Tag Archives: Haljasalad

Hekid_ÜL

Tutvu õppematerjalidega.

Koosta ühe etteantud nimekirjast valitud hekitüübi rajamis- ja hoolduskava.
Võimalikud hekitüübid:

  1. pöetav okaspuu kääbushekk
  2. pöetav  madal lehtpõõsa hekk
  3. pöetav madal okaspuuhekk
  4. pöetav keskmise kõrgusega lehtpõõsa hekk
  5. pöetav keskmise kõrgusega okaspuu hekk
  6. vabakujuline keskmise kõrgusega okaspuu hekk
  7. vabakujuline keskmise kõrgusega lehtpõõsa hekk
  8. vabakujuline kõrge lehtpõõsahekk
  9. pöetav kõrge okaspuuhekk
  10. pöetav kõrge lehtpõõsahekk

Rajamis- ja hoolduskavale lisaks paku vähemalt kolm puittaime liiki, mis sobiks valitud hekitüübi rajamiseks.
Ülesande võid vormistada tabelina.

Tehtav tööAeg
(kuu täpsusega)
Kasutatavad vahendid ja materjalidMaterjalide kasutuskogusMärkused
...............
...............

Töö esita blogipostitusena. Tähtaeg on 7. veebruar

Küsimused esita e-kirja teel (katrin.uurman@aianduskool.ee).

Tagasiside neljandale tööle (konteinerhaljastus)

Konteinerhaljastuse teema ülesandeks oli tutvuda õppematerjalidega ning planeerida oma koju üks taimekonteiner, amplipott või rõdukast. Täpsem ülesande kirjeldus on lingi all. Sel korral võis töö esitada blogipostitusena või ka paberkandjal. Töö esitamise tähtajaks oli 12. juuli.

Suurem osa konteinerhaljastuse töödest esitati vaatamata paberil esitamise võimalusele siiski blogipostitusena. Visandite koostamisel kasutati nii spetsiaalseid joonestusprogramme kui ka käsitsi joonistamise võimalust. Tööde hulgas oli ka selliseid, kus lisaks visandamisele viidi ka planeeritu ellu. See ongi parim variant, sest nii saate ise suve jooksul näha, mismoodi planeeritud taimed käituvad, kuidas nad kasvavad, vihmadele ja tuultele vastu peavad jne.
Väljavalitud konteinerite, pottide taimestamiseks kasutati üldjuhul teada-tuntud suvelilli ja nende sorte, nt. Lobelia erinus, Petunia x hybrida, Sutera cordata, Gaura lindheimeri, Pelargonium x hortorum, Pelargonium peltatum, Verbena x hybrida, Impatiens walleriana, Impatiens schlechteri, Senecio cinerarea, Leucophyta brownii, Helichrysum petiolare, Diascia barberae jt. Mõningates töödes kasutati köögivilja- ja maitsetaimi, paaris töös ka puittaimi. Esitati ka üks sisehaljastusse sobiva taimepoti planeering. Selles töös kasutati erinevaid sukulentseid taimi.
Taimede valikult lähtuti eelkõige taimekasti, -poti suurusest, selle asupaigast ja looduslikest toingimustest sellel kohal. Oli töid, kus tegemist oli nn lausistutusega, ehk ühte kasti oli planeeritud ainult üks liik, sort. Samuti oli töid, kus ühte potti, kasti oli planeeritud 8-10-12 erinevat taksonit. Rahulikuma ja efektsema tulemuse saavutamiseks tasuks siiski piirduda 2-5 taksoniga. Rohkem taksoneid tuleb kõne alla juhul, kui taimekasti mõõtmed ulatuvad juba üle 2 meetri.

Vajalike materjalide kalkulatsioonides toodi tihti välja ka hinnakalkulatsioon, mis ei olnud küll vajalik, kuid siiski andis hea ülevaate planeeritu maksumusest. Materjalidest oli mõningal juhul drenaaž ära unustatud. Teisalt arvati, et substraati tootja poolt lisatud väetisest piisab kogu kasvu ajaks ning lisaväetist juurde anda pole tarvis. Drenaažikihi peaks anuma põhja siiski panema. Selle paksuseks võiks olla 5-10 cm, kõrgemate (50 cm ja enam) anumate korral kuni 1/3 anuma kõrgusest. Lisaväetist võiks kasvu ajal anda. Kuna lilletaimed õitsevad intensiivselt, vajavad nad ka palju toitaineid. Anumas on substraadi kogus piiratud, samuti on toitainete hulk piiratud. Iga kastmiskorraga leostame teatud osa toitainetest välja. Kõiki neid tegureid arvestades peaks kasvu ajal lisaväetist andma. Selleks on aianduskauplustest võimalik leida terve hulk mitmesuguseid kastmisväetiseid. Samuti on võimalik kasutada väetisepulkasid ja tablette. Kes aga sünteetilisi väetisi kasutada ei soovi, võib kasutada nt. kanakaka graanulitest tehtud leotist või taimseid leotisi. Taimeanumates kasvavaid taimi võiks väetama hakata u. 3 nädalat pärast nende istutamist. Väetamiskordi olgu (sõltuvalt taimeliigist ja kasvufaasist) 1-2 korda nädalas. Enne väetamist tuleb kindlasti kontrollida, kas substraat on anumas niiske või mitte. Kuiva substraadi korral tuleb see enne väetamist kasta.

Veel hakkas silma taimenimede ebaõige kasutamine. Ilmselt on see tingitud erinevatel veebilehtedel olevast infost. Tuletame meelde! Taimede eestikeelsed nimed kirjutatakse ikka väikese algustähega, v.a. juhul kui tegemist ei ole erandiga (nt. Thunbergi kukerpuul kirjutatakse esimene sõna suure algustähega). Esines ka selliseid liiginimesid nagu tavaline aed-raudürt, surfiinia (lad. k. Petunia x hybrida), suureõieline madal petuunia, Impatiens ‘New Guinea’ (ilmselt on mõeldud hertsog-lemmmaltsa). Surfiinia on hübriidpetuunia sordirühm, mitte liik.  Sõnapaar “suureõieline madal” petuunia pigem kirjeldab kõneall oleva petuunia haabitust. Sortide nimed kirjutatakse ikka ülakomade, mitte jutumärkide vahele; ladinakeelsed nimed olgu kaldkirjas ehk kursiivis (Italic), mitte ülakomade ega jutumärkide vahel ja püstkirjas. Taimede nimesid (nii eesti- kui ka ladinakeelseid) saate kontrollida taimenimede andmebaasisit.

Üldiselt esitatud tööd vastasid esitatud nõuetele, vaid kolm õpilast peavad oma tööd täiendama (vt. eKooli).

Siinkohal kiidan kõiki, kes on oma töö õigeaegselt esitanud. Eriti tahan kiita 1ak3 (aiandus, kolmas rühm) kursust, sest kõik õpilased esitasid töö õigeaegselt.

Õpilased, kes ei ole tänaseks (17. juuli) konteinerhaljastuse tööd teinud, peavad selle siiski ära tegema. Kuna töö tegemiseks on kogu suvi, siis tuleb lisaks planeerimisele ka planeeritu ellu viia. Selleks esitage lisaks ülesande kirjelduses esitatule ka fotod rajamisest ning sügisene (september) SWOT analüüs planeeritu kohta.

Õpilased, kellel on 2/3 või enam teoreetilistest töödest tegemata peavad esitama mulle uues õppeaasta alguses portfoolio, mis sisaldab kõiki nõutud tööid ja enesereflektsioone tehtud ülesannete kohta. Portfoolio tuleb esitada paberkandjal, korrektselt vormistatuna (sh viitamised jms), köidetuna järgmise õppeaasta esimesel sessioonil.

Õpilased, kes peavad mapi esitama:
1ak1 kursus

  1. Hedi Eljandi,
  2. Anni Kersna,
  3. Kristjan Nagla,

1ak2 kursus

  1. Indrek Aavasoo,
  2. Hannes Oja,
  3. Tanel Raudsepp,

1mk1 kursus

  1. Anneli Kajamaa (istutusalad),
  2. Liina Küttis ((rohttaimed, istutusalad),
  3. Andrei Romatsuk (rohttaimed, istutusalad),
  4. Marge Trumsi (rohttaimed, istutusalad),

1mk2 kursus

  1. Oxana Chigasova (rohttaimed, istutusalad),
  2. Madis Eenlo (rohttaimed, istutusalad),
  3. Erki Ilmoja (rohttaimed, istutusalad),
  4. Jaan Kiisler (istutusalad),
  5. Margit Kindsiveer (istutusalad),
  6. Annika Roost (istutusalad),
  7. Tiina Talts (istutusalad),

1mk3 kursus

  1. Valentin Degterjov (istutusalad),
  2. Eero Ehandi (rohttaimed)
  3. Margarita Kanut (rohttaimed, istutusalad),
  4. Kersti Klaan (istutusalad),
  5. Tõnis Vahi (rohttaimed, istutusalad),
  6. Ülle Vaht (rohttaimed, istutusalad).

Õpilased, kellel on esitada üksikuid ülesandeid, võivad need ikka oma blogis esitada.

Küsimustest andke mulle teada e-kirja teel. Olen küll augusti lõpuni puhkusel kuid kord nädalas kontrollin postkasti.

Aianduse eriala õpilastele panin eKooli välja mooduli hinded välja, sest siinkohal meie aine saab otsa. Maastikuehitajatega kohtume juba sügisel sest nii rohttaimede kui ka istutusalade tunnid jätkuvad.

Soovin kõigile kaunist ja teguderohket suve. Käige ringi ikka avatud silmadega.

Kohtumiseni juba uuel (õppe)aastal! 🙂

Tagasiside kolmandale tööle (kiviktaimla ja turbapeenar)

Kiviktaimla ja turbapeenra teemade ülesannne koosnes kolmest osast:

  1. Koostada kokkuvõtlik materjal kiviktaimlast või turbapeenrast
  2. Lugeda kursusekaaslase tööd ning lisada sellele kommentaar
  3. Esitada reflektsioon loetu (kursusekaaslase töö) kohta.

Uurimiseks ja ülevaate andmiseks valiti ühtviisi nii kiviktaimla kui ka turbapeenra teemat. Mõnevõrra rohkem käsitleti kiviktaimlat. Töid lugedes selgus, et teie hulgas on neid, kellele valitud teema oli juba eelnevalt tuttav. Samuti oli neid, kellele valitud teema oli täiesti uus. Vähem oldi eelnevalt kursis turbapeenra teema kohta.

Uuritud materjale oli mitmeid. Enamasti töötati läbi internetis, veebilehekülgedel avaldatud, eestikeelseid tekstina avaldatud materjale. Vähem uuriti võõrkeelset materjali. Pea-aegu igaüks oli vaadanud ka mõne temaatilise video. Enam olid algmaterjalide autoriteks Arnold Hannust ja Mihkel Saar. Kuna tegemist on teada-tuntud, tunnustatud aednikega, siis materjali usaldusväärsuses küsimusi ei tekkinud.

Kiviktaimla teema puhul pakkus enam n-ö avastamist just see, et kasutama peaks võimalikult suuri kive, mida inimene tõsta ei jaksa. Samuti oli uudiseks see, et kasutada tuleb ühte tüüpi kive – on need siis raudkivid või paekivid. Tõdeti ka seda, et enam leiab materjali raudkividest kiviktaimla rajamise kohta. Huvitavaks osutus ka n-ö uut tüüpi kiviktaimla – Tšehhi kiviktaimla. Lisaksin veel, et Eesti võiks kivide kasutuse poolest jagada kaheks. Põhja-Eestis sobiks enam kiviktaimlas kasutada paekivi (lubjakivi) ja Lõuna-Eestis raudkivi (maakivi). Põhjuseks ikka materjalide looduslikkus ja päritolu. Paekivist rajatised mõjuvad Lõuna-Eestis võõralt ja vastupidi.

Turbapeenar kui aia element oli vähem tuttav. Töö tegemise käigus tõdeti, et kummutatud sai esialgne arvamus, et turbapeenra rajamine on “raketiteadus”. Tõdeti ka seda, et turbapeenra hooldamine on lihtne ning ei peaks valmistama raskusi. Üllatust või ideed pakkus asjaolu, et turbapeenras võib koos rododendronitega kasvatada kultuurseid metsamarjakultuure. Küll aga peaks meeles pidama asjaolu, et hea saagi saamiseks peaks turbapeenar paiknema aias valgusküllasel kohal. See aga seab piirangud muude taimede valikule. Samuti saadi teada, et turbapeenar võib olla nii maasse süvistatud kui ka tõstetud. Tõstetud peenra puhul võib servamaterjalina kasutada peale turbapätside veel ka kive ja puitu (nt liiprid, pakud, palgid jm). Samas on meile teada asjaolu, et turvas on looduslik materjal, mida Eestis on hetkel veel piisavalt. Turvas aga taastub väga aeglaselt. Mõtle, kui paks turbakiht tekib ühe aastaga? Kuna turvas tekib aeglaselt, siis “muu maailm” otsib turbale alternatiive. Tootvas aianduses kasutatakse ju teatavasti kivivilla. Kasutusse on võetud kookoskiud, kookos-substraat… Sellest tulenevalt võibki mõtiskleda, kui otstarbekas on üldse turbapeenraid rajada. Tegemist on küll huvitava ja omanäolise aiaelemendiga, kuid pikas perspektiivis on arvatavasti tegemist kaduva “nähtusega”. Turbapeenart käsitlevaid materjale uurides saadi teada, et lubjakivi kasutamine on lubamatu, kuna see neutraliseerib happelist turvast. Rododendronid aga vajavad kasvuks just happelist keskkonda. Uudisena võin lisada, et täna on pakkumises ka juba lupja taluvaid rododendroneid. Üks väike kollektsioon rajati aianduskooli kollektsiooni käesoleva aasta kevadel. Kooli tulles olete kõik oodatud seda istutusala uudistama! 🙂

Töö teise ja kolmanda osa tegemisel tutvuti kursusekaaslaste töödega. Mul oli hea meel näha, et te ei piirdunud ainult enda kursusega. Oli juhuseid, kus maastikuehitaja oli lugenud aedniku tööd ja vastupidi. Oli ka õpilasi, kes lugesid paljusid töid ning valisid kommentaari ja reflektsiooni kirjutamiseks välja ühe.

Kommentaarides ja reflektsioonides tõdeti, et kaaslaste tööd olid koostatud hästi ning enamjaolt vastasid etteantud nõuetele ja ootustele. Parandus-/ täiendusettepanekuid tehti väga vähe. Meeldis, et kaaslaste töid lugedes lähtusite just sellest, kas teksti alusel on võimalik käsitletud aiaelement ära rajada. Tihti tõdeti, et kaaslaste tööd olid kirjutatud nii hästi, et lugejal tekkis huvi ka endale, kas siis kiviktaimla või turbapeenar rajada.

Kuna ülesande teine osa koosnes kahest ülesandest: kommentaar ja reflektsioon, siis palun jälgige, et need mõlemad on esitatud. Mõningal juhul tekitas raskusi kommentaari lisamine, sest blogi omanik oli kommenteerimise n-ö ära keelanud või nõudis heakskiitu. Viimasel juhul kommentaar kohe ei muutunud avalikuks ja kommentaari autor ei näinud, kas tema kirjutatu oli õiges kohas või mitte. Siit ka minu palve, palun vaadake, kas kõik teie töödele esitatud kommentaarid on nähtavad. Eriti esineb seda probleemi WordPressi blogis. Samuti palun jälgige, et kommentaar ja reflektsioon on tehtud. Päris tihti esines olukorda, kus reflekstioon oli kenasti olemas, aga kommentaari töö autorile polnud esitatud. Te kõik ju soovite teada, kui teie tööd kaaslane luges ning midagi ka sellest arvas. Üks õpilane ka vastas tema tööle esitatud kommentaarile. 🙂 Üks õpilane enne reflektsiooni kirjutama asumist uuris järgi, mis reflektsioon üldse on.

Kiidan kõiki, kes on oma tööd esitanud! Tubli! 🙂

Tänaseks olen hinded eKooli sisestanud. Päris mitmetel on reflektsioon ja/ või kommentaar puudu. Palun esitage need. Ka eelnevaid töid on veel võimalik teha. Viimaseks tööde esitamise päevaks on 12. juuli.

Konteinerhaljastus

Tutvu õppematerjalidega.

Planeeri enda koju üks taimekonteiner, amplipott või rõdukast.

DesignButterflyRoundKoosta visand koos taimede eesti- ja ladinakeelsete nimede ning sortide nimedega.  Visand on mõõtkavata esialgne taimestusplaan, mille vormistus on vaba. Lisa juurde seletuskiri, mis sisaldab anuma kirjeldust (materjal, mõõtmed, värv) ja taimede valiku põhjendust ning materjalide kalkulatsiooni. Kalkulatsioon peab sisaldama planeeritud taimede koguseid, substraadi kogust, kasutatava väetise nime ja kulunormi. Kui planeerite kasutada hüdrogeeli, siis arvestage selle kogus ka välja. DesignShadeRectangular

Turba koguse arvutamisel võib arvestada, et 1 liiter kuiva turvast kaalub keskmiselt (olenevalt fraktsioonist) 60-90g. Turba koguse võibki liitrites arvutada.

Visand värvi taimede õite (õisdekoratiivsed) või lehtede (lehtdekoratiivsed) värvuse järgi.

Töö võib esitada blogipostitusena (visandist tee sel juhul pilt) või paberkandjal tundi kaasa võttes. Viimane töö esitamise päev on 12. juuli.

Küsimused esita e-kirja teel (katrin.uurman@aianduskool.ee) või tunnis (juunis-juulis).

 

Piltide allikad:
http://gardenei.com/DesignsButterflyGardens.html
http://www.ecoturfco.com/DesignsPerennialShadeGardens.html

Konteinerhaljastus

IMG_ 392_1

Konteinerhaljastuse all mõistetakse hooajalist ilutaimede kasvatamist teistaldatvates anumates (kastid, potid, aiavaasid, ampelpotid jms).

Konteinerhaljastust kasutatakse tihti kohtades, kus peenraid ja istutusalasid pole võimalik rajada. Taimestatud anumaid näeme tihti tänavahaljastuses, eelkõige jalakäijate tänavatel, platsidel, parklates, aga ka rõdudel, terrassidel. Konteinerhaljastus võimaldab luua vaheldust ning mitmekesisust.

Enamasti kasutatakse konteinerhaljastuses lühiealisi taimi – suvelilli, lühiealisi püsililli, aga ka maitsetaimi ja mõningaid köögiviljakultuure ja toataimi. Taimepottidesse, -kastidesse planeeritakse tihti üheks hooajaks kaks või kolm istutust: kevadine, suvine ja sügisene istutus. Kahe istutuse korral jäetakse kas kevadine või sügisene istutus ära. Kevadisse istutusse planeeritakse taimi, keda saab varakult istutada ning kes taluvad hästi kevadisi jahedaid temperatuure. Nt sobivad kevadiseks istutuseks võõrasemad, sarvkannikesed, kirikakar. Tihti kasutatakse kevadises istutuses ka ajatatud sibullilli (nt nartsissid, idahüatsindid, krookused jt). Kevadine istutus tehakse esimesel võimalusel – märtsis-aprillis.

Konteiner

Suvisesse istutusse valitakse kaua ja rikkalikult õitsevaid suvelilli (nt sultan-lemmmalts, hertsog-lemmmalts, hübriidpetuunia, aed-puispetuunia, sinilobeelia, harilik kaksikkannus, madal peiulill, südajas suutera jt), aga ka lehtdekoratiivseid suvelilli (nt vilt-ristirohi, ahtalehine käokuld, lamav käokuld, värd-kirinõges, ilunõges, padipõõsas, roniv mikaania jt) ja lühiealisi püsililli (nt helmikpöörise ja tiarelli sordid, roomav metsvits). Suvine istutus tehakse juunikuus ning peaks olema dekoratiivne kuni esimeste sügiskülmade saabumiseni).

Sügisesse istutusse valitakse taimed, kes taluvad sügisesi külmasid ning on dekoratiivsed kuni lume tulekuni (nt lehtkapsas, kanarbik, padipõõsas, vilt-ristirohi, krüsanteemid jt). Sügisene istutus tehakse septembris-oktoobris.

Valik suvelilli amplitesse ja taimekastidesse.

ANUMATE MATERJALID

Konteinereid ja amplipotte pakutakse mitmetest erinevatest materjalidest:

  • terrakota
  • kivi
  • puit
  • vitstest punutud
  • keraamika
  • metall
  • plastik
  • klaasiud
  • muud.

Terrakota on klassikaline taimepoti materjal, mis sobib mitmesugustesse tingimustesse. See reguleerib hästi niiskust ning tagab taimedele optimaalsed kasvutingimused. On raske teisaldada kuid külmatundlik.

Kivist anumad sobivad erinevatesse tingimustesse. Need pakuvad taimedele sobilikku niiskusrežiimi, hoiavad sooja, on raskesti teisaldatavad ning külmatundlikud.

Puidust taimeanumad sobivad eelkõige maapiirkonda, taluhoovi. Need on kergesti töödeldavad. Välimust on lihtne muuta. Puidust anum tagab taimedele hea niiskusrežiimi kuid selle kasutusiga on lühike. Tavaliselt puidust anumad üle viie aasta ei kesta. Puidust anumad vajavad igakevadist hooldust.

Vitspunutised on omanäolised kuid ei sobi kaasaegsete hoonetega. Pigem sobivad taluhoovi. Vooderdusena on kasutatud kilet, mille võib asendada samblaga, mis loob taimele parema niiskusrežiimi. Vitstest punutud anumate eluiga on suhteliselt lühike. Kõige kiiremini kõduneb anuma põhi.

Keraamika on suhteliselt palju kasutatud materjal. Vastavalt viimistlusele sobivad mitmesugustesse erinevatesse keskkondadesse. Võib tekkida liigniiskuse oht. Teisaldada on neid raske ja nad on külmatundlikud.

Metallist anumad sobivad mitemetesse keskkondadesse. Arvestama peab, et metallist anum tõstab kasvusubstraadis rauaühendite hulka. Võib tekkida ka liigniiskuse oht. Enam sobivad kasutada mittedekoratiivsete pottide ümbrispottidena.

Plastikust anumaid pakutakse meile väga palju. Neid on erinevate mõõtude, kuju ja värviga. Eeliseks on odavus. Nad on kergesti purunevad. Plastikust anumad ei taga taimedele sobilikku niiskusrežiimi.  On kergesti teisaldatavad.

Klaaskiust anumad on võrreldes plastikust anumatega sarnaste omadustega. Hinnaklassilt on klaaskiust anumad kallimad.

Muud anumad. Taimeanumatena võib kasutada kärusid, kastekanne, piimanõusid, saapaid jms. Taoliste anumate puhul on oluline jälgida, et üleliigne vesi liiguks anumast välja. Need on omanäolised kuid neid on oluliselt keerulisem sobitada keskkonad. Tihti on taolised anumad ise kujunduselemendiks ning taimedel on väiksem roll.

TAIMEDE VALIK JA ISTUTAMINE

Esmalt tehakse taimede valik. Taimede valikul tuleb lähtuda taimede nõuetsest kasvukohale, eriti valgusele ja mullale (viljakus, niiskus). Arvestada tuleb ka tuultega. Ühte konteinerisse on sobilik istutada sarnaseid nõudeid vajavad taimed. Sellisel juhul kasvavad lilled ühtviisi hästi ja konteiner on dekoratiivne ning täidab oma eesmärki.

Taimede istutamise aeg valitakse vastavalt võimalustele. Avamaal paiknevatesse konteineritesse istutatakse taimed pärast öökülmade ohu möödumist (juunis). Teisaldatavatesse konteineritesse võib taimed istutada varem. Sellisel juhul hoitakse konteinereid kasvuhoones kuni öökülmade ohu möödumiseni.

Istutamine toimub istutusplaani alusel. Istutamise protsess on sarnane taimede peenrasse istutamisega. Taimed istutatakse tihedamalt kui peenrasse. Taimede istutusvaheks arvestatakse  keskmiselt 10-15 cm.

KONTEINERTAIMEDE HOOLDAMINE

IMG_ 051

Konteinertaimede hooldamisele kasvu ajal tuleb pöörata suuremat tähelepanu kui peenras kasvavate taimede hooldamisele. Kuna substraadi kogus on konteineris piiratud, on oht selle kiirele läbikuivamisele. Samuti võib konteinerhaljastuse taimi kimbutada toitainete puudus. Selle vältimiseks tuleb taimi regulaarselt kasta ja väetada. Väetised võib anda koos kastmisveega. Kastmiseks kasutatakse eelsoojendatud vett. Väetamiseks on otstarbekas kasutada kompleksväetiseid, mis sisaldavad taimedele mitmeid vajalikke toiteelemente. Esimene väetamine toimub 2-3 nädalat pärast istutamist. Enne tuleb kindlasti kontrollida, kas substraat on konteineris niiske. Kuivale substraadile ei ole otstarbekas väetisi lisada. See võib põhjustada juurtele väetisepõletusi, samuti ei toimi väetised kuivas keskkonnas. Olenevalt kasutatavast väetisest, kasutatakse seda kord nädalas või üle nädala. Väetamiseks võib kasutada ka spetsiaalseid väetisepulkasid või Osmocote väetist. Need on pikaajalised, toime kestab 3-6 kuud. Pikaajaliste väetiste kasutamisel on samuti oluline jälgida substraadi niiskust. Kuivas substraadis needki väetised ei toimi.

Kuna konteinerite taimestamiseks kasutatakse peamiselt rikkalikult õitsevaid suvelilli, siis õitsemisperioodi pikendamiseks tuleb ära lõigata kõik äraõitsenud õied ja õisikud. Seemnete arenedes väheneb õite moodustumine ja taime kasv.

Harvem tuleb ette konteinerite hooldamisel rohimist. Küll aga tuleb tuulisel kohal paiknevas konteineris kasvavaid kõrgemakasvulisi taimi toestada (nt daaliad).

Mõned sobilikud taimekombinatsioonid taimekastide ja -amplite taimestamiseks:

  • hübriidpetuunia, südajas suutera, roomav metsvits;
  • sinine tiiviklill, ripp-pelargoon;
  • vöötpelargoon, lamav käokuld, südajas suutera;
  • ripp-pelargoon, õhuline piimalill;
  • sinilobeelia, feerulalehine ruse;
  • sinilobeelia, lamav käokuld, hertsog-lemmalts;
  • sinilobeelia, aed-raudürt;
  • jne.

TÄHELEPANEKUD JA NIPID!

Konteineris paiknevasse substraati võib segada niiskusrežiimi parandamiseks hüdrogeeli, perliiti või vermikuliiti.

Hüdrogeel on kristalne, valge pulber, mis imab niiskust. Niiskudes muutub sültjaks, mistõttu substraati lisades tuleb hoolikalt segada. Kasutusnorm on 10g 1 liitri substraadi kohta (sõltuvalt tootja soovitusest võib olla erinev).

Perliit on vulkaaniline kivim, mille veemahutavus on 97, 1%. Ta on steriilne ja neutraalse pH-ga. Perliit on valge värvusega ja meenutab väetise graanuleid.

Vermikuliit on vilgukivi meenutav helepruunikas, -beežikas pehme ja läikiv kivim. Vermikuliiti ei soovitata kasutada hapulembeliste taimede kasvatamisel kuna tõstab substraadi pH-d. On steriilne materjal.

Niiskusrežiimi parandamiseks võib kasvusubstraadi pinda pärast taimee istutamist multšida.

Anumasse (põhja) võib 1/3 ulatuses lisada komposti. Samas tuleb jälgida, et vihmaussid ei satuks anumasse. Vihmaussid ei liigu anumast välja ning hakkavad taimede juuri kahjustama.

Kanakaka graanuleid võib lisada anuma põhja, kasvusubstraadi kihile. Vältida tuleks juurte kokkupuudet graanulitega. See põhjustab juurtele väetise põletust.

Tagasiside esimesele tööle (lillepeenrad)

Lillepeenarde rajamise ja hooldamise teema ülesandes tuli koostada lillepeenra (püsililled, sh sibullilled) rajamiseks ja hooldamiseks vajalike tööriistade ja materjalide kataloog. Kataloog pidi sisaladama järgmist infot:

  • tööriista nimi,
  • tööd (mille tegemisel soovitate kasutada),
  • kasutamise aeg,
  • pilt.

Kuna samade või sarnaste tööriistade valik on lai, tuli juurde lisada põhjendus, miks just väljapakutud tööriist või vahend valituks osutus.

Töö esitamise tähtajaks oli 5. aprill.

Tihti lähtuti töö koostamisel oma kogemusest. Enamasti valiti tööriistu Fiskarsi ja Gardena firmadelt. Vähem pakuti Wolf Garteni ja Joseph Bentley tooteid. Põhjusena toodi eelkõige välja kasutamise mugavust, ergonoomilisust, vastupidavust aga ka erksavärvilisust. 🙂 Tegelikult tähtsaimad tegurid ongi ju ühe tööriista valikul asjalu, et see oleks vastupidav, käepärane ja lihtsalt kasutatav.

Töö oli lahendatud mitmel eriviisil. Kasutatud oli nii tabelit, loetelu kui ka teksti. Ühe õpilase töö oli esitatud eraldi veebikeskkonnas, millele oli oma blogis viidatud. Töö nägigi välja, nagu kataloog. 🙂

Sisult oli töid mitmesuguseid. Tööriistad toodi välja nii suvalises järjekorras kui ka järjestati nii, nagu neid reaalselt vaja läheb. Oli väga põhjalikke töid, kus olid välja toodud kõikvõimalikud vahendid, mis püsikupeenra rajamisel ja hooldamisel võivad kasutusse tulla. Samas oli ka selliseid töid, kus oli lähtutud eelkõige peamistest vahenditest ja spetsiifilisemad olid kõrvale jäetud. Lisan siia sõnapilve, kus kajastuvad tööriistad ja muud vahendid, mis teie töödes täsitletud said. Mida suurem sõna, seda enam mainitud.

Kodutöödes nimetatud tööriistad ja vahendid

Kodutöödes nimetatud tööriistad ja vahendid

Töid lugedes selgus ka tõsiasi, et põhimõtteliselt samu tööriistu nimetavad erinevad tootjafirmad erinevalt. Nt peenraservalõikur, mida võib leida ka poolkuuraua, servalõikaja vms nime alt. Loodan, et tööd tehes, märkas seda igaüks.

Sissekande töö arvestuse kohta leiate eKoolist. Õpilased, kes peavad oma tööd täiendama, said minult vastavasisulise kommentari oma blogisse. Õpilased, kellel on tänaseks (12. aprill) töö esitama, peavad selle kindlasti ära tegema.

Lõpetuseks aga jagan teiega ühte videot ühedst tööriistast, mis on viimastel päevadel sotsiaalmeedias kommentaare ja arvamusi kogunud. Videot saab vaadata lingi alt. Video vaatamiseks ei ole tarvis mingit erikontot ega kuhugile n-ö sisse logima.

Istutusalad

Tutvu õppematerjalidega:

Koosta tabel kümne erineva põõsa lõikamise kohta.

Näide

Eestikeelne nimi Ladinakeelne nimi Õitsemise aegLõikamise aegTagasilõigatava osa pikkus
värdforsüütiaForsythia x intermediaaprill, maikevadel, pärast õitsemist1/3-1/2 oksa pikkusest
...............

Töö esita blogipostitusena hiljemalt 19. aprillil 2015. 

Istutusalade hooldamine

Istutusalal tehtavad tööd on sarnased lillepeenardel tehtavate töödega. Erinevus seisneb istutusaladel kasvavate puittaimede hooldamises. Hooldustöödest tuleb istutusalal peamiselt teha kobestamist, väetamist, multši uuendamist, kastmist (vastavalt vajadusele), lõikustöid, toestamist, talvekatete panemist ja eemaldamist.

Kevadel, pärast lume sulamist ja maapinna tahenemist algab istutusala hooldamine talvekatete eemaldamise ja maapinna puhastamisega talve jooksul kogunenud prahist (lehed, oksad jms). Järgneb puude ja põõsaste lõikamine.

Puittaimede lõikamine

Ilupuude ja –põõsaste lõikamise aja valik sõltub nende õitsemise ajast. Varakevadel lõigatakse põõsaid, mis õitsevad suvel või sügisel. Nende õied tekivad pärast lõikamist kasvanud sama aasta okstel. Kevadine lõikamine soodustab neil noorte, rikkalikult õitsvate võrsete kasvu. Varakevadel lõigatakse nt jaapani enelat, puis- ja aedhortensiat, kibuvitsa, kikkapuid, kontpuid, leedrit, suurt läätspuud, lodjap-põisenelat, põõsasmaranat, sarapuud. Samuti lõigatakse varakevadel viljapuid – õuna-  ja pirnipuid, kirsi- ja ploomipuid. Pärast õitsemist (kevadel ja suvel) lõigatakse põõsaid, kes õitsevad eelmise aasta okstel (nt forsüütia, deutsia, tara- ja tuhkurenelas, kuslapuu, harilik ja ungari sirel, ebajasmiin, veigela, võnk-pärgenelas, viirpuu). Sügiseks kasvavad neile tugevad oksad, millel arenevad uued õiepungad, mis järgmise aasta kevadel ja suvel puhkevad.

Pukspuu vormilõikus

Pukspuu vormilõikus

Puittaimede hooldamisel eristatakse mitmeid lõikevõtteid.

Kärpimisel lõigatakse oksi tagasi. Kärpimine muudab põõsa võra kuju ja suurust. Samuti soodustab kärpimine okste harunemist ja võra tihedamaks kasvamist. Kärpimisel jälgitakse, et lõige saaks tehtud tugeva punga pealt, mis on suunaga soovitud suunas. Lõige tehakse veidi viltu, punga lähedusest nii, et allesjäänud punga ei vigastata.

Harvenduslõikuse käigus lõigatakse võrast välja oksi, mis on vanad, nõrga elujõuga või ristuvad ning kasvavad võrasse. Harvenduslõikust võib teha igal aastal.

Sanitaarlõikusega lõigatakse välja haiged, kuivanud ja murdunud ning külmakahjustusega oksad. Põõsastel lõigatakse sanitaarlõikuse käigus välja ka valede lõikevõtete kasutamise tagajärjel tekkinud tüükad.

Noorenduslõikust tehakse harvem. Noorenduslõikuse käigus lõigatakse tagasi vanad oksad. Noorendamine toimub järk-järguliselt – esimesel aastal lõigatakse tagasi 2/3 vanadest okstest. Järgmisel aastal lõigatakse tagasi need oksad, mis eelmisel aastal tugevalt lõikamata jäid. Noorenduslõikust võib teha ka ühe korraga. Sellisel juhul lõigatakse tagasi kõik oksad. Noorenduslõikuse käigus toimub taime n-ö noorendamine.

Kärpimisel ja väiksemate okste lõikamisel kasutatakse tavalisi oksakäärie. Jämedamate okste lõikamiseks kasutatakse selleks ettenähtud oksakääre (nt hammasülekandega) või oksasaage. Vormilõikusel võib kasutada hekikääre.

Kärpimislõige

Kärpimislõige: 1. tüügas on jäetud liiga pikaks; 2. lõige on tehtud liiga viltu; 3. korrektne lõige; 4. lõige on tehtud pungale liiga lähedalt. Allikas: http://eds.ee/eds/images/doc/Green_man_A5_EST.pdf

Väetamine

Esimesena väetatakse sibullilli nende tärkamise ajal. Väetisena kasutatakse lämmastikurikast kompleksväetist või komposti. Väetis raputatakse tärganud sibullillede vahele. Jälgi, et väetis ei satuks lehtedele. See põhjustab lehtedele väetisepõletust.

Väetisi lisatakse mulda kasvuperioodi esimesel poolel vastavalt vajadusele. Kui istutusalale on lisatud iga-aastaselt komposti, pole kasvuaegne väetamine üldjuhul vajalik. Kui väetamine vajalikuks osutub, võib selleks kasvu ajal kasutada mineraalseid kompleksväetisi või väetiselahuseid. Väetada tasuks õhtupoolikul, sest siis on temperatuurid madalamad ja taimed omastavad toitaineid paremini. Muld peab olema enne väetamist kindlasti niiske. Niiskest mullast omastavad taimed toitaineid paremini ning väetamisega ei põhjustata juurtele põletust.

Väetamine

Tagasilõigatud ja väetatud kortsleht

Väetamiskordade arv sõltub väetatavatest taimedest, nende vajadustest, samuti mulla viljakusest ja ilmastikust. Vihmaste ilmadega uhutakse osa toitaineid mullast välja ning väetamist tuleb korrata. Väetamine tasuks lõpetada augusti alguses, mis loob taimedele võimalused hakata ettevalmistama talvitumiseks. Augusti teises pooles võib talvituse parandamiseks anda veel mõnda lämmastikuvaest sügisväetist.

Multši uuendamine 

Teokarbid multšina

Teokarbid multšina

Maa täieliku tahenemise järel (mai lõpp-juuni algus) uuendatakse vastavalt vajadusele multš. Multši uuendamine võetakse ette juhul kui see on lagunenud ja/ või mullaga segunenud. Multši uuendamist tehakse vastavalt vajadusele – 2-3 aasta järel. Mineraalset multši tuleb harvem uuendada. Iga-aastaselt võib teha dekoratiivsete kivide (nt valged, multšina kasutatavad kivid) pesemist.

Kastmine

Kogu kasvuperioodi jooksul tuleb järgida mulla niiskust. Põuaperioodidel kasta niiskusnõudlikumaid ja kevadel ning suvel istutatud taimi. Kastmine tasuks võta ette õhtupoolikul kui temperatuur on langenud. Kastmiseks kasutatakse eelsoojendatud vett. Kastmiskordasid olgu vähem kuid korraga anda vett rohkesti, et see satuks taimede juurte piirkonda. Rohkem vajavad vett puittaimed, vähem rohttaimed. Kuival kasvukohal kasvavad taimed vajavad kastmist ainult erandkorras, pikemate põuaperioodide korral.

Muud hooldustööd

Istutusala heki taustal

Istutusala heki taustal

Kogu vegetatsiooniperioodi jooksul eemaldatakse lillede äraõitsenud õisi ja õisikuid. See pikendab taimede õitsemist. Vajadusel (nt tuuliste ilmade korral) toestakse lamanduma kippuvaid taimi (nt püsililli). Esialgu, istutusjärgsel paaril aastal kipuvad püsililled lamanduma, sest nad pole veel kasvatanud piisavalt suurt puhmikut, et üksteist toetada. Toestamist vajavad pojengid, kukekannused, aga ka heleeniumid, kõrgekasvulised päevakübarad, aeddaaliad jt. Toestusena võib kasutada spetsiaalseid metallist toestusrõngaid, aga ka pambuskeppe või okstest punutud toestusi. Toed paigutatakse kui taimed on kasvanud vähemalt 1/3 oma tegelikust kõrgusest. Sellisel juhul kasvavad taimed tugedest üle ning varjavad need oma lehtede ja vartega.

Oluline on tööriistu pärast kasutamist puhastada

Oluline on tööriistu pärast kasutamist puhastada

Kogu vegetatsiooniperioodi jooksul tuleb tegeleda taimede jälgimisega ja vajadusel taimekaitsetöödega. Samuti on tarvis kogu vegetatsiooniperioodi jooksul istutusala pinda kobestada (kui pole mutšitud) ja umbrohud eemaldada. Umbrohtude levikut ja suuremat rohimist aitab vältida iganädalane kobestamine. Kobestamist võiks teha sooja, päikesepaistelise ilmaga. Sellisel juhul hävivad kobestamise käigus mullast väljatõmmatud umbrohud. Kindlasti tuleb istutusalalt eemaldada kõik juurumbrohtude osad (nt orashein, ohakas, võilill). Servalõikust tuleb teha vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui kord kuus.

Sibullillede (nt nartsiss, lumikelluke jt) lehed lõigatakse maha alles pärast nende kolletumist. Lehtedes toimub fotosüntees ja taim kogub sibulasse toitaineid, et uuel hooajal õitseda.

Uuemate tulbisortide sibulaid tasuks üles võtta igal aastal, suvel pärast lehtede ja varte kuivamist. Sibulad kaevatakse üles, puhastatakse ja pannakse päikese eest varjatud kohta tahenema. Kuvanud sibulad istutatakse tagasi augusti teises pooles või septembris. Nartsisside, lumikellukeste jt külmakindlate sibullillede sibulad tuleb üles võtta vaid juhul kui sibulakogumikud on kasvanud tihedaks ja õitsevad vähe. Ülesvõtmine toimub pärast lehtede kolletumist ja kuivamist. Sibulakogumikud kaevatakse üles ja jagatakse. Sibulad võib kasvukohale kohe tagasi istutada või siis tahendada ning seejärel istutada. Sibullillede sibulad võid istutada sibulakorvidega, eriti tulbid, mida mügrid kahjustavad. Nartsisside sibulaid pole tarvis korvidega istutada, sest need on mügridele mürgised.

Iga 3-10 aasta järel (sõltub püsikust) tuleb ette võtta püsilillede noorendamine. Selleks viiakse läbi jagamine.

Taimede ettevalmistamine talvitumiseks

Sügisel, esimeste külmade saabudes (septembris) tuleb üles võtta külmaõrnade püsilillede mugulad, sibulad, mugul-sibulad (nt daalia, kanna, mugulbegoonia, gladiool jt). Esimese külmakahjustuse järel lõigatakse maha varred ja lehed. Alles jäetakse ca 20cm pikkused tüükad. Seejärel kaevatakse taimed üles, puhastatakse üleliigsest mullast ning viiakse jahedasse ruumi mõneks päevaks tahenema. Tahenemise järel toimub lõplik puhastamine, jagamine ja säilitamisruumi panek.

Sügisel, pärast tugevate külmade saabumist lõigatakse maha püsilillede varred ja lehed. Maapealseid osi ei lõigata igihaljastel püsikutel (nt mägisibul, nõeljalehine-leeklill, igihali, liivatee, bergeenia jt). Sügisel ei lõigata ka helmikpööriste ja tiarellide lehti. Need jäävad taimedele talveks. Vanad, inetuks muutunud lehed võib neil ära lõigata kevad-suvel, kui taimedele on kasvanud uued, noored lehed.

Kuuseoksad pukspuul

Kuuseosad pukspuul

Talvekatete panemine sõltub istutusalal kasvavatest taimedest, samuti istutusala kohast. Päikesele avatud istutusalal kasvavatele okaspuudele tuleb talvekatte (varjutuskanga) panemiseks teha vastav karkass. Selleks lüüakse oktoobris-novembris (tugevamate külmade saabudes) okaspuude ümber puidust vaiad, millele lume tulekul pannakse varjutuskangas. See kaitseb okaspuid kevadise päikesepõletuse eest. Samuti võib kevadise päikesepõletuse vältimiseks panna kuuseoksad igihaljastele pinnakattepüsikutele, kes kasvavad päikeselises kasvukohas (nt nõeljalehine leeklill, liivateed jt). Püsikutele pannakse talvekate kui maapind on u 1-2cm sügavuselt külmunud. Peale kuuseokste võib talvekattematerjalina kasutada freesturvast, puulehti. Katteks kasutatav materjal peab olema kuiv ja õhku läbilaskev.

Istutusalade rajamine

Istutusala võib rajada nii päikeselisse kui ka täiesti varjulisse kohta, kuivale ja liigniiskele mullale. Kasvukohast ja selle tingimustest sõltub taimede valik. Ettevalmistamine aga ei erine kuigi palju lillepeenarde ettevalmistamisest.

 Ettevalmistamine

Kui taimmaterjal on plaanis istutada kevadel, tasuks istutusala rajamisega algust teha sügisel, et muld kevadeks vajuks. Kui aga istutamine toimub sügisel, võib ettevalmistustöid teha ka kevadel.

Maa ettevalmistamisel viiakse läbi ala piirjoonte mahamärkimine (plaanilt), umbrohutõrje, kaevamine. Mahamärkimiseks võib kasutada aiavoolikut, grilltikke, liiva vms. Umbrohutõrjeks võib kasutada vastavaid herbitsiide. Samuti võib umbrohu koos juurtega kaevamise käigus eraldada. Maa tuleb läbi kaevata kahe labidalehe sügavuselt, et muld oleks kohev, õhusrikas ja hea veeläbilaskvusega. Maa kaevatakse sügavamalt läbi, kuna istutusalale planeeritud puittaimede juured kasvavad sügavamale kui rohttaimede juured. Kui muld on toitainetevaene, võib kaevamise käigus lisada toitaineterikast mulda, komposti või kõdusõnnikut. Toitainete rikka aine lisamine sõltub ka taimedest, mida plaanitakse istutusalale istutada. Toitainetevaest mulda nõudvate taimede korral ei ole otstarbekas komposti ega kõdusõnnikut kasutada. Suuremate istutusalade korral võib maapinna ettevalmistamisel kasutada masinaid (nt mullafreesi). Mullafreesi kasutamisel tuleb arvestada asjaoluga, et mullas paiknevad kivid takistavad töötamist ning võivad põhjustada masina purunemise. Samuti tükeldab mullafrees umbrohtude (nt orashein) juured, mistõttu tegeleme justkui umbrohtude paljundamisega. Mullaharimise järel jäetakse maa seisma ja kevadet ootama.

Kui istutusala rajatakse muru asemele, eemaldatakse murukamar ja umbrohtude juured enne kaevamist. Murukamara eemaldamisel jälgi, et võimalikult vähe mulda viidaks istutusala kohalt ära. See on üldjuhul viljakas ja taimedele sobilik. Kogu eemaldatud muld tuleb asendada uuega.

Kevadel, mulla tahenedes, toimub pinnase tasandamine, vajadusel umbrohujuurte eemaldamine. Istutamise eel märgitakse plaanilt taksonite asukohad istutusalale. Samuti tähistatakse dekoratiivsete muude elementide (nt kivid, puupakud jms) asukohad. Tähistamiseks võib kasutada grilltikke, liiva vms. Istutusele eelnev mahamärkimine võimaldab veenduda, et taimede asukohad ja istutustihedus on õiged. Kui kogu istutatav taimmaterjal on olemas, võib taimed istutusalale paigutada, et asukohtade ning istutustiheduse õigsuses veenduda. Selline istutuseelne taimede kohaleasetamine annab võmaluse näha tervikpilti. Samuti on võimalik teha muudatusi, kui seda vajalikuks peetakse.

Enne taimede istutamist paigutatakse istutusalale (plaanile vastavalt) üksikud kivid. Kivid paigutatakse nii, et 2/3-1/2 kivist jääb maa sisse. Kivid tasuks asetada vähemalt 10cm tüsedusele liivaalusele. Sellisel juhul jäävad kivid liikumatult paika pikemaajaliselt.

Rohttaimede istutamine

Lilletaimi hakatakse kasvukohale istutama pärast öökülmade möödumist, mais-juunis. Kontrollitakse üle taimed. Istikute mullapall peab olema piisavalt niiske. Kui muld on läbi kuivanud, asetatakse taimed pottidega veenõusse ja lastakse seal olla nii kaua kui muld märgub (õhumullide eraldumine lõpeb).

Istutusauk kaevatakse vähemalt 1/3 võrra suurem kui on taime mullapall. Nii garanteeritakse juurte istutusauku mahtumine.

Enne istutamist eemaldatakse pott ja uuritakse taime juuri. Kui juured on terved võib neid vaidi lahti saputada, et soodustada juurdumist. Kui juured moodustavad poti põhjas ringe, on tegemist ülekasvanud istikuga. Sellise istiku paremaks juurdumiseks tuleb juured lahti harutada. Juurepalli põhja ja külgedele võib ka aiakääride või –noaga lõigata sälgud. Seegi parandab juurdumist.

Kui istutamisaugu kaevamisel selgub, et muld on kuiv, tuleb istutusaugu põhja vett valada. Taim paigutatakse istutusauku pärast vee mulda imbumist.

Pinnapealselt istutatud taimed

Pinnapealselt istutatud taimed

Taim istutatakse veidi sügavamale (0,5-1cm), kui enne kasvas. Taim paigutatakse istutusauku, muld aetakse ümber ning surutakse tugevasti kinni. Pärast istutamist moodustatakse väike nõgu taime ümber, mis on vajalik, et kastmisvesi imbuks juurte piirkonda ega valguks mööda maapinda laiali. Istutusjärgselt kastetakse. Istutamisel jälgi, et muld ei jääks taime lehtedele ega vartele. See muudab taime välimuse inetuks. Kastmisjärgselt võib mulla tasandada ja multšida.

Nartsissi sibulad

Nartsissi sibulad

Lillesibulad istutuatakse kolme sibula suuruse sügavusse. Kuna sibullilled kuigi rasket, savist mulda, selle liigniiskuse tõttu ei talu, võib sibula istutusaugu põhja panna u 5cm tüsedune liivakiht. Sibul pannakse liivakihi peale. Liivakiht sibula all toimib drenaažina. Liiga hilja (oktoobris, novembris) istutatud sibullilledele paigutatakse pärast istutamist mullapinnale kuuseoksi või puulehti, ka komposti. See soodustab sibulate juurdumist.

Paljasjuurseid püsililleistikuid istutatakse kas kevadel või sügisel, potitaimi võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi jooksul.

Istutamiseks tasuks valida pilvise ilmaga päev või pärastlõuna, et vältida taimest liigset vee aurumist. Taimed istutatakse samale sügavusele, nagu ta enne potis kasvasid. Sügavamale istutades satub juurekael mulda, mis omakorda võib olla põhjuseks haiguste tekkimisele. Liigselt kõrgele istutades jääb osa juurtest mullapinnale või suisa mullast välja, mis põhjustab juurte kuivamist ning taimede hävimist.

Istutamisjärgselt jälgi mulla niiskust. Vajadusel kasta taimi, et paranada nende juurdumist.

Esimene väetamine võib toimuda 3-4 nädalat pärast istikute kasvukohale istutamist.

Kõrreliste ja sõnajalgtaimede istikute istutamine toimub analoogselt suve- ja püsilillede istutamisele.

Puittaimede istutamine

Külmakindlad taimed istutatakse sügisel ja külmaõrnemad kevadel. Okaspuid istutatakse varasügisel, augustis-septembris. Lehtpuid ja –põõsaid võib istutada sügisel. Siis juurduvad taimed paremini ja hakkavad kevadel kasvama. Kevadel istutatud taim esmalt juurdub ja seejärel alustab kasvu. Paljasjuurseid taimi on parem istutada ajal, mil nad on raagus (sügisel pärast lehtede langemist ja kevadel enne pungade puhkemist. Mullapalliga ja potis kasvavaid puittaimi võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi jooksul.

Istutusprotsess on sarnane rohttaimede istutamisele (juurepalli niiskuse kontroll, juurepalli avamine jne). Kindlasti tuleb jälgida, et puittaimede istutatakse samale sügavusele nagu nad enne kasvasid (va poogitud roosid).  Muld vajutatakse istutusjärgselt taimede ümber kinni. Taime ümber moodustatakse mullavall, mis aitab istutusjärgselt kastmisveel juurte piirkonda sattuda.

Kuna puittaimede juured on oluliselt suuremad ja tugevama kasvuga tuleb nende istutuskoha valik läbi mõelda. Oluline on jälgida, et puid ja põõsaid ei istutatakse hoonetele, teedele, müüridele, vee- ja kanalisatsioonitrassidele, ka elektriliinidele liiga lähedale. Liialt lähedale istutatud taimede juured lõhuvad vundamenti ja teed. Põõsad võiks istutada hoonetest vähemalt 2.5 m kaugusele, puud aga 5-6 m kaugusele. Madalad põõsad on otstarbekas teest istutada 0,5 m kaugusele, kõrgemad põõsad ja ka puud kaugemale. Vee- ja kanalisatsioonitrassidest tasuks puud istutada vähemalt 2m kaugusele. Elektriliinidest võiks puud istutada vähemalt 5 m kaugusele. Muidugi sõltub puude-põõsaste kaugus hoonetest, teedest jms ka taime kasvutugevusest. Kääbuskasvulised sordid ei kasvata nii tugevaid juuri kui mittekääbuskasvulised taimed. Seega võib kääbuskasvulisi okaspuid istutada hoonetele ka lähemale.

Puu toestamine

Suure puu toestamine

Suure puu toestamine

Puu toestamine tuleb ette võtta juhul kui istutatakse suuremaid istikuid (nt kõrgus 2 m). Toestusvaiadena kasutatakse töödeldud puitvaiasid. Need kestavad kauem kui töötlemata puitvaiad. Toestusvaiasid võib kasutada olenevalt soovist ja kasvukohast (nt tuulisus) kas üks, kaks või suisa 3. Enam kasutatakse puu toestamist ühe ja kahe vaiaga. Toestusvaiad lüüakse istutusauku enne taime istutamist. Ühe toestusvaia kasutamisel lüüakse vai istutatava taime tüvest lõuna poole. Sellisel juhul varjutab toestusvai talvel ja varakevadel puu tüve. Kahe toestusvaia korral paigutatakse need istutusaugu servadesse. Üks peaks siiski jääma lõunasse. Toestusvaiade maasse löömise järel istutatakse taim. Istutamise järel toimub sidumine. Selleks kasutatakse spetsiaalset linti, köit või nööri. Sidumine tuleb teha nii tugev, et taim on fikseeritud. Samas ei tohi sidumine olla nii tugev, et vigastab tüve koort. Toestamisel tuleb jälgida ka seda, et toestusvaia tipp ei suunduks võrasse. Tuuliste ilmade korral võivad oksad vastu toestusvaia hõõrduda ning oksi vigastada. Istutusjärgsete aastate jooksul tuleb sidumiskohta jälgida, et see tüvesse sisse kasvama ei hakkaks. Põõsaid ei toestata.

Multšimine

Pinnakattematerjalid

Pinnakattematerjalid

Vajadusel kogu istutusala multšitakse 10-15 cm tüseduse multšikihiga. Taimede lähedusse pannakse õhem multši kiht (5cm). Taimedel jäetakse juurekaela ümbrus multšist täiesti vabaks, et juurekaelale mädanikke ei tekiks. Multšimine parandab mulla niiskus- ja toiterežiimi, hoiab mulla kobedana, kaitseb taimejuuri külma eest, säilitab selles niiskust, aktiviseerib mullaorganismide elutegevust ja ei lase kuuma päikesepaistelise ilmaga mullal üle kuumeneda. Multšiga antakse istutusalale ka lõplik viimistlus.

Istutusala ja murupinna vahele jäetakse umbes 15cm vaba mulla kiht, et multšimaterjal murule ei satuks ja niitmist ei taksitaks.

Istutusalad

Istutusalaks nimetatakse ala haljasalal, kus kasvavad rohttaimed ja puittaimed. Lisaks taimedele kasutatakse istutusaladel nt kive, puupakke, skulptuure jm. Istutusalade eritüüpideks on kiviktaimla, turbapeenar ja rosaarium. Samuti võib eritüübilisteks istutusaladeks lugeda taimestatud seinu ja katuseid ning konteinereid.

Istutusala

Istutusala