Vegetatiivne paljundamine

Vegetatiivsel paljundamisel kasutatakse mugulsibulaid, mugulsibulate tükeldamist ja tipikuid.

Mugulsibulatega paljudamisel saab ühest maha pandud mugulsibulast 1-3 asendusmugulsibulat ja terve hulga tipikuid. Saadud mugulsibulate ja tipikute arv oleneb sordist (paljud hinnatud sordid annavad vähe paljundusmaterjali) ning mugulsibula vanusest. Noored mugulsibulad annavad rohkem järglasi kui vanemad. Maha pannakse nad 5-6 cm sügavusele ja kaetakse pealt multšiga, et pinnas üle ei kuumeneks. Suvel tuleb paljunduspeenraid korralikult hooldada, et saada tugevaid ja terveid mugulsibulaid. Paljundustaimedel murtakse õievarred ära, et see mugulsibulat ei kurnaks. Ühte mugulsibulat on otstarbekas kasvatada 3-4 aastat. Seepärast on vaja tipikutest kasvatada juveniilsed mugulsibulad.

Mugulsibulate tükeldamisega paljundamist kasutatakse tihti selleks, et kiiremini ja rohkem saada hinnaliste sortide paljundusmaterjali. Suurtel mugulsibulatel on peale tsentraal- ehk keskpunga ka külpungad. Külgpungade kasvu stimuleerimiseks kasutatakse mitmesuguseid võtteid. Peapung lõigatakse välja või mugulsibul asetatakse istutamisel alusega ülespoole. See aitab kiirendada kõrvalpungade arengut. Igale lõigule peaks kindlasti jääma üks uinuv või tärkav pung. Et garanteerida juurte arengut, tuleb iga tüki külge jätta osa kannast ja viia läbi töötlus mingi juureksvu stimulaatoriga.

Lõiked tehakse umbes 8 päeva enne välja istutamist. Väikesed mugulsibulad jaotatakse 3-4, suuremad 8-10 osaks, kõige suuremaid saab lõigata 10-15 osaks. Kui mõni osa osutub kahjustatuks seen- või bakterhaigusest, tuleb see kohe hävitada. Nuga aga tuleb desinfitseerida, selleks sobib piiritus või kange kaaliumpermanganaadi lahus. Iga tosina lõikamise järel soovitatakse desifitseerida lõikevahendit. Lõigatud osad desifitseeritakse söepulbri ja vääli seguga vahekorras 1:1 ning kuivatada soojas, ventileeritavas ruumis. 2-3 päeva enne istutamist töödelda juurekasvu stimulaatoriga ja vahetult enne istutamist haigusvastaste tõrjevahenditega.

Mugulsibulate tükid istutatakse vertiklaaselt umbes 5 cm sügavusele kobedasse mulda. Pealt on soovitatav katta mõne sentimeetri paksuse turbakihiga, mis väldib mulla pealmise osa kuivamist. Vajandusel tuleb kindlasti kasta, muidu ei moodustu juuri. Rikkalike kevadiste sademete korral tärkab 85% lõikudest.
Esimestel nädalatel tuleb pidevalt hoolitseda ühtlase niiskuse ja õhu juurdepääsu eest pinnasesse reavahede kobestamise teel. Paljunemisorganite areng algab 7 nädala pärast, siis peab küllalt olema fosfor- ja kaaliväetisi ning mikroelemente. Vähendada tuleb lämmastiku kogust.

Õitsemine ja koristus jäävad tavaliselt kaks nädalat hilisemaks, võrreldes tükeldamata mugulsibulatega.

Joonis 13. Gladiooli paljundamine mugulsibula tükeldamisega (Normet, 2005. lk 67).

 

Tipikutega saab gladioole kiiresti paljundada. Tipikud moodustuvad igal asendusmugulsibulal. Nende arv (mõnest mitmekümneni) ja suurus sõltuvad sordist, gladiooli kasvatamise tingimustest ja vegetatsioonierioodi pikkusest. Paljundamiseks on parimad 5-7 mm läbimõõduga tipikud, väiksemad tipikud ei anna täisväärtuslikku paljundusmaterjali. Mõnikord moodustuvad tipikud ainult väikestel mugulsibulatel, mitte suurtel. See võib olla seotud pärilike omadustega, vegetatsiooniperioodi pikkusega jmt. Asjaarmastaja, kes tahab saada suuri mugulsibulaid, püüab nende väljakaevamise teha võimalikult hilja. Siis tekib oht, et tipikud eralduvad väga kergesti mugulsibulast ja osa neist jääb mulda. Lahtised tipikud tuleb ettevaatlikult asetada võrgule kuivama. Tuleb hoolikalt jälgida, et sordid ei seguneks.

Tipikuid tuleb kasvatada kohas, kus gladioole pole varem (või vähemalt neli viimast aastat) kasvatatud. Sellega välditakse sortide segunemist. Samuti ei tohi olla eelmisest aastast pärit taimejäänuseid, mis levitavad haigustekitajaid. Tipikute tärkamiseks on vajalik, et muld oleks pidevalt ja ühtlaselt niiske. Mida varem saab tipikud maha istutada, seda suuremad mugulsibulad sügisel saadakse. Väikesed ööklülmad kevadel ei ohusta varjasi istutusi.

Tipikute puhkeaeg on palju pikem kui mugulsibulatel. Puudulik kuivatamine ja halb talvine hoiuruum tihendavad mugulsibula ümbrist ja see alandab idanevust. Mõnedel sortidel võib tipiku pealmine soomuskate olla niivõrd tugev, et vesi ei pääse sisse. Väiksema koguse puhul tuleks kate sõrmedega katki muljuda või täiklikult eemaldada. Suuremad kogused asetatakse linasest riidest kotti ja panna ööseks sooja vette. Hommikul kalatakse tipikud välja päikese katte ja päeval segatakse mõni kord, et nad soojeneksid igast küljest ühtlaselt. Õhtul pannakse jälle vette. See protseduur kestab tavaliselt 8 päeva, tingmustes, et tipikud liiga kiiresti ei idane. Seejärel kuivatatakse tipikud kiiresti õhu käes ja pannakse mulda. Analoogseid tulemusi saadakse, kui tipikud pannaks avatud vakku ja muld hoitakse pidevalt niiske. Jälgida tuleb, et linnud tipikuid vagudest ära ei kannaks.

Tipikute tärkamist on võimalik stimuleerida külmas hoidmisega. Ligikaudu kaks kuud enne istutamist asetatakse nad külmkapi alumisele riiulile. Seal hakkavad nad idanema juba mõne päeva möödudes, siis tuleb temperatuur hoida 0 oC lähedal. Tuleb arvestada seda, et mõnede sortide tipikud järgmisel aastal ei tärka, vaid neid on vaja hoida üks aasta hoidlas. Kui materjali on küllalt, kasutatakse kõige suuremaid ümmargusi ja terve koorega tipikuid.

Et saada maksimaalse suurusega tipikuid, koristatakse gladioolide mugulsibulad hiljem, kuid siis on ka suurem oht nakatuda haigustese. Suuremad tipikud võivad samal aastal õitseda. Kui tahetakse saada väärtuslikku mugulsibulat, tuleb õisik kohe arengu alguses maha lõigata. Kasvukoht hoida umbrohuvaba, kuid arvestada, et tipikud on herbitsiidide suhtes tundlikulmad kui mugulsibulad.

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Non-commercial Share Alike 3.0 License