).

Joonis 3. Ekstensiivne katusehaljastus kukeharjadest.

Intensiivne katusehaljastus ehk hooldatav katusaed eeldab üsna tüsedat kasvupinnase kihti, mistõttu vajab sellise haljastuse planeerimine eeltööd ja vastava tugevusega katusekonstruktsiooni olemasolu. Selle katusehaljastuse korral on võimalik kasutada kasvukoha suhtes nõudlikumaid taksoneid. Intensiivsete katuste alla loetakse mõnikord ka traditsioonilisi mätaskatuseid.

Intensiivse katusehaljastuse korral on haljastuskihi paksuseks 220–1200 mm, mis lisab katusele koormust ca 200–1000 kg/m². Substraadikihina kasutatakse paksu mullakihti, mida hoiavad koos taimede juured. Taimestusena kasutatakse nii muru, püsikuid, aga ka puittaimi. Domineerivad siiski kõrrelised. Katus on käidav ja kasutatav, kuhu võib rajada puhkekohti, välikööke, tiike jms. Selline katusehaljastus vajab dekoratiivsuse säilitamiseks pidevat hooldust.

Intensiivsel katuseaial on aluskihid sarnased ekstensiivse katusega, pinnasekihi paksus varieerub aga sõltuvalt taimestikust, näiteks puittaimed vajavad tüsedat substraadikihti või kasvuks vajalikke anumaid. Kui katusele soovitakse rajada lausa veesilma, peab veelgi enam aluskihtidele tähelepanu pöörama.

Joonis 4. Intensiivne katusehaljastus. Taimestusena on kasutatud kõrrelisi, püsililli ja roose.

Vähese intensiivsusega katusehaljastus. Selle katusehaljastuse korral on haljastuskihi paksuseks 150–400 mm, mis lisab katusele koormust ca 100–350 kg/m². Mullakihist tulenevalt vajab katus tugevat aluskonstruktsiooni. Taimestus koosneb niidukoosluse liikidest. Rohu- ja mätaskatusel kasvavaid kõrrelisi võib niita, kuid võib lasta ka looduslikult areneda.

Rohu- ja mätaskatuste kihid ja paksused võivad olla väga erinevad. Mulla suure raskuse tõttu peavad rohu- ja mätaskatused olema rajatud seda raskust kanda suutva konstruktsiooniga hoonetele. Tihti rajatakse selliseid katuseid palkmajadele. Aluslaudisele on tavaliselt kinnitatud veekindel membraan, millele on paigutatud plastikust drenaažikiht. Samas võib drenaažina kasutada geotekstiiliga kaetud kergkruusakihti. Taimede kasvuks vajalik mullakiht peaks olema minimaalselt 150 mm. Mätaskatustele asetatakse kaks kihti mättaid, juurepooled vastakuti. Rohukatuse korral laotatakse mullakihile ettekasvatatud rullmuruvaibad.