Aediiriste hooldamine algab kevadel koos lume sulamisega. Kui lumi sulab kiiresti, tuleb vesi aediiriste kasvukohast ära juhtida. Seisev vesi ja liigniiske muld muutub risoomile hukatuslikuks. Hästi talvitunud risoom liigniisketes tingimustes hävib. Kohe pärast lume sulamist tuleb eemaldada talvekate, samuti ka vajadusel vanad lehed. Seda tuleb teha enne kui noored lehed kasvama hakkavad. Vältida risoomide vigastamist. Olenevalt ilmadest ja aediirise kasvukohast tuleb see teha aprillikuu jooksul. Talvekatte õigeaegne eemaldamine on väga oluline kuna see võib soodustada seeneoste arengut ja levikut, mis hiljem hakkavad kahjustama risoome ja lehti. Taimede puhastamise ajal kontrollitakse ka talvitunud risoomide seisukorda. Haigestunud ja kahjustunud risoomid eraldatakse.

Tavaliselt ei kannata aediiris kevadiste maikuiste kergete, lühiajaliste hiliskülmade käes, kuid mõnikord võib näha, et nende lehed onn muutunud heledamaks ja risoomi pealmine, mullast välja ulatuv osa on veidi kortsuline ning näib külmavõetuna. Mõne päeva jooksul pärast ilmade soojenemist aediiriste normaalne väljanägemine taastub ja nad kasvavad jõudsalt edasi.

Aediirised vajavad normaalseks arenguks ja õitsemiseks suhteliselt palju kaaliumi ja fosforit, kuid on tundlikud üleväetamise suhtes. Eelkõige sõltuvad kasutatavad väetiste kogused mulla viljakusest ja mullatüübist. Oluline on ka jälgida mulla happesust.

Üldislet soovitataks aediiriseid varakevadel kohe pärast lume sulamist väetada kloorivaba täisväetisega. Granuleeritud väetis puistatakse ümber taimede ja kobestatakse ettevaatlikult mulda, kust siis toitained lumesulamis- või vihmaveega pikkamööda pinnasesse imbuvad. Väetamist korratakse 2-3 nädala pärast. Kolmas väetamine peaks toimuma vahetult enne õitsemist. Niisugust väetamist võib kasutada kergetele liivmuldadel, sest sealt uhutakse vihmavetega toitained kiiresti välja. Viljakatel ja raskematel muldadel ei ole selline väetamine vajalik. Kindlasti peaks kõikidele kasvukohtadel loobuma enne õitsemist antavatest lämmastikusisaldusega väetistest, sest aediirised on väga tundlikud lämmastikuliia suhtes ja võivad selletõttu isegi hukkuda. Lämmastikväitiste liigsel kasutamisel suureneb küll lehtede kiire ja lopsakas kasv, kuid pidurdub õiepungade moodustumine augustikuus. Lämmastikuga üleväetatud taimed muutuvad haigustundlikuks ja talveõrneks. Suureks ohkus suuremate väetisekoguste kasutamisel on aediiriste pindmiste juurte kahjustamine. Sellepärast on soovitatav kasutada lämmastikku sisaldavaid täisväetisi hoopis tagasihoidlikumalt. Samuti võib enne õitsemist antava NPK väetise asendada mõne sügisväetisega, mis sisaldab oluliselt vähem lämmastikku või pole seda seal üldse.

Kui enne aediiriste istutamist on muld korralikult ette valmistatud, pole neid istutusjärgsel aastal üldse vaja väetada. Kui on tegemist väga happeliste muldadega, on soovitatav paari aasta tagant kasutada lubiväetisi.

Ilutaimede veevajadus on suhteline ning erinev. Kuigi aediirised on kuivalembesed ja ei talu liigniisket mulda, vajavad nad siiski vett, ja just kevadel vegetatsiooniperioodi lagul. Samuti vajab aediiris rohkem vett enne õitsemist ja õitsemise ajal. Pärast õitsemist langeb aediirise veevajadus oluliselt. Üldiselt ei ole vajalik Eesti oludes aediirise taimi kasta. Erandiks võib pidada kergeid liivaseid muldi, kus taimedel võib tekkida vee puudus. Kindlasti tuleb aediiriseid, olenemata mullatüübist, kasta pärast istutamist. Kui on aga tekkinud vajadus aediiriseid kasta, siis tuleb jälgida, et kastmisvesi ei satuks risoomidele ja lehtedele. Samuti tuleb vältida kastmist kuumal keskpäeval ega ka hilja õhtul. Parimaks kastmisajaks on varahommik.

Reeglina aediirised multšimist ei vaja. Kui seda aga peetakse mingil põhjusel vajalikuks, siis sobilikum on kasutada neutraalset või nõrgalt aluselist liiva, mis asetatakse taimede vahele. Madala viljakusega ja kergete liivmuldade korral võib kasutada hästi kõdunenud komposti, mis mõnesentimeetrise kihina taimede ümber paigutatakse. Selline komposti kasutamine tõstab mulla viljakust ning vähendab väetiste kasutamise vajadust. Kindlasti tuleb pärast multšimist kontroolida, et risoomid ei oleks jäänud multšimaterjali alla. Kõrge veeimamisevõime tõttu ei ole soovitatav multšimaterjalina kasutada neutraliseeritud turvast.

Väga olulised hooldustööd aediiriste kasvatamisel on umbrohutõrje ja mullapinna kobestamine vegetatsiooniperioodi esimesel poolel. Rohimisel tuleb vältida nii pindmiste juurte kui ka risoomi vigastamist. Kobestamine on eriti vajalik pärast vihma. See aitab mullas säilitada taimede arenguks vajalikku niiskust ja hävitada tärkavaid umbrohtusid. Pärast õitsemist ei ole tarvis enam mulda kobestada, vaid tuleks lasta sellel hoopiski vajuda. see on vajalik kuna uute õiepungade areng toimub augustis. Sel ajal vajavad risoomid kõige rohkem sooja ja kuivust. Samuti arenevad sellel perioodil uued, noored risoomid, mis peaksid jääma mullapinnale, mitte vajuma kobestatud mulla sisse.

Aediiriste varred on reeglina tugevad ja püstised ning enamasti toestamist ei vaja. Õitsemise ajal esinevate tormiste ja vihmaste ilmade korral võib siiski toestamise vajadust ette tulla. Selleks võib kasutada näiteks bambuskeppe. Nende paigutamisel mulda tuleb olla ettevaatlik, et ei vigastaks risoome ega pindmisi juuri.

Taimede dekoratiivsuse säilitamiseks tuleb ära lõigata äraõitsenud õied. Kui kõik varrel asetsevad õied on õitsemise lõpetanud, tulevad ka õievarred eemaldada. Õievarred tuleb risoomilt ära murda. Seda tuleb teha nii, et ei jääks tüügast ega vigastaks risoomi. Nii välditakse haiguste levikut.

Õitsemise järel, suve jooksul eemaldatakse kõik vananevad (koltunud) lehed. Lehed hakkavad vananema lehelehvikute servadest. Nende eemaldamine on ülioluline säilitamaks aediirise taime tervena. Samuti tuleb kogu vegetatsiooniperioodi jooksul eemaldada kõik haigustest tabandunud taimede osad.

Alates septembrist tuleb aediiriste lehti katusekujuliselt tagasi lõigata. Arvestatakse, et risoomile jääks umbes 10-15 cm kõrgused lehtede lehvikud. Kui lehed on tugevasti nakatunud, tuleb seda haiguse leviku tõkestamiseks teha varem. Sellisel nn katusekujulisel lehtede lõikamise eesmärgiks on see, et mööda kaldpinda valgub vesi paremini alla, tungimata lehtede vahele.