Lillepeenraid kasutatakse haljastuses eekõige rohelusse värvide toomiseks. Lilled jaotatakse eluea järgi üheaastasteks, kaheaastasteks ja mitmeaastasteks (vt rohttaimede materjali).

Lillepeenraid rühmitatakse mitmetest aspektidest lähtuvalt. Eelkõige lähtutakse kasutatud taimede tüüpidest, samuti ka peenra paiknemisest haljasalal.

Peenarde vaadeldavus

Lillepeenra haljasalal paiknemisest lähtuvalt jaotatakse peenrad järgmiselt:

1. ühest küljest vaadeldavad lillepeenrad
2. mitmest küljest vaadeldavad lillepeenrad

Ühest küljest vaadeldavad lillepeenrad

Need peenrad paiknevad seinte, hekkide, tarade, müüride ääres. Taimede istutsamisel paigutatakse selliste peenarde korral tahapoole kõrgemad taimed, esiäärele madalamad taimed. Rindelisuse tagamiseks, paigutatakse keskmise kõrgusega taimed peenra keskmisesse ossa. Paigutades kõrgemad taimed peenra esiäärele ja madalamad tahapoole, varjavad kõrgemad taimed madalamaid ning need ei ole kuigi hästi vaadeldavad.

Mitmest küljest vaadeldavad lillepeenrad

Need peenrad paiknevad peamiselt muruplatsidel, pargiteede ristumiskohtades, ringliikluses. Taimede istutamisel paigutatakse selliste peenarde korral kõrgemad taimed peenra keskmisesse ossa. Liikudes peenra servapoole, muutuvad taimede kõrgused järjest madalamaks. Nii tagatakse peenras kavavate taimede vaadeldavus igast vaatepunktist.

Taimede tüüp ja eluiga 

Taimede tüübist ja elueast lähtuvalt jaotatakse peenrad järgmiselt:

1. suvelillepeenrad
2. püsilillepeenrad
3. segapeenrad

Suvelillepeenrad

Suvelillepeenrad on taimestatud vaid suvelilledega ja üheaastaste kõrrelistega. Neid kasutatakse nii üldkasutatavatel haljasaladel – parkides, tänavahaljastuses, kui ka koduaedades. Suvelillepeenrad on töömahukad, kuid samas võimaldavad haljasalale luua oma taimede vaheldumisega mitmekesisust. Suvelillepeenardes võib kasutada ka lühiealisi maitsetaimi ja köögiviljataimi (nt lehtpetersell, aedsalat jt).
Suvelillepeenarde eritüüp on musterpeenar, mida kasutatakse valitud mustrite edasiandmiseks. Musterpeenardes kasutatakse üldjuhul madalakasvulisi suvelilli. Mustri paremaks eksponeerimiseks taimede kõrgustega eriti ei “mängita”. Tüüpilised musterpeenra lilled on mehhiko päsmaslill, alatiõitsev begoonia, vilt-ristirohi, madal peiulill, sultan-lemmmalts, leeksalvei, hübriidpetuunia, kivikilbik, võõrasema, sarvkannike jt.

Musterpeenar.

Musterpeenar. Väljaveninud kivikilbik on osaliselt tagasi lõigatud.

Püsilillepeenrad

Püsilillepeenrad on taimestatud vaid püsililledega. Lisaks kasutatakse püsikupeenardes mitmeaastaseid kõrrelisi ja ka sõnajalgu. Neid kasutatakse üldkasutatavatel haljasaladel (nt parkides) ja ka koduaedades. Tänavahaljastuses pole püsilillepeenrad kuigi tavapärased. Püsilillepeenrad pole nii töömahukad kui on suvelillepeenrad. Nende välimus ajas kuigi palju ei muutu, sest taimi ei istutata iga-aastaselt.
Püsililepeenarde planeerimisel ja taimede valikul tuleb enam lähtuda õitsemise aegadest. Püsilillede valik on tänapäeval väga suur. Kaunil ja huvitaval püsilillepeenral on igal ajal (va talv) õitsvaid taimi. Samuti tuleb jälgida taimede nõudeid kasvukohale.

Segapeenrad

Segapeenrad on taimestatud suve- ja püsililledega. Püsililledena kasutatakse selliste peenarde puhul peamiselt sibullilli (nt tulp, nartsiss jt). Sibullillede vahele, nende inetute lehtede (suvel, pärast õitsemist) varjamiseks ja hilisemate tühjade kohtade katmiseks, kasutatakse suvelilli.

Mõnikord istutatakse tavapärasesse püsikupeenrasse suvelilli. Eriti tehakse seda siis kui püsikupeenar on alles rajatud ja taimed pole veel täissuuruses. Suvelilledega täidetakse püsikute vahele jäänud tühimikud, et vähendada tühja mulla pinda ja umbrohtude levikut. Perioodil, mil püsikupeenras suvelilli kasvatatakse, võib sellist peenart samuti segapeenraks nimetada.

Segapeenar

Segapeenar