Ülesannete leht täieneb vastavalt antavatele ülesannetele! Ülesannete täpsemad kirjeldused ja esitamise ajad paiknevad menüüs, eraldi lehtedel.
Lillepeenarde hooldamisel tehakse peamiselt järgmisi töid:
Kastmine võetakse ette vastavalt vajadusele. Eriti vajavad kastmist suvelilled, samuti püsililled kuumadel suvepäevadel ja põuaperioodil. Pärast taimede istutamist ei tohiks taimed juurdumise perioodil niiskusepuudusesse jääda. See halvendab oluliselt taimede juurdumist, pikemaajalises kuivuses võivad istutatud taimed kuivada ja seeläbi hävida. Hästi juurdunud taimed vajavad vähem kastmist, sest nad on võimelised juurtega mullast paremini vett omastama. Samas tuleks taimi siiski vastavalt vajadusele kasta, eriti põuaperioodidel. Kastmine teostatakse õhtupoolikul. Tasuks kinni pidada reeglist – vähemate kastmiskordadega antakse rohkem vett. Tihedam ja vähesema veekogusega kastmine põhjustab taimedel suhteliselt pinnapealse juurestiku arengu, mis on põuakartlik. Kastmisel tuleb jälgida, et vesi satuks sügavamale, kui mulla pealmine, 5cm tüsedune kiht. Vesi peab sattuma põhilisse juurte piirkonda, vähemalt 15-20 cm sügavusse.
Arvestama peaks ka asjaoluga, et kasvuperioodil vajavad taimed oluliselt rohkem vett, kui sügisel, kasvuperioodi lõpul, mil esineb rohkem sademeid ja temperatuurid on madalamad. Kastmisvajadust määrab ka mulla tüüp. Kerged, liivmullad hoiavad niiskust halvemini kui rasked, savirikkad mullad. Kergete, liivmuldade korral tuleb kasta rohkem, raskete, savirikaste muldade korral aga vähem.
Väetamiseks võib kasutada nii tahkeid kui ka vedelaid mineraalväetisi. Samuti sobib lilletaimede väetamiseks kompost. Mineraalseid väetisi kasutatakse üldjuhul kevadel ja suvel, komposti aga sügisel või kevadel. Väetamine sõltub taksonitest, mis peenras kasvavad.
Suvelilled kasvavad ja õitsevad intensiivselt kogu hooaja. Seetõttu vajavad nad rohkem toitaineid. Suvelilli hakatakse väetama 3-4 nädalat pärast kasvukohale istutamist. Väetamisel võib kasutada spetsiaalset või universaalset kompleksväetist, mida antakse keskmiselt kord kuus. Väetislahuste kasutamisel antakse väetisi olenevalt väetisest 2-4 korda kuus. Suvelillede väetamine lõpetatakse septembris.
Püsilillede väetamine sõltub eelkõige taksoni nõuetest. Komposti regulaarselt kasutamisel ei ole üldjuhul tarvis kasvuaegset väetamist teha. Toitainetevaest mulda nõudvad taimed (nt nõeljalehine leeklill, merikann jms) ei vaja üldse väetamist. Püsikute väetamiseks võib kasutada samu väetiseid, mis suvikute väetamisel.
Esimesena väetatakse kevadisi sibullilli. Lämmastikurohke kompleksväetis antakse siis, kui sibullillede leheotsad on ca 5 cm ulatuses mullast välja kasvanud. See väetamine annab taimedele jõudu kasvuks ja õitsemiseks. Järgmine väetamine tehakse ca 4 nädalat hiljem. Suvel antakse väetisi kord kuus. Viimane väetamine tehakse lämmastikuvaese kompleksväetisega (sügisväetisega). Nn sügisväetist antakse augusti lõpus või septembri alguses. See aitab taimedel valmistuda talvitumiseks ning paremini talvituda.
Väetiste kasutamisel tuleb arvestada asjaoluga, et tahke väetisega antakse korraga rohkem toitaineid ning väetisi anatkse seetõttu harvemini. Väetislahuste kasutamisel antakse väetamiskorraga vähem toitaineid, mitõttu väetamist tuleb läbi viia tihedamalt. Väetislahused mõjuvad kiiremini, tahked väetised aeglasemalt. Tahkete väetiste kasutamisel tuleb väetis raputada ümber taimede ning kobestada mulda. Lahuste kasutamisel kastetakse see mulda. Igasuguste väetiste kasutamisel tuleb jälgida, et see ei satuks taimede lehtedele. See võib tekitada taimele väetisepõletuse. Samuti ei lisata väetist kuiva mulda. Kuiva mulla korral kastetakse enne väetamist. Kuivas mullas väetis ei toimi, samuti võivad juured saada väetisepõletuse.
Multšitud peenra väetamisel eemaldatakse multš enne väetise lisamist taimede ümbert. Seejärel raputatakse väetis ringina taimede ümber ning kobestatakse mulda. Seejärel pannakse multšimaterjal tagasi. Pannes väetise multšikihile, tekivad väetise lahustudes, kokkupuutes hapnikuga keemilised reakstioonid. Nende reakstioonide tagajärjel osa väetisega antud toitainetest muutub taimele kättesaamatuks ja lendub. Samuti võtab oluliselt kauem aega multšilt toitainete liikumine mulda, taimede juurete piirkonda.
Kobestamine aitab ära hoida umbrohtude kasvu ja levikut, samuti mullakooriku teket. Kobestamise käigus muutub muld õhurikkamaks ja taimede juured ei jää õhupuudusesse. Samuti hoiab hästi kobestatud muld vett paremini. Kobestamine tasuks ette võtta kord nädalas, päikeselise ilmaga. Sellisel juhul ei ole tarvis rohida, kuna kobestamisel hävivad tärganud umbrohud. Kobestamiseks kasutatakse käpp-kobestit. Efektiivsemad ja tervist säästvad on pika varrega käpp-kobestid.
Kui kobestamist nii tihti ei tehta, tuleb ette võtta rohimine. Umbrohtusid saab efektiivsemalt eemaldada siis, kui muld on eelnevalt läbi kobestatud. Nii tõmmatakse umbrohtude juured mullast välja. Sügavale tungiva ja tugeva juurestikuga umbrohtude (nt võilill, ohakad, ka naat, orashein) eemaldamiseks võib kasutada istutuskühvlit või spetsiaalset tööriista. Tõmmates umbrohtudelt maapealse osa, jäävad juured mulda ning rohimine tuleb õige pea uuesti ette võtta.
Kui taimede puhmad on umbrohtudest läbi kasvanud, on viimaste eemaldamine võimatu. Sellisel juhul tuleb kogu taim välja kaevata ning umbrohust puhastada. Umbrohust puhastatud taime võib koheselt kasvukohale tagasi istutada. Sellele järgneb loomulikult korralik kastmine ja edaspidine taime jälgimine.
Vitstest toestus ronivatele taimedele
Toestamine on töö, mida tehakse kõrgekasvuliste, raskete õitega püsikute ning “ronivate” suvikute korral. Toestamist vajavad püsikutest nt aed-kukekannus, valgeõieline pojeng jt, suvikutest aga nt lõhnav lillhernes, tiivuline tunbergia, õisuba, kare tilkviljak jt. “Ronivate” suvikute toed paigutatakse peenrale juba enne taimede istutamist või seemnete külvi. Püsikute korral võetakse toestamine ette siis, kui taim on kasvanud vähemalt 1/3 oma kõrgusest. Nii varjavad taimed oma edaspidise kasvuga toed ning need ei paista hiljem taimede alt välja. Toestamiseks kasutatakse metallist spetsiaalseid tugesid, pambuskeppe, oksi või okstest punutud karkasse, suvikutele ka spetsiaalseid puidust ehitatud karkasse.
Äraõitsenud õisi, õisikuid ja inetuid taimeosi lõigatakse ära kogu kasvuperioodi jooksul. Äraõitsenud õite ja õisikute äralõikamine pikendab lillede, eriti suvelillede õitsemist. Jättes õitsenud õied ja õisikud lõikamata, hakkavad taimel arenema ja kasvama seemned, misjärel paljud suvelilled (üheaastased) lõpetavad oma elutegevuse. Samuti väheneb sellisel juhul püsikute dekoratiivsus. Väheneda võib ka talvitumiskindlus. Sibullilled ei pruugi sellisel juhul järgmisel aastal õitseda, sest taim on suunanud jõu ja toitained seemnete kasvatamisse.
Taimede noorendamist vajavad eelkõige vanad püsililled, kui nende õitsemine on oluliselt vähenenud ja dekoratiivsus kahanenud. Noorendamiseks kaevatakse taimed üles ning jagatakse väiksemateks osadeks. Jagatud taimeosad võib kohe peenrale tagasi istutada.
Püsikute noorendamise aja valik sõltub õitsemise ajast. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid püsikuid noorendatakse sügisel (augusti lõpus-septembri alguses), suve teisel poolel ja sügisel õitsevaid püsikuid noorendatakse varakevadel (aprillis-mais). Sügisel noorendatakse (jagatakse) nt priimulaid, nõeljalehist leeklille, kirjulehist kopsurohtu, harilikku karukella, harilikku murtudsüdant, pojenge jt. Varakevadel noorendatakse nt Arendsi astilbet, karpaadi kellukat, aed-kukekannust, kurerehasid, helmikpööriseid, hostasid, bergeeniaid, kobarpead, siilkübaraid, aediiriseid jt. Olenevalt püsiku elueast noorendatakse neid keskmiselt 3-10 aasta järel. Nt 3-5 aasta järel noorendatakse helmikpööriseid, tiarelle, 10 aasta järel aga hostasid, nartsisse jt. Jagamisest loe pikemalt siit.
Lisalugemiseks:
Piiramine tuleb ette võtta võsudega levivate püsikute korral. Võsudega levivad püsikud on võimelised kasvama teiste taimede sisse, varjutama ja neid enda alla matma. Selliselt levivad nt kuningakepp, Schmidti puju, kassiurb-puju, südajas makleia, harilik füüsal, pärl-hõbeleht, maikelluke, mitmeõieline kuutõverohi, täpiline metsvits jt. Piiramist vajavad ka kiirekasvulised pinnakatte- ja padjandtaimed, nt nõeljalehine leeklill, väike igihali, siberi valdsteinia, roomav akakapsas, täpiline iminõges, roomav metsvits, maajalg jt. Kasvu piiramiseks kaevatakse oma kasvukohast väljapoole kasvavad taimeosad välja. Piiramist tehakse vastavalt vajadusele, kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Parim taimede piiramise aeg on varakevad ja sügis.
Taimede asendamine tuleb hooldustööna teha juhul kui mõnel põhjusel on taim hävinud. Enamasti hävivad taimed kas külmakahjustuse, talvekahjustuse, kahjuri- või haigusekahjustuse, kuivamise, mittejuurdumise tagajärjel. Asendamist tehakse enam kevadel, mil on ilmnenud talve jooksul hävinud taimed. Hävinud taim kaevatakse välja. Asendamiseks valitakse sama takson (sama liik ja sort) või selle puudumisel sarnane takson, mis sobib antud kasvukohatingimustesse ja taimekooslusesse. Istutamisel lisatakse istutusauku uut mulda, sest vanas mullas olevad juureeritised takistavad uue, sama liigi taime juurdumist. Muus osas istutamine, rajamisel tehtavast istutusest ei erine. Asendamist võib teha kevadel ja sügisel või ka suvel. Asendamise aeg valitakse vajadusest lähtuvalt, kui on ilmnenud mõne taime hävimine või eemaldamise vajadus (nt haiguse kahjustuse põhjusel).
Kahjustajate tõrjet tehakse vastavalt vajadusele. Kuna lilletaimed õitsevad ning õitsvaid taimi on keeruline keemiliste preparaatidega pritsida (see kahjustab õisi külastavaid mesilasi, kimalasi jt), kasutatakse pigem lillepeenardes mehaanilist tõrjet. Mehaanilise tõrje käigus korjatakse taimedelt kahjureid (nt liiliakukk, teod jt), kogutakse haigustunnustega lehti ja varsi (nt jahukaste, hahkhallitus). Tugevamate kahjustuste korral võib siiski keemilisi preperaate kasutada, kuid nende doseerimisel tuleb kindlasti lähtuda pakendil märgitud juhistest. Pritismisel tuleb kindlasti jälgida ka ohutusnõudeid ja kasutada isikukaitsevahendeid. Samuti võib tugevalt kahjustatud taimed peenrast välja kaevata ning hävitada. Kindlasti ei tohiks kahjustajatega taimi panna komposti. Kahjurid ega haigustekitajad komposteerimise käigus ei hävine.
Lisalugemiseks
Multši uuendamine tuleb teha juhul, kui peenras on multši kasutatud. Enam vajavad uuendamist orgaanilised multšid, nagu männipuukoor, hakkepuit jms. Orgaanilisi multše tuleb uuendada, kuna mullaorganismid neid lagundavad. Multši uuendtatakse vastavalt vajadusele, kas igal aastal või üle aasta.
Mineraalse multši kasutamisel (nt dekoratiivsed kivid) pannakse multšikihi alla, enne taimede istutamist peenravaip või muu, vett läbilaskev pinnakattekangas. See tagab olukorra, kus hooldamise käigus multšimaterjal ei segune mullaga. Paraku niiskuse ja päikese tõttu muutuvad dekoratiivsed kivid inetuks. Siis vajab multšimaterjal puhastamist ja pesemist. Eriti vajavad pesemist lumivalged, multšina, pinnakattena kasutatavad kivid. Kive pestakse harja ja pesuvahendiga.
Et peenar oleks korrektse ja hästi hooldatud välimusega, on tarvis peenraserva lõigata. Eriti vajavad serva lõikust peenrad, mis paiknevad murus ja millele pole paigaldatud spetsiaalset serva (nt metall, puit). Peenra serva esimene lõikamine tehakse kevadel esimese üldise hooldusega (kobestamine, umbrohtude eemaldamine, väetamine). Serva lõikamiseks kasutatakse spetsiaalset peenraserva lõikurit, mida nimetatakse poolkuurauaks või sirge servaga labidat. Kasutada võib ka mootoriga töötavat servalõikurit, kuid selle töö tulemus pole kuigi hea. Tihti tuleb masinaga tehtud töö käsitsi, poolkuurauda või labidat kasutades üle teha.
Peenra serva lõikamine poolkuurauaga. http://cdn.gardena.com/dimage.axd/productLarge/ga450-0112/600×400/sirged-servad-789cea83.jpg
Serva lõikamisel poolkuurauaga surutakse tööriista lõiketera peenra servas 90 kraadise nurga all (otse alla suunatuna) mulda. Äralõigatav osa pööratakse tükina peenrale, mis hiljem purustatakse. Mullast välja tulnud umbrohud ja ka nende juured eemaldatatakse. Pärast serva lõikamist, mullatükkide purustamist ja umbrohtude eemaldamist tasanadatakse ülestõstetud mullaosa üle kogu peenra nii, et peenra servale ei jääks valli. Kogu peenra pind peab olma sama tasapinnaga. Korrektne serv on peenra poolt 45 kraadise nurga all ja muru poolt 90 kraadise nurga all. Korrektse serva hoidmiseks piisab kui seda lõigatakse kord kuus.
Lillesibulate ülesvõtmine on vajalik mitmel juhul. Lillede sibulaid võetakse üles siis kui sibulakogumikud on suured, tihedad ja õisi tekib vähe (nt nartsissid, lumikelluksesed jt). Sellisel juhul võetakse sibulad üles pärast lehtede kolletumist (juuli), tahendatakse, jagatakse laiali ning istutatakse augustikuus kasvukohale tagasi.
Uudsete tulbisortide õitsemist parandab sibulate suvine ülesvõtmine ja kuivatamine. Tulpide sibulad kaevatakse suvel üles pärast lehtede kolletumist – juulis, hilisemate sortide korral isegi augusti alguses. Ülesvõetud sibulad tahendatakse ja puhastatakse. Haigustest tabandunud sibulad eemaldatakse. Pärast puhastamist paigutatakse sibulad päikese eest varjatud, kuid õhurikkasse kohta. Septembris istutatakse tulpide sibulad kasvuohale tagasi.
Külmaõrnade sibullillede mugulsibulad (gladiool), mugulad (daalia), risoomid (kanna) võetakse üles pärast sügiseste öökülmade saabumist, septembris, mõnel aastal ka oktoobris. Enne mugulsibulate, mugulate risoomide üleskaevamist lõigatakse taimede varred ligikaudu 20 cm kõrguselt (maapinnalt) tagasi. Pärast üleskaevamist puhastatakse mullast ja tahendatakse mugulsibulad, mugulad, kannad. Daaliate mugulad võiks tahendamiseks pöörata vartele. Daaliate varred on õõnsad ning selliselt mugulaid hoides valgub vartes olev vesi välja, mis mugulatesse sattudes võib tekitada mädanikke. Pärast tahendamist mugulad, risoomid, jagatakse, pannakse kastidesse ning viiakse säilitusruumi. Jagamise võib teha ka kevadel. Pikemalt saab daaliate, gladioolide, kannade säilitamisest lugeda siit.
Taimede talveks ettevalmistamine algab sügisel pärast tugevamate öökülmade saabumist. Maapinnalt lõigatakse kõikide taksonite varred, mis ei ole pooligihaljad (nt helmikpööris) ega igihaljad (nt nõeljalehine-leeklill). Mõningal juhul soovitatakse varred tagasi lõigata alles kevadel. Nii koguvad taimed peenral paremini lund kuid taimeosade all talvituvad kahjustajad väga hästi. Samuti tuleb sellisel juhul varte tagasilõikamisega tegeleda varakevadel, enne taimede kasvama hakkamist. Kui taimed on juba kasvama hakanud, on keeruline vanu osi, uusi vigastamata, ära lõigata.
Igihaljad taimed (nt nõeljalehine leeklill, väike igihali, mägisibul) võib sügisel, kui maapind on paari sentimeetri ulatuses külmunud, katta talvekattega. Talvekate varjutab igihaljaid taimi. Nii kaitseme neid kevadise päikesepõletuse eest. Sellist talvekatet vajavad eelkõige need igihaljad püsikud, kes kasvavad päikeselisel kasvukohal. Talvekatteks sobib kasutada kuuseoksi, freesturvast, puulehti, varjutuskangast, talvekangast. Talvekattematerjal peab olema kuiv ning paigutatud taimedele nii, et need ei jääks õhupuudusesse. Õhupuuduses hakkavad arenema seenhaigused. Katteloor talvekatteks ei sobi, sest selle all taimed kuumenevad üle.
Suvelillepeenrast eemaldatatakse sügisel, pärast tugevate öökülmade saabumist, kõik taimed, vajadusel lisatakse komposti või mineraalväetiseid, mis mulda kaevatakse. Läbikaevatuna jäetakse suvelillepeenar kevadet ootama.
Igasuguse lillepeenra rajamine algab mahamärkimisega, et peenar valmistataks ette õigel kohal ja õige suurusega. Mahamärkimise aluseks on haljastusplaan.
Ettevalmistamine algab üldjuhul sügisel, olemasolevast situsatsioonist tulenevalt ka juba suve teisel poolel. Jättes ettevalmistustööd kevadeks, võib hilineda taimede istutamine, eriti kui tegemist on pika ja jaheda kevade ning suvelillepeenraga.
Sügisesed ettevalmistustööd seisnevad eelkõige umbrohutõrjes, väetiste lisamises, kaevamises ja umbrohujuurte eemaldamises. Umbrohutõrjeks võib olukorrast lähtuvalt kasutada mitut erinevat võimalust.
Kui lillepeenar rajatakse eelnevalt haritud maale (nt põllumaa), tuleb sügisel ette võtta väetiste lisamine, kaevamine ja umbrohujuurte eemaldamine. Kui lillepeenar rajatakse murule ja/või tugevalt umbrohtunud alale, tuleb enne kaevamist läbi viia murukamara eemaldamine ja umbrohutõrje. Murukamara eemaldamiseks on mitu võimalust. Enam leiab kasutust herbitsiidi kasutamine. Keemiliste preparaatide kasutamisel tuleb kindlasti lähtuda pakendil olevast juhendist ning järgida ohutusnõudeid. Herbitsiide kasutatakse, kuna see võimaldab murutaimedest ja umbrohtudest vabaneda suhteliselt kiiresti (mõne nädala jooksul).
Koduaedades võiks murukamarat siiski eemaldada mehaaniliselt, kas labidaga lõigates või masinatega harides. Murutaimiku eemaldamisel on soovitatav võimalikult vähe mulda ettevalmistavalt alalt eemaldada. Tegemist on huumus- ja toitaineterikka mullaga. Kui see eemaldatakse, tuleb viljakat mulda asemele tuua.
Lillepeenarde ettevalmistamisel kaevatakse maa 20-30 cm sügavuselt läbi. Kui esineb tugeva ja sügavale tungiva juurestikuga umbrohtusid (nt ohakad, võilill, orashein, naat jt), võib olla vajalik sügavam kaevamine. See ongi vajalik umbrohujuurte eemaldamiseks. Suuremate lillepeenarde pinnase ettevalmistamisel kasutatakse freesi. Freesi kasutamisel tuleb arvestada, et see lõikab umbrohtude juured väiksemateks tükkideks ning neid on keerulisem mullast eemaldada.
Enne kaevamist või freesimist lisatakse mulda väetised. Sügisel lisatakse orgaanilisi väetisi (nt kompost, kõdusõnnik) ja mineraalväetistes P- ja K-rikkaid väetisi. Väetiste kasutamine sõltub vajadustest – mulla viljakusest, planeeritavate taimede toitainetenõudlusest. N-rikkaid väetisi sügisel, peera ettevalmistamisel kindlasti ei kasutata, sest lämmastik on mullas halvasti püsiv. Pigem tasuks N-rikast väetist anda kevadel. Samuti kasutatakse sügisel mulla happesuse (pH) reguleerimiseks lubiväetiseid (jällegi vastavalt vajadusele). Optimaalne mulla pH püsililledele võiks olla keskmiselt 5,5-6,5. Mulla lõimise parandamiseks võib savirikastele muldadele lisada liiva, liivastele muldadele aga savirikast mulda. Mulla omaduste parandamiseks võib mulda segada ka turvast. Turba kasutamisel tuleb arvestada asjaoluga, et naturaalne turvas on happeline ja muudab ka peenra mulla happelisemaks. Kogu mulla ettevalmistamise ajal toimub pidev umbrohujuurte eemaldamine. Mida rohkem umbrohtude juuri eemaldatakse, seda vähem on hiljem rohimist. Pärast sügisesi rajamistöid jäetakse peenar kevadet ootama.
Kevadel alustatakse töödega esimesel võimalusel, pärast mulla tahenemist. Siis toimub pinnase tasandamine, vajadusel umbrohujuurte eemaldamine. Kui rajamistöödega alustatakse kevadel, tehakse kõik tööd just siis. Väetiste kasutamisel võib kevadel kasutada N-rikast kompleksväetist. Orgaanilisest väetisest võib kevadel kasutada komposti. Kõdusõnnik jäägu vaid sügiseseks kasutamiseks. Lubiväetiste kasutamisel peab arvestama selle mõjuks kuluva ajaga. Lubiväetise toimeaeg kestab niiskes mullas 3-4 nädalat.
Enne taimede istutamist ja seenete külvamist võiks ettevalmistatud, tasandatud mullal lasta vajuda. Selleks kulub 2-4 nädalat. Kui taimed istutatakse kohe pärast mulla tasandamist, võib peenra pind mulla vajumise tõttu muutuda konarlikuks. Lohukesi ja konarusi on hiljem keeruline istutatud taimede vahelt tasandada. Samuti koguneb lohukestesse vihmavesi, tekivad liigniisked kohad.
Enne taimede istutamist ja seemnete külvi märgitakse peenrale istutus- ja külvikohad. Siin on taaskord aluseks peenra plaan. Külvialad ja istutuskohad märgitakse peenrale kas liiva, grilltikkude vms materjaliga. Peernale võib nööride abil moodustada rastri, mis abistab samuti taimede kohtade tähistamist.
Suvelillede seemneid külvatakse otse kasvukohale maikuus. Külviviisiks valitakse taime nõuetest ja peenra kujundusest lähtuvalt, kas rida- või hajuskülv. Hajuskülvi kasutatakse tihti üheaastaste kõrreliste korral või suvikute puhul, kes ei vaja kuigi suurt kasvuruumi (nt suureõieline lina, türgi mustköömen, roosa päikesetiib jt). Suuremate taimede korral kasutatakse reaskülvi (nt harilik päevalill, harilik kosmos, suur mungalill jt). Ka üheaastaste kõrreliste seemnete külviks võib valida reaskülvi (nt mustjas sorgo, itaalia kukeleib jt).
Külvi eel hinnatakse mulla niiskus. Kui muld on kuiv, kastetakse külvikoht. Külvi teostamise järel kaetakse seemned, olenevalt seemne suurusest ja mulla lõimisest kuni 3 cm mulla-, liiva või turbakihiga. Taimede tärkamise ühtlustamiseks ja kiirendamiseks kaetakse külvid omakorda kattelooriga.
Pärast taimede tärkamist toimub harvendamine. Esimene harvendamine toimub kohe pärast tärkamist, idulehtede faasis. Esimesel harvendamisel jäetakse taimede vahekauguseks ligikaudu 2 cm. Teine harvendamine toimub 2-3 nädalat pärast esimest harvendamist. Siis jäetakse vahekaugus juba vastavalt liigi nõuetele (keskmiselt 5-30cm). Põuaste ilmade korral tuleb noori taimi kindlasti kasta. Öökülmade ohu korral katta taimed kattelooriga.
Suvelillede istikuid istutatakse kolmel ajal. See sõltub, millist tüüpi istutusega on tegemist.
Esimene istutus tehakse kevadel, esimesel võimalusel, märtsis-aprillis-mais (sõltub kevadistest temperatuuridest ja mulla tahenemise kiirusest). Nii vara istutatakse kevadkülmadele vastupidvamaid taksoneid, kes on dekoratiivsed kuni juuni keskpaigani, mil toimub teine istutus. Esimese istutuse taimed on võõrasema, sarvkannike, kirikakar, lõosilm. Esimese istutuse taimi võib kombineerida ajatatud sibullilledega (nartsissid, kobarüatsidid jt).
Teine suvelillede istutus (kõige enam kasutatud istutusaeg) toimub mai lõpust kuni juuni keskpaigani. Sel ajal istutatakse enamik suvelilli, kes on dekoratiivsed istutamisest kuni vähemalt esimeste sügiskülmade saabumiseni (nt sinilobeelia, mehhiko päsmaslill, lilltubakas, lemmmaltsad, peiulilled jt).
Kolmas suvelillede istutus toimub septembris, mil teise istutuse taimed on välja veninud, õitsemise lõpetanud või külmakahjustuse tõttu dekoratiivsuse kaotanud. Sel ajal istutatakse taksoneid, kes taluvad hästi sügisesi öökülmi ja võivad säilitada oma dekoratiivsuse kuni lume tulekuni. Kolmanda istutuse taksonid on nt lehtkapsas (ilukapsas), padipõõsas, vilt-ristirohi jt. Kolmanda istutuse taimi võib kasutada ka teise istutuse taimena.
Suvelilledel jäetakse istutuamisel vahekauguseks keskmiselt 10-60cm.
| Vahekaugus istutamisel cm | 10 | 15 | 20 | 25 | 30 | 40 | 50 | 60 |
| Taimede kogus ruutmeetrile | 100 | 45 | 25 | 20 | 9 | 6 | 2 | 1 |
Istutatavad taimed on enamasti potitaimed, millel on hästi väljakujunenud juurestik ja taluvad väga hästi kasvukohale istutamist. Enne istutamist kontrollitakse, kas mullapall on piisavalt niiske. Kui mullapall on kuiv, kastetakse taimi korralikult, läbikuivanud mullapalli korral hoitakse seda vees kuni täieliku märgumiseni. Istutamisel võetakse taimed potist välja ja uuritakse juuri. Kui mullapall on tugevalt läbi kasvanud ja juured kasvavad poti põhjas ringe moodustades, harutatakse juured lahti (juurestik avatakse). Juurepalli võib ka veidi altpoolt lahti murda või lõigata. Selleks tehakse juurepalli külgedelt ja põhjast aianoaga sisselõiked. See parandab taime juurdumist. Istutusauk olgu vähemalt poole võrra mullapallist suurem. Nii mahuvad juured vabalt istutusauku. Liigselt väikese istutusaugu korral ei pruugi juured sellesse ära mahtuda või jääda kõveralt. Väikestesse istutusaukudesse istutatud taimed ei juurdu kuigi hästi, juured jäävad ringlema samasse keskkonda, kus nad olid.
Istutamiseks tasuks valida pilvise ilmaga päev või pärastlõuna, et vältida taimest liigset vee aurumist. Taimed istutatakse samale sügavusele, nagu ta enne potis kasvasid. Sügavamale istutades satub juurekael mulda, mis omakorda võib olla põhjuseks haiguste tekkimisele. Liigselt kõrgele istutades jääb osa juurtest mullapinnale või suisa mullast välja, mis põhjustab juurte kuivamist ning taimede hävimist.
Istutamise järel kastetakse. Enne istutamist valatakse vett istutusauku juhul kui muld on peenras kuiv. Istutamise ja kastmise järel kobestatakse muld taimede ümbert. See takistab mullakooriku teket ning vähendab vee kadu mullast.
Öökülmade ohu korral kaitstakse taimi kattelooriga. Katteloori paigutamisel suurematele taimedele tuleb jälgida, et see poleks lehtedega kontaktis. Sellest kohast võivad taimede lehed külmakahjustuse siiski saada. Selle vältimiseks tasuks paigutada taimede ümber karkass, millele asetatakse katteloor.
Esimene väetamine toimub 3-4 nädalat pärast istutamist, siis kui taimed on juurdunud.
Püsilillede istutamises, võrreldes suvelilleistikute istutamisega, suurt erinevust pole. Püsilillede istikuid pakutakse meile enamasti potitaimena. Neid võib istutada kogu vegetatsiooniniperioodi jooksul. Vahekaugused istutamisel jäetakse lähtuvalt taime kasvukujust ja -tugevusest:
Püsililleistikute istutamise protsess toimub sarnaselt suvelilleistikute istutamisele.
Püsilillepeenraid võib pärast taimede istutamist katta multšiga. Multšimaterjaliks võib kasutada purustatud männipuukoort, puiduhaket, peenkillustikku, spetsiaalseid kive jms. Multšikihi tüseduseks arvestatakse püsikupeenras 5-10 cm. Taime juurekaela ümbuses jäetakse muld 5 cm ulatuses multšist vabaks, et juurekaela ümber ei tekiks liigniiskust, mis omakorda põhjustab haiguste tekkimist.
Aediirised on ühed armastatud püsililled, kelle risoom peab istutamisel mullast välja jääma. Aediirise risoomid vajavad valgust ja soojust. Kattes aediirise risoomid mullaga, võivad need kergesti mädanikest tabanduda, samuti väheneb õitsemine. Aediirise risoomide istutamiseks tehakse istutusaugu põhja kuhulik, millele paigutatakse risoom. Juured paigutatakse sirgelt mööda mullakuhuliku külgi alla ja kaetakse mullaga. Aediirise risoomid istutatakse paremate kasvutingumuste saavutamiseks põhja-lõuna suunaliselt nii, et risoom on avatud lõunapäikesele. Lehtedest “lehvik” jäägu põhjasuunda. Aediirise ümbrust ei multšita. Nii nagu risoomid ei talu mullaga katmist, ei talu nad ka multšiga katmist. Pikemalt aediiriste istutamise kohta saab lugeda siit.
Sibullilled on samuti ühed armastatud püsililled, sest toovad aeda värve juba varakevadel. Sibullillede sibulaid istutatakse kevadel ja sügisel. Kevadel istutatakse peamiselt külmaõrnu sibullilli (nt gladioolide mugulsibulaid) ja sügisel külmakindlaid sibullilli (nt tulbi, lumikellukese sibulaid). Nartsisside sibulaid istutatakse augusti teises pooles, septembri alguses. Tulpide sibulaid istutatakse hiljem, septembris-oktoobris. Sibullillede sibulad istutatakse kolme sibula sügavusse. Sibulate vahekauguseks jäetakse, olenevalt kasvutugevusest ja kujundusest 5-30 cm. Kui sügisene sibulate istutamine jäi hiljaks, võib istutuskohad katta multšiga või kuuseokstega.
Lisalugemist:
Lillepeenraid kasutatakse haljastuses eekõige rohelusse värvide toomiseks. Lilled jaotatakse eluea järgi üheaastasteks, kaheaastasteks ja mitmeaastasteks (vt rohttaimede materjali).
Lillepeenraid rühmitatakse mitmetest aspektidest lähtuvalt. Eelkõige lähtutakse kasutatud taimede tüüpidest, samuti ka peenra paiknemisest haljasalal.
Lillepeenra haljasalal paiknemisest lähtuvalt jaotatakse peenrad järgmiselt:
Need peenrad paiknevad seinte, hekkide, tarade, müüride ääres. Taimede istutsamisel paigutatakse selliste peenarde korral tahapoole kõrgemad taimed, esiäärele madalamad taimed. Rindelisuse tagamiseks, paigutatakse keskmise kõrgusega taimed peenra keskmisesse ossa. Paigutades kõrgemad taimed peenra esiäärele ja madalamad tahapoole, varjavad kõrgemad taimed madalamaid ning need ei ole kuigi hästi vaadeldavad.
Ühest küljest vaadelsav suvelillepeenar
Need peenrad paiknevad peamiselt muruplatsidel, pargiteede ristumiskohtades, ringliikluses. Taimede istutamisel paigutatakse selliste peenarde korral kõrgemad taimed peenra keskmisesse ossa. Liikudes peenra servapoole, muutuvad taimede kõrgused järjest madalamaks. Nii tagatakse peenras kavavate taimede vaadeldavus igast vaatepunktist.
Mitmest küljest vaadeldav suvelillepeenar
Taimede tüübist ja elueast lähtuvalt jaotatakse peenrad järgmiselt:
Suvelillepeenrad on taimestatud vaid suvelilledega ja üheaastaste kõrrelistega. Neid kasutatakse nii üldkasutatavatel haljasaladel – parkides, tänavahaljastuses, kui ka koduaedades. Suvelillepeenrad on töömahukad, kuid samas võimaldavad haljasalale luua oma taimede vaheldumisega mitmekesisust. Suvelillepeenardes võib kasutada ka lühiealisi maitsetaimi ja köögiviljataimi (nt lehtpetersell, aedsalat jt).
Suvelillepeenarde eritüüp on musterpeenar, mida kasutatakse valitud mustrite edasiandmiseks. Musterpeenardes kasutatakse üldjuhul madalakasvulisi suvelilli. Mustri paremaks eksponeerimiseks taimede kõrgustega eriti ei “mängita”. Tüüpilised musterpeenra lilled on mehhiko päsmaslill, alatiõitsev begoonia, vilt-ristirohi, madal peiulill, sultan-lemmmalts, leeksalvei, hübriidpetuunia, kivikilbik, võõrasema, sarvkannike jt.
 Musterpeenar. |
 Musterpeenar. Väljaveninud kivikilbik on osaliselt tagasi lõigatud. |
Püsilillepeenrad on taimestatud vaid püsililledega. Lisaks kasutatakse püsikupeenardes mitmeaastaseid kõrrelisi ja ka sõnajalgu. Neid kasutatakse üldkasutatavatel haljasaladel (nt parkides) ja ka koduaedades. Tänavahaljastuses pole püsilillepeenrad kuigi tavapärased. Püsilillepeenrad pole nii töömahukad kui on suvelillepeenrad. Nende välimus ajas kuigi palju ei muutu, sest taimi ei istutata iga-aastaselt.
Püsililepeenarde planeerimisel ja taimede valikul tuleb enam lähtuda õitsemise aegadest. Püsilillede valik on tänapäeval väga suur. Kaunil ja huvitaval püsilillepeenral on igal ajal (va talv) õitsvaid taimi. Samuti tuleb jälgida taimede nõudeid kasvukohale.
Püsilillepeenar
Segapeenrad on taimestatud suve- ja püsililledega. Püsililledena kasutatakse selliste peenarde puhul peamiselt sibullilli (nt tulp, nartsiss jt). Sibullillede vahele, nende inetute lehtede (suvel, pärast õitsemist) varjamiseks ja hilisemate tühjade kohtade katmiseks, kasutatakse suvelilli.
Mõnikord istutatakse tavapärasesse püsikupeenrasse suvelilli. Eriti tehakse seda siis kui püsikupeenar on alles rajatud ja taimed pole veel täissuuruses. Suvelilledega täidetakse püsikute vahele jäänud tühimikud, et vähendada tühja mulla pinda ja umbrohtude levikut. Perioodil, mil püsikupeenras suvelilli kasvatatakse, võib sellist peenart samuti segapeenraks nimetada.
 Segapeenar |
 Segapeenar |
MAASTIKUEHITAJA
Istutusalade tüübid, millest antud kursuse käigus juttu tuleb:
AEDNIK
Istutusalade tüübid, millest antud kursuse käigus juttu tuleb:
Iseseisvaks tööks (maht 82 tundi) tuleb koostada kaks tööd:
Link tööle esitage selle postituse kommentaarina.
Õppija:
Teemad: