Istutusalal tehtavad tööd on sarnased lillepeenardel tehtavate töödega. Erinevus seisneb istutusaladel kasvavate puittaimede hooldamises. Hooldustöödest tuleb istutusalal peamiselt teha kobestamist, väetamist, multši uuendamist, kastmist (vastavalt vajadusele), lõikustöid, toestamist, talvekatete panemist ja eemaldamist.

Kevadel, pärast lume sulamist ja maapinna tahenemist algab istutusala hooldamine talvekatete eemaldamise ja maapinna puhastamisega talve jooksul kogunenud prahist (lehed, oksad jms). Järgneb puude ja põõsaste lõikamine.

Puittaimede lõikamine

Ilupuude ja –põõsaste lõikamise aja valik sõltub nende õitsemise ajast. Varakevadel lõigatakse põõsaid, mis õitsevad suvel või sügisel. Nende õied tekivad pärast lõikamist kasvanud sama aasta okstel. Kevadine lõikamine soodustab neil noorte, rikkalikult õitsvate võrsete kasvu. Varakevadel lõigatakse nt jaapani enelat, puis- ja aedhortensiat, kibuvitsa, kikkapuid, kontpuid, leedrit, suurt läätspuud, lodjap-põisenelat, põõsasmaranat, sarapuud. Samuti lõigatakse varakevadel viljapuid – õuna-  ja pirnipuid, kirsi- ja ploomipuid. Pärast õitsemist (kevadel ja suvel) lõigatakse põõsaid, kes õitsevad eelmise aasta okstel (nt forsüütia, deutsia, tara- ja tuhkurenelas, kuslapuu, harilik ja ungari sirel, ebajasmiin, veigela, võnk-pärgenelas, viirpuu). Sügiseks kasvavad neile tugevad oksad, millel arenevad uued õiepungad, mis järgmise aasta kevadel ja suvel puhkevad.

Puittaimede hooldamisel eristatakse mitmeid lõikevõtteid.

Kärpimisel lõigatakse oksi tagasi. Kärpimine muudab põõsa võra kuju ja suurust. Samuti soodustab kärpimine okste harunemist ja võra tihedamaks kasvamist. Kärpimisel jälgitakse, et lõige saaks tehtud tugeva punga pealt, mis on suunaga soovitud suunas. Lõige tehakse veidi viltu, punga lähedusest nii, et allesjäänud punga ei vigastata.

Harvenduslõikuse käigus lõigatakse võrast välja oksi, mis on vanad, nõrga elujõuga või ristuvad ning kasvavad võrasse. Harvenduslõikust võib teha igal aastal.

Sanitaarlõikusega lõigatakse välja haiged, kuivanud ja murdunud ning külmakahjustusega oksad. Põõsastel lõigatakse sanitaarlõikuse käigus välja ka valede lõikevõtete kasutamise tagajärjel tekkinud tüükad.

Noorenduslõikust tehakse harvem. Noorenduslõikuse käigus lõigatakse tagasi vanad oksad. Noorendamine toimub järk-järguliselt – esimesel aastal lõigatakse tagasi 2/3 vanadest okstest. Järgmisel aastal lõigatakse tagasi need oksad, mis eelmisel aastal tugevalt lõikamata jäid. Noorenduslõikust võib teha ka ühe korraga. Sellisel juhul lõigatakse tagasi kõik oksad. Noorenduslõikuse käigus toimub taime n-ö noorendamine.

Kärpimisel ja väiksemate okste lõikamisel kasutatakse tavalisi oksakäärie. Jämedamate okste lõikamiseks kasutatakse selleks ettenähtud oksakääre (nt hammasülekandega) või oksasaage. Vormilõikusel võib kasutada hekikääre.

Väetamine

Esimesena väetatakse sibullilli nende tärkamise ajal. Väetisena kasutatakse lämmastikurikast kompleksväetist või komposti. Väetis raputatakse tärganud sibullillede vahele. Jälgi, et väetis ei satuks lehtedele. See põhjustab lehtedele väetisepõletust.

Väetisi lisatakse mulda kasvuperioodi esimesel poolel vastavalt vajadusele. Kui istutusalale on lisatud iga-aastaselt komposti, pole kasvuaegne väetamine üldjuhul vajalik. Kui väetamine vajalikuks osutub, võib selleks kasvu ajal kasutada mineraalseid kompleksväetisi või väetiselahuseid. Väetada tasuks õhtupoolikul, sest siis on temperatuurid madalamad ja taimed omastavad toitaineid paremini. Muld peab olema enne väetamist kindlasti niiske. Niiskest mullast omastavad taimed toitaineid paremini ning väetamisega ei põhjustata juurtele põletust.

Väetamiskordade arv sõltub väetatavatest taimedest, nende vajadustest, samuti mulla viljakusest ja ilmastikust. Vihmaste ilmadega uhutakse osa toitaineid mullast välja ning väetamist tuleb korrata. Väetamine tasuks lõpetada augusti alguses, mis loob taimedele võimalused hakata ettevalmistama talvitumiseks. Augusti teises pooles võib talvituse parandamiseks anda veel mõnda lämmastikuvaest sügisväetist.

Multši uuendamine 

Maa täieliku tahenemise järel (mai lõpp-juuni algus) uuendatakse vastavalt vajadusele multš. Multši uuendamine võetakse ette juhul kui see on lagunenud ja/ või mullaga segunenud. Multši uuendamist tehakse vastavalt vajadusele – 2-3 aasta järel. Mineraalset multši tuleb harvem uuendada. Iga-aastaselt võib teha dekoratiivsete kivide (nt valged, multšina kasutatavad kivid) pesemist.

Kastmine

Kogu kasvuperioodi jooksul tuleb järgida mulla niiskust. Põuaperioodidel kasta niiskusnõudlikumaid ja kevadel ning suvel istutatud taimi. Kastmine tasuks võta ette õhtupoolikul kui temperatuur on langenud. Kastmiseks kasutatakse eelsoojendatud vett. Kastmiskordasid olgu vähem kuid korraga anda vett rohkesti, et see satuks taimede juurte piirkonda. Rohkem vajavad vett puittaimed, vähem rohttaimed. Kuival kasvukohal kasvavad taimed vajavad kastmist ainult erandkorras, pikemate põuaperioodide korral.

Muud hooldustööd

Kogu vegetatsiooniperioodi jooksul eemaldatakse lillede äraõitsenud õisi ja õisikuid. See pikendab taimede õitsemist. Vajadusel (nt tuuliste ilmade korral) toestakse lamanduma kippuvaid taimi (nt püsililli). Esialgu, istutusjärgsel paaril aastal kipuvad püsililled lamanduma, sest nad pole veel kasvatanud piisavalt suurt puhmikut, et üksteist toetada. Toestamist vajavad pojengid, kukekannused, aga ka heleeniumid, kõrgekasvulised päevakübarad, aeddaaliad jt. Toestusena võib kasutada spetsiaalseid metallist toestusrõngaid, aga ka pambuskeppe või okstest punutud toestusi. Toed paigutatakse kui taimed on kasvanud vähemalt 1/3 oma tegelikust kõrgusest. Sellisel juhul kasvavad taimed tugedest üle ning varjavad need oma lehtede ja vartega.

Kogu vegetatsiooniperioodi jooksul tuleb tegeleda taimede jälgimisega ja vajadusel taimekaitsetöödega. Samuti on tarvis kogu vegetatsiooniperioodi jooksul istutusala pinda kobestada (kui pole mutšitud) ja umbrohud eemaldada. Umbrohtude levikut ja suuremat rohimist aitab vältida iganädalane kobestamine. Kobestamist võiks teha sooja, päikesepaistelise ilmaga. Sellisel juhul hävivad kobestamise käigus mullast väljatõmmatud umbrohud. Kindlasti tuleb istutusalalt eemaldada kõik juurumbrohtude osad (nt orashein, ohakas, võilill). Servalõikust tuleb teha vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui kord kuus.

Sibullillede (nt nartsiss, lumikelluke jt) lehed lõigatakse maha alles pärast nende kolletumist. Lehtedes toimub fotosüntees ja taim kogub sibulasse toitaineid, et uuel hooajal õitseda.

Uuemate tulbisortide sibulaid tasuks üles võtta igal aastal, suvel pärast lehtede ja varte kuivamist. Sibulad kaevatakse üles, puhastatakse ja pannakse päikese eest varjatud kohta tahenema. Kuvanud sibulad istutatakse tagasi augusti teises pooles või septembris. Nartsisside, lumikellukeste jt külmakindlate sibullillede sibulad tuleb üles võtta vaid juhul kui sibulakogumikud on kasvanud tihedaks ja õitsevad vähe. Ülesvõtmine toimub pärast lehtede kolletumist ja kuivamist. Sibulakogumikud kaevatakse üles ja jagatakse. Sibulad võib kasvukohale kohe tagasi istutada või siis tahendada ning seejärel istutada. Sibullillede sibulad võid istutada sibulakorvidega, eriti tulbid, mida mügrid kahjustavad. Nartsisside sibulaid pole tarvis korvidega istutada, sest need on mügridele mürgised.

Iga 3-10 aasta järel (sõltub püsikust) tuleb ette võtta püsilillede noorendamine. Selleks viiakse läbi jagamine.

Taimede ettevalmistamine talvitumiseks

Sügisel, esimeste külmade saabudes (septembris) tuleb üles võtta külmaõrnade püsilillede mugulad, sibulad, mugul-sibulad (nt daalia, kanna, mugulbegoonia, gladiool jt). Esimese külmakahjustuse järel lõigatakse maha varred ja lehed. Alles jäetakse ca 20cm pikkused tüükad. Seejärel kaevatakse taimed üles, puhastatakse üleliigsest mullast ning viiakse jahedasse ruumi mõneks päevaks tahenema. Tahenemise järel toimub lõplik puhastamine, jagamine ja säilitamisruumi panek.

Sügisel, pärast tugevate külmade saabumist lõigatakse maha püsilillede varred ja lehed. Maapealseid osi ei lõigata igihaljastel püsikutel (nt mägisibul, nõeljalehine-leeklill, igihali, liivatee, bergeenia jt). Sügisel ei lõigata ka helmikpööriste ja tiarellide lehti. Need jäävad taimedele talveks. Vanad, inetuks muutunud lehed võib neil ära lõigata kevad-suvel, kui taimedele on kasvanud uued, noored lehed.

Talvekatete panemine sõltub istutusalal kasvavatest taimedest, samuti istutusala kohast. Päikesele avatud istutusalal kasvavatele okaspuudele tuleb talvekatte (varjutuskanga) panemiseks teha vastav karkass. Selleks lüüakse oktoobris-novembris (tugevamate külmade saabudes) okaspuude ümber puidust vaiad, millele lume tulekul pannakse varjutuskangas. See kaitseb okaspuid kevadise päikesepõletuse eest. Samuti võib kevadise päikesepõletuse vältimiseks panna kuuseoksad igihaljastele pinnakattepüsikutele, kes kasvavad päikeselises kasvukohas (nt nõeljalehine leeklill, liivateed jt). Püsikutele pannakse talvekate kui maapind on u 1-2cm sügavuselt külmunud. Peale kuuseokste võib talvekattematerjalina kasutada freesturvast, puulehti. Katteks kasutatav materjal peab olema kuiv ja õhku läbilaskev.